27. September

Eile istusin Principles and Practice of Marketing loengus ja hoidsin elu eest nuttu tagasi. Ei, mitte sellepärast, et ainuüksi selle loengu nimi kõlab kohutavalt ja mul on vaja järgmiseks kuuks 3500 sõnaline analüüs kirjutada. Pigem oli asi lihtsalt raskes päevas, igavuses, stressis, nädalas, nõmedas õpetajas ja kõik-kõik kokku. Igatahes jah, ma tahtsin nii väga nutta. Õnneks lõpetasime pisut varem ja ma sain oma ratta selga hüpata ja kodu poole kihutada.

Okei, valetasin, ma ei kihutanud midagi, väntasin rahulikult, naeratasin suvalistele vastutulijatele ja puhusin ühega isegi juttu ja hakkasin taipama, kui tore päev see tegelikult oli. Päike oli pooleldi loojumas ja peab tõdema, et kõik hakkab juba sügistoone võtma. Vastu tulid ka 2 väikest poissi jäätistega ja järsku oli mulle selge, mis mu päevast veel puudu oli. SEE OLI JÄÄTIS. Niisiis läksin võtsin ühe koonusjäätise ja sõitsin edasi.

MA OLIN NII ÕNNELIK.

Muie näol meenutasin, kuidas 15 minutit tagasi istusin nutuklomp kurgus ja kurvana loengus.

Siis meenutasin, kuidas ma 4 kuud tagasi Eestis olin mõnda aega iga päev kurb...

Ja seal ma eile olin, sõitmas oma roosa rattaga läbi muinasjutulise Londoni pargi, nautides parimat vanillijäätist ja mu lemmikinimese (iseenda) seltskonda. 

E L U 

O N

I M E L I N E

♥

Üliõpilase esimene koolipäev

BOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOMMM!!!!!!!!

BOOOOOOOOOOOMMM

Jep. Mul oli esimene koolipäev. Lähemad sõbrad-tuttavad ilmselt aimavad juba mis juhtus...

Jep! Ma jäin hiljaks ja eksisin ära. 

Aga see polnud tegelikult minu süü, nagu tavaliselt.

Sissejuhatav tund pidi algama kell 10, seega hakkasin 9 ajal sättima. Kuna bussiga oleks kauem läinud, otsustasin pere ratast laenata ja sellega minna. Õnnetuseks olin unustanud hommikul oma magneesiumi vitamiini võtta ja peale 5 minutit väntamist läksid jalad krampi ja enam ratta selga istuda ei saanud. (Jumal tänatud, sest juba selle 5 minuti jooksul õnnestus mul vastassuunas sõites napilt 1 orav ja 2 last alla ajada). Kohale jõudsin 10.30. Ma olin muretsenud, et kuidas ma küll õige klassiruumi üles leian, aga tegelikult ei suutnud ma õiget majagi üles leida. Miks peab üks ülikool 13 erinevas hoones olema?!?! 😁 Õnneks polnud ma ainus hilineja ja koos kaaslasega sujus klassi leidmine kiiremini. Oli 1 tutvustav loeng ja seejärel saadeti gruppidega orienteeruma ( j e e e e e). Sulandusin sujuvalt ka seltskonda, kus olid tüdrukud Türgist, Rumeeniast ja USAst. Tuli välja, et nemad olid kandideerinud jaanuaris ja hakanud valmistuma kolimiseks juba aasta tagasi, niiet nad olid päris hämmingus, kui ma neile jutustasin, kuidas ma otsustasin juulis Londonisse kolida, augustiks olin siin, ning nädal tagasi mõtlesin, et läheks ülikooli ja siin ma olen. 

Õhtusesse loengusse läksin bussiga (Kaval, kas pole? :D) ja seal tutvustati keeleõpet. Enne seda pidin ka registratsiooni 2. osa ära tegema. Keegi muidugi ei hoiatanud, et selleks tehakse seal samas ka pilt. Ei noh, pilt sai kena. Siin kohal mainin ka, et registratsiooni 1. osa oli maailma debiilseim küsimustik mida ma täitnud olen. Küsimused olid umbes sellised:

- Kas sa olete viimase 2 aasta jooksul sugu vahetanud?
- Kas olete hetero, homo, bi või midagi muud?

