Marianne

Eile istusin Principles and Practice of Marketing loengus ja hoidsin elu eest nuttu tagasi. Ei, mitte sellepärast, et ainuüksi selle loengu nimi kõlab kohutavalt ja mul on vaja järgmiseks kuuks 3500 sõnaline analüüs kirjutada. Pigem oli asi lihtsalt raskes päevas, igavuses, stressis, nädalas, nõmedas õpetajas ja kõik-kõik kokku. Igatahes jah, ma tahtsin nii väga nutta. Õnneks lõpetasime pisut varem ja ma sain oma ratta selga hüpata ja kodu poole kihutada. Okei, valetasin, ma ei kihutanud midagi, väntasin rahulikult, naeratasin suvalistele vastutulijatele ja puhusin ühega isegi juttu ja hakkasin taipama, kui tore päev see tegelikult oli. Päike oli pooleldi loojumas ja peab tõdema, et kõik hakkab juba sügistoone võtma. Vastu tulid ka 2 väikest poissi jäätistega ja järsku oli mulle selge, mis mu päevast veel puudu oli. SEE OLI JÄÄTIS. Niisiis läksin võtsin ühe koonusjäätise ja sõitsin edasi. MA OLIN NII ÕNNELIK. Muie näol meenutasin, kuidas 15 minutit tagasi istusin nutuklomp kurg...

BOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOMMM!!!!!!!! BOOOOOOOOOOOMMM Jep. Mul oli esimene koolipäev. Lähemad sõbrad-tuttavad ilmselt aimavad juba mis juhtus... Jep! Ma jäin hiljaks ja eksisin ära.  Aga see polnud tegelikult minu süü, nagu tavaliselt. Sissejuhatav tund pidi algama kell 10, seega hakkasin 9 ajal sättima. Kuna bussiga oleks kauem läinud, otsustasin pere ratast laenata ja sellega minna. Õnnetuseks olin unustanud hommikul oma magneesiumi vitamiini võtta ja peale 5 minutit väntamist läksid jalad krampi ja enam ratta selga istuda ei saanud. (Jumal tänatud, sest juba selle 5 minuti jooksul õnnestus mul vastassuunas sõites napilt 1 orav ja 2 last alla ajada). Kohale jõudsin 10.30. Ma olin muretsenud, et kuidas ma küll õige klassiruumi üles leian, aga tegelikult ei suutnud ma õiget majagi üles leida. Miks peab üks ülikool 13 erinevas hoones olema?!?! 😁 Õnneks polnud ma ainus hilineja ja koos kaaslasega sujus klassi leidmine kiiremini. Oli 1 tutvustav loen...

Käisime jälle väikesel puhkusel. Seekord viis tee East Sussexi, täpsemalt Seafordi kanti.     PÄEV 1 1. päev möödus pakkides, sõites ja Drusilas pargis. See oli reaalselt parim laste park, kus ma käinud olen (mitte et ma paljudes käinud oleks). Igatahes seal oli lasterong, sõõrikud, laulvad kanad, loomaaed, karussellid, näomaalingud, Hello Kitty maailm jne. Viimane kujuneski minu jaoks suurimaks üllatajaks. Sõitsime Hello Kitty teetassikestega ringi ja raja ääres olid erinead küsimused koos vastustega. Näiteks: Mis on Hello Kitty täispikk nimi? V: Hello Kitty täispikk nimi on Kitty White. Kui vana on Hello Kitty? Hello Kitty on 5 aastane. Mis on Hello Kitty poissõbra nimi? V: Hello Kitty poissõbra nimi on Dear Daniel. :))))))))))))))))))))))))) Ja vot edasiseid küsimusi mina ei näinud, sest minu lapsepõlv sai totaalselt rikutud. VIIE AASTASEL HELLO KITTYL ON BOYFRIEND NIMEGA DEAR DANIEL??!!?? HELLO KITTYL ON BOYFRIEND?! Kuhu me omadega küll jõudnud oleme.. Lisa...

Pisut ka minu siinsetest parimatest sõpraadest: MIMI Mimi on meie pere tõeline kullatükike, väike ja armas 4 kuune King Charles Spanieli kutsikas. Ta on kõige hullem närija, keda ma siiani kohanud olen. Aukudeta sokipaari on minu sahtlist võimatu leida, mu dressipluuside nööridest on saanud veidrad tuustid ja kõik mu jalanõud oleks nagu 2 maailmasõda üle elanud. Ja ma isegi ei liialda. Tubli õppija on ta muidugi ka. Ainus asi mida ta veel selgeks pole saanud, on see, et mu voodisse ei tohiks pissida ja mu valge vaiba peale kakamine pole samuti ilus, aga kokkuvõttes on ta siiski päike minu igas päevas, kes hoolitseb, et mul alati ikka tegevust oleks. POPI Meie peres on üks liige, keda ma ei hakka  iialgi usaldama ja see on kass Popi. Ta vihkab mind. Kui mul on vaja hambaid pesta, istub ta kraanikausis. Kui mul on vaja wc-sse minna, istub ta ukse vahel. Kui ma kõnnin temast trepil mööda, siis ta hammustab mind varbast ja kui ma püüan teda paitada või mujale tõsta siis...

Hakkasin täna suure hooga muru niitma. Vedasin masina kuurist välja ja olin pisut üllatunud kui veider riistapuu see oli. Asi läks veel imelikumaks, kui avastasin, et kütusepaagi asemel on sellel niidukil juhe taga. Neelasin oma hämmelduse alla ja lohistasin toast aga pikenduse ja asusin niitma. See on koht, kus olen tänulik, et aed pole eriti suur ja ühtlasi võin tõotada, et see on kõige ebapraktilisem leiutis, mida ma kohanud olen. Alustuseks kujutasin ette, kuidas ma oleks maal pidanud sellisega niitma.. Okei, jah, me ei niida tervet seda ala muruniidukiga, aga kujuta vaatepilti kui niidaks!?!?! Ja lisaks sellele oli tõsine katsumus juhtmest mööda manööverdamine. Äkki oli asi selles, et ma olen ikka põline eesti tööhobune ja eelistan hea hooga kohe tempot teha, aga sellega pidi väga ettevaatlikult ja kannatlikult ümber käima. Nojah ja kui muru sai niidetud, siis sain kirja, et minu viimaste nädalate kiire-kiire aeg on vilja kandnud ja ma sain University of Greenwich'i A...

Kuna mul on olnud kiire-kiire, siis pole jõudnud siia ka midagi suurt peale oma kohupiimadraama postitada, kuigi seiklusi, millest pajatada, on kogunenud juba omajagu. Ühe augusti nädalavahetuse veetsime mõnusalt siinse perega Suffolki piirkonnas puhates. Vot seal. Laupäeva hommikut alustasime mere äärses restoranis hommikut süües. See oli mu elu esimene 9+ käiguline hommikusöök ja ma kartsin päris tõsiselt, et terve ülejäänud päeva pean kõndimise asemel ringi veerema. Peale seda jalutasime mere ääres ja ostsime hommikusöögi magustoidu magustoiduks  milkshake'i MIS OLI VÕRRATU (võibolla sellepärast, et ma polnud kunagi varem milkshake'i joonud aga jah).  Käisime St. Botolph'i Ikeni kirikus. Teekond sinna oli ümbritsetud suurte seakasvanduste, hobuste, lammaste ja kõikvõimalike muude tegelastega- üks parema aroomiga kui teine.  Kiriku ees olid väiksed riiulid, mille peal ilutsesid erineva...