- Andke ülevaade oma viimase 3 aasta elukohavahetamise põhjustest ja tagajärgedest.

- Mis oli sinu vanaisa esimese koera perekonnanime 3. täht (tagant poolt loetuna)?

jne.

Tagasi koju minnes haarasin poest endale ka 2 Ben and Jerry's jäätist, sest ma olin need vägagi ära teeninud.

Kool oli kena ja inimesed tundusid sõbralikud. Õpingud teeb kindlasti raskemaks asjaolu, et info ei tule oma kodukeeles, mis tähendab et pean eriti tähelepanelikult ja pingutatult kuulama-mõtlema, aga vast saab hakkama. :) 

Päikest! 

East Sussex

Käisime jälle väikesel puhkusel. Seekord viis tee East Sussexi, täpsemalt Seafordi kanti.

   

PÄEV 1

1. päev möödus pakkides, sõites ja Drusilas pargis. See oli reaalselt parim laste park, kus ma käinud olen (mitte et ma paljudes käinud oleks). Igatahes seal oli lasterong, sõõrikud, laulvad kanad, loomaaed, karussellid, näomaalingud, Hello Kitty maailm jne. Viimane kujuneski minu jaoks suurimaks üllatajaks. Sõitsime Hello Kitty teetassikestega ringi ja raja ääres olid erinead küsimused koos vastustega.
Näiteks:
Mis on Hello Kitty täispikk nimi?
V: Hello Kitty täispikk nimi on Kitty White.
Kui vana on Hello Kitty?
Hello Kitty on 5 aastane.
Mis on Hello Kitty poissõbra nimi?
V: Hello Kitty poissõbra nimi on Dear Daniel.
:)))))))))))))))))))))))))
Ja vot edasiseid küsimusi mina ei näinud, sest minu lapsepõlv sai totaalselt rikutud. VIIE AASTASEL HELLO KITTYL ON BOYFRIEND NIMEGA DEAR DANIEL??!!?? HELLO KITTYL ON BOYFRIEND?! Kuhu me omadega küll jõudnud oleme..
Lisaks hakkasid need tassikesed ka kiiremini pöörlema ja mul läks selle kõige peale lausa süda pahaks, seega läksin loomaaeda oma pead puhkama. Mu hoolealuse lemmmiktegelane oli krokodill. Ta polnud päris ega midagi, aga ta laulis lõbusaid laulukesi kui mingit verist konti liigutasid. Vaatasime seda krokodilli oma hea pool tunnikest, mina logistasin muudkui DJ-puldis seda konti ja lapsed rõõmustasid. Nüüd see kummitab mind siiamaani ja minu viimase aja enim vaadatud Youtube'i video ka siia juurde: https://www.youtube.com/watch?v=cq0xfYjxirI
Edasi läksime oma majja, milles peatusime. See oli tõeline peopaik. 5 magamistuba, hiiglaslik elutuba, palju peegleid, suur aed, kapid täis Schweppes'it jne, ühesõnaga oli kõik viimase peal.

PÄEV 2

Ärkasin 9 ajal, aga alles 10 ajal suutsin end kokku võtta ja ülikooli laenupaberitega tegelema hakata. Vaatasin kõik üle ja kuna olin niigi hilja peale jäänud, pidin need kohe ka posti panema. Lähim postkontor oli (google mapsi väitel) 45 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Pakkisin asjad kotti, võtsin Mimi kaenlasse ja hakkasin aga astuma. Alguses oli väga mõnus, ilus loodus, lehmad-lambad tee ääres ja sain koguda oma personaalse ruumi varusi, mis on Londonis pidevalt ülekoormatud olnud. Varsti hakkas aga üsna siiber saama, päike paistis lagipähe, väljas oli oma 24 kraadi ja kõnnitee asemel oli heintesse tallatud jalgrada. Kõndisin tunni, kõndisin kaks. Lisaks pidin enamus teest Mimit süles hoidma. Viimaks jõudsin kohale, aga kuna Dream foundationist polnud mu dokumentide kohta kinnitust tulnud, siis istusin poe ette maha ja ootasin. Poodi ei lastud mind sisse, sest mul oli koer. Õnneks üks värviliseks võõbatud silmade ja huultega sõbralik tüdruk tuli minuga juttu ajama ja oli nõus ka Mimit natuke aega vaatama, niiet saime midagi hamba alla. Siis ootasime veel ja veel, lõpuks tuli vastus, et kõik okei ja sain dokumendid teele saata. Koju sain õnneks pere autoga. Nemad olid sellel ajal mere ääres ja matkamas jõudnud käia. Koju jõudes olin päris väsinud ja asja ei teinud mitte lihtsamaks asjaolu, et Keiti tahtis minuga magamismängu mängida. See on selline mäng, et me teeme mõlemad endale mõnusad asemed koos patjade ja tekkidega jne. Siis soovime head ööd ja paneme silmad kinni. Siis norskame natuke ja siis on äratus ja mäng läheb otsast peale. :D
Õhtupoole läksime superkenasse restorani sööma. Tellisin praetud maksa kartulipüree, peekon ja krõbeda sibulaga ja see oli fantastiline!! Polnud küll midagi kodust, nagu ma olin lootnud, aga oli igal juhul imemaitsev. Magustoiduks võtsin nagu ikka holidayle kohane, sticky toffe puddingu ja appi selle jaoks küll mul pole sõnu. Võin pea anda, et see oli mu elu parim magustoit. Hiljem jalutasime veel pargis. See oli suur, roheline, kohe kõrval oli hiiglaslik, pisut puude varjus, kirik ja päikeseloojangust oli taevas veel roosakas aga väljas oli veel valge ja linnud laulsid ja ma mõtlesin, et elu on tõepoolest imeline. Kaamerat kaasas polnud, aga ehk ongi parem, et jään seda mäletama rohkem imelise tunde kui ekraanipildina.
Istusime hetkeks pingile, et seda õhtut ja vaadet nautida. Nii kui olime istet võtnud astusid meie ees mängivad koerad vahekorda. :D Kummaline lõpp sellele ideaalsele õhtule, aga jah, elu on tõepoolest imeline, isegi siis kui koerad kiriku ees paarituvad.

DAY 3
Ärkasin. Mängisin Mimiga. Jäime mõlemad magama. Ärkasin. Sõin hommikust. Magasin veel. Arkasin. Pakkisime ja koristasime...

Ja kodutee võis taas alata!

Pehmed ja karvased

Pisut ka minu siinsetest parimatest sõpraadest:

MIMI
Mimi on meie pere tõeline kullatükike, väike ja armas 4 kuune King Charles Spanieli kutsikas. Ta on kõige hullem närija, keda ma siiani kohanud olen. Aukudeta sokipaari on minu sahtlist võimatu leida, mu dressipluuside nööridest on saanud veidrad tuustid ja kõik mu jalanõud oleks nagu 2 maailmasõda üle elanud. Ja ma isegi ei liialda. Tubli õppija on ta muidugi ka. Ainus asi mida ta veel selgeks pole saanud, on see, et mu voodisse ei tohiks pissida ja mu valge vaiba peale kakamine pole samuti ilus, aga kokkuvõttes on ta siiski päike minu igas päevas, kes hoolitseb, et mul alati ikka tegevust oleks.

POPI
Meie peres on üks liige, keda ma ei hakka  iialgi usaldama ja see on kass Popi. Ta vihkab mind. Kui mul on vaja hambaid pesta, istub ta kraanikausis. Kui mul on vaja wc-sse minna, istub ta ukse vahel. Kui ma kõnnin temast trepil mööda, siis ta hammustab mind varbast ja kui ma püüan teda paitada või mujale tõsta siis ta ründab. Lisaks sellele on tal komme istuda akna taga ja vaadata kõige tülgastavama näoga kuidas ma söön. Ja kui ma lähen ust lahti tegema, et ta tuppa saaks tulla, heidab ta mulle sellise pilgu nagu ma oleks suurim idikas keda ta iial näinud on. Armsake.

ORAVAD
Nendega tutvusin siin juba esimesel hommikul, uksest välja astudes vaatasid mulle 2 karvakera aia peal otsa. Mina sattusin muidugi tohutusse ekstaasi mõelge ORAVAD!!!! ..aga nüüdseks olen aru saanud, et neid on kõikjal. Minu jaoks on nad nii armsad ja süütud tegelased, aga siin vist ei sallita, kuidas nad pähkleid ja kõike muud aedadest pätsavad. Aga kust nemadki süüa saavad..

                                     
                                     

REBASED
Ma olin siin umbes nädalakese elanud, kui nägin hommikul jälle silmanurgast, et minu lemmikkass Popi tahab tuppa. Kui ma jõudsin uksele lähemale, pidin rabanduse saama, sest see polnud minu armas Popi, vaid rebane. Okei, oleks no siis lihtsalt rebane olnud, aga see oli JALAMATILE PISSIV REBANE. Ma olin nii šokis ja ma ei tea mida ma mõtlesin, aga ma tegin sellele rebasele ukse ka veel lahti. ( Miks Marianne? Miks). Aga olgu jumal tänatud, et sellel Rebasel oli rohkem mõistust peas kui minul ja ta põgenes siiski ära, mitte ei tulnud minuga koos hommikust sööma, teed jooma ja juttu puhuma. Peale seda olen neid veel muidugi palju näinud, aga siinset esmakohtumist pole neist keegi ületanud.

Juhtmega muruniiduk ja ülikool

Hakkasin täna suure hooga muru niitma. Vedasin masina kuurist välja ja olin pisut üllatunud kui veider riistapuu see oli. Asi läks veel imelikumaks, kui avastasin, et kütusepaagi asemel on sellel niidukil juhe taga. Neelasin oma hämmelduse alla ja lohistasin toast aga pikenduse ja asusin niitma. See on koht, kus olen tänulik, et aed pole eriti suur ja ühtlasi võin tõotada, et see on kõige ebapraktilisem leiutis, mida ma kohanud olen. Alustuseks kujutasin ette, kuidas ma oleks maal pidanud sellisega niitma..

Okei, jah, me ei niida tervet seda ala muruniidukiga, aga kujuta vaatepilti kui niidaks!?!?!
Ja lisaks sellele oli tõsine katsumus juhtmest mööda manööverdamine. Äkki oli asi selles, et ma olen ikka põline eesti tööhobune ja eelistan hea hooga kohe tempot teha, aga sellega pidi väga ettevaatlikult ja kannatlikult ümber käima.

Nojah ja kui muru sai niidetud, siis sain kirja, et minu viimaste nädalate kiire-kiire aeg on vilja kandnud ja ma sain University of Greenwich'i Advertising and Digital Marketing Communications with Language erialale sisse. :D
Alustan algusest.
Nägin ühel ilusal päeval Facebookis kuulutust, et saab ülikooli kursustele registreerida. Helistasin sellele ettevõttele, kes seda pakkus ja panime kokkusaamisaja paika. Lippasin oma Võru Gümnaasiumi tunnistus kaenlas läbi Londoni kohale ja rääkisime pikalt. Kahjuks oli see koht superkahtlane, niiet see jäi sinna paika. Aga siinne pere utsitas mind ikka mujale proovima ja mõtlesin ise samuti, et proovida ju ikka võib.Helistasingi siis siinsesse lähimasse ja sellisesse päris kenasse ülikooli ja ütlesin, et ma tahaksin õppida. Vastus ei kõlanud muidugi nii lihtsalt nagu minu otsekohene soov. :D
Soovitasid mul kõigepealt UCAS'ega kontakteeruda ja seal konto teha, pabereid täita jne jne. Tegin igasugu hundirattaid ja saltosi, aga asi oli ikka pisut segane. Siis võtsin ühendust Eesti Dream foundationiga, sealt sain vastused kõikidele oma küsimustele ja nad olid suureks abiks nii paberimajanduse kui kõige muuga. Olen väga-väga tänulik neile! Muidugi oli protsess kohati keeruline, kujutage ise pilti, kuidas käib nädal enne avaaktust kooli kandideerimine. :D
Ja nojah siin ma siis nüüd olen. Veendusin taaskord, et olen ekstreemselt spontaanne inimene, ajab lausa hirmu peale.
Aga kas lähen?
Ma tahtsin sinna sisse saada nii-nii väga, aga nüüd kui on reaalselt see võimalus, siis justkui.. enam ei tea. Peamiselt paneb kõhklema see, et seoksin enda siia 3 aastaks. Lisaks sellele oleksin ülikooli lõpetades 22 aastane (NII VANA!), aga samas ega ma olen 3 aasta pärast nii kui nii 22, küsimus on ainult selles, mis ma selleks ajaks saavutanud olen. Aga samas jällegi ma igatsen oma koera ja õde ja venda ja emmet ja vanaisa ja ühe paki kasekese komme ja hapukapsast võtaks ka.

Aga eks ma kirjutan, kui uudiseid ja olen miskit välja mõelnud.

Head ööd!

Holiday

Kuna mul on olnud kiire-kiire, siis pole jõudnud siia ka midagi suurt peale oma kohupiimadraama postitada, kuigi seiklusi, millest pajatada, on kogunenud juba omajagu.
Ühe augusti nädalavahetuse veetsime mõnusalt siinse perega Suffolki piirkonnas puhates.

Vot seal.

Laupäeva hommikut alustasime mere äärses restoranis hommikut süües. See oli mu elu esimene 9+ käiguline hommikusöök ja ma kartsin päris tõsiselt, et terve ülejäänud päeva pean kõndimise asemel ringi veerema. Peale seda jalutasime mere ääres ja ostsime hommikusöögi magustoidu magustoiduks  milkshake'i MIS OLI VÕRRATU (võibolla sellepärast, et ma polnud kunagi varem milkshake'i joonud aga jah). 

Käisime St. Botolph'i Ikeni kirikus. Teekond sinna oli ümbritsetud suurte seakasvanduste, hobuste, lammaste ja kõikvõimalike muude tegelastega- üks parema aroomiga kui teine. 

Kiriku ees olid väiksed riiulid, mille peal ilutsesid erinevad moosid koos hinnasildikestega. Nende kõrval seisis ka karp kuhu sai raha panna. Ei mingit videovalvet ega klienditeenindajat, ainult ausus ja südametunnistus. Ostsime 9 moosi ja panime raha karbikesse. See oli NIII ilus ja armas ja oehh ma oleks tahtnud sellele inimesele kalli teha, kes oma moosid nii usaldavalt sinna müügiks oli toonud. Hiljem kohtasime selliseid riiuleid veel palju ja see on tõsiselt muljetavaldav, kuidas inimesed ongi ausad, hindavad ja peavad lugu teiste pingutustest, kuigi neil on ideaalne võimalus see rahakarp kaenlasse, purgid kotti pakkida ja seitsme tuule poole ajama panna. Imeline!

Kirik oli ka muidugi huvitav, üle 1000 aasta vana, päris kenake ja hästi säilinud. 

Seejärel avastasime veel linna ja teised läksid koju magama, mina otsustasin jala ühe lähedal oleva külakese üles otsida. Alustuseks kõndisin ma 5 km vales suunas, siis 5 km tagasi ja 3 km õiges suunas. Sel päeval oli ka vanaema sünnipäev ja meeleolu oli pikaks jalutuskäiguks sobiv. Kohakese nimi oli Snape Maltings ja see oli imearmas, tulvil väikeseid kunsti, käsitöö ja muusikapoode. Ühes poes pikemalt ringi vaadates leidsin pisikese üleskeeratava Happy Birthday meloodiaga muusikakarbi.

Pühapäev oli päris vihmane, seega möödus see peamiselt erinevates restoranides süües ja magades.

Esmaspäeva hommikul käisime paadiga Peeter Paani maal. See oli lõbus ja vahva, aga sealsed luiged olid üdini õelad ja nendega ma sina peale ei saanud. Siis käisime veel õunaraksus ja kodutee võiski alata. 

:)