Mu uus Honda

Kõik sai alguse raskest nädalast ühistranspordis. Teisipäeval istus mu taha sellise kusehaisuga asotsiaal, et ma päriselt arvasin, et oksendan sealsamas ja kui ma ei oksenda, siis lämbun surnuks. Kolmapäeval jäin bussist maha ja järgmist bussi lihtsalt niisama ei tulnudki, ehk passisin bussipeatuses 35 minutit lihtsalt niisama. Neljapäeval töölt koju sõites, see oli aga kõige tipp - bussile astudes jõllitas mingi paks vanamees, hiljem tuli mu juurde ja palus abi Tõnisele sõnumi kirjutamisega. Sõnumi sisu, mida ta mulle ette dikteeris, oli järgnev: "Tere Tõnis! Kas sa said minu e-kirja kätte? (Seoses Maivi abielusõrmusega)." Ta dikteeris abivalmilt mulle ette ka kõik suured tähed ja kirjavahemärgid ning jutustas mulle oma eluloo koos selle libu Maiviga, kes nüüd abielusõrmust talle tagasi ei anna. Kõike seda mulle ebamugavalt lähedal õõtsudes ja näkku hingates. Pärast seda tänas ta mind südamlikult ja pidas kõne, kuidas Jumal on nüüd minuga ja toetab mind igal mu sammul, aga mul viskas ausalt öeldes üle ja vastasin, et ta istuks oma kohale maha ja mul on ilma jumalata kõndida ka täiesti okei. Korraks istus vaikides maha, aga siis tuli tagasi ja kutsus mind endaga hotelli, tuba number 39, kolmandal korrusel õhtul kell 6. Siis peksis ta oma poekottidega bussiust ja lubas kõik raiped selles bussis põlema panna, kui ta kohe (keset sõitmist) välja ei saa. Ja see - daamid ja härrad - oli see moment, kus ma otsustasin, et ma ostan endale auto.

Esimene väljakutse seisnes selles, et ma ei tea autodest mitte midagi. Suur ümmargune null. Alustasin vestlusi ChatGPT-ga, milline auto võiks mulle sobida, liitusin autode Facebooki gruppidega ja hakkasin igapäevaselt auto24 lehte sirvima, endiselt ChatGPT-ga muljetades ja erinevaid kuulutusi analüüsides. Täpselt nädal pärast eelnevat bussisõitu, neljapäeval, tuli Balticar'i üles kuulutus ühele pruunile Hyundaile, ChatGPT ütles, et on hea auto ja mulle ka värv meeldis. Lisaks täitis ta ka mu 4 kriteeriumit: väike, ökonoomne, automaatkäigukast ja odav (välja ostetav). Odavat autot tahtsin sellepärast, et ma pole aktiivselt autoroolis olnud tegelikult Londonisse kolimisest saadik, mis tähendab rohkem kui 6 aastat. Tegin ühel nädalavahetusel Tallinnas ka proovisõitu Bolt Drive autoga, lootes, et see võiks auto ostu asemel ka toimida, aga alustuseks oleks see endiselt olnud 18€ päevas kontoris käimiseks ja oleks pidanud alati kõndima/autot otsima. Lisaks keerasin ma mingile autole reastudes täiega ette. Ja nagu ma ütlesin, siis ma pole suurem asi autode ekspert, aga see auto, millele ma ette sõitsin ja napilt matsu panin, oli Porsche ning selleks ei pea ekspert olema, et visuaalsel vaatlusel kindlaks teha, et see oleks üks kallis mats olnud. Nii et ma tahtsin, et mu auto oleks piisavalt odav, et kui ma kusagil enda tagurpidi sõidan, siis ma suudaks sellest finantsiliselt ja vaimselt veel selles elus taastuda.

Igatahes, kuna see odav ilusat värvi auto oli leitud ja samast kohast oli paar autot veel silma jäänud tegelikult, siis seadsime Philippiga laupäeva hommikul sammud Balticar'i. Viskasin pilgu peale ka selle koha arvustustele, keskmine hinnang oli Googles vist 2/5 ja kõik kurtsid kui halva auto nad sealt on saanud, aga ma panin panused sellele, et kui keegi saab hea auto siis vaevalt et nad arvustsust jätma ruttavad et ehk on lihtsalt sellepärast ainult negatiivsed kommentaarid. Tagasi vaadates kogu sellele saagale, siis ma ei suuda ära imestada kui naiivne ma ikka olen vahest. 

Tegelikult ma ei oleks tohtinud midagi oodata seoses selle ostlemiskogemusega, sest ma pole kunagi käinud autot niiviisi valimas ega isegi mitte kellegagi vaatamas, aga ilmselt oli filmidest inspireerituna mul ikkagi mingi ootus olemas. Kujutasin ette, et see on selline suur suur saal, kus on siis kõik autod sees onju,  maast laeni suured aknad ja uksel tervitab šikk kontskingades kaustikut käes hoidev naisterahvas mustas pliiatsseelikus ja määrib mulle mesimagusa jutuga siis erinevaid autosid pähe. Reaalsus oli vähe teine. 2 plätades ja Adidas dressides vene jörssi kuskil konteineri taga. Küsisid, mis autot tahan vaadata, lugesin hoolsalt maha 547MNB. "Midagi veel vä?" Lugesin ka teise numbri ette, mille vastuseks viskas ta diagonaalis üle soojaku paari võtmeid, viipas käega üle õla ja ütles, et Hyundai on kuskil seal pool ja Toyota on kuskil mujal, vaata ise. Ja nii ta meid sinna platsile nagu suurele heinamaale lahti lasi. Lompide vahel keksides otsisime meie auto logosid/silte aedadel, et õige kategooria vähemalt üles leida, nägi järsku silti HONDA. Mõtlesin, et nonii, see nüüd ongi minu auto koht, aga samal ajal näen vilksamisi ka HYUNDAI. Teate mis? Ma arvasin, et Honda on Hyundai hüüdnimi. Pole õrna aimugi, kust kohast või miks ma sellisele järeldusele olin oma peas tulnud, aga jah, kogu piinlikkusega pean tõdema, et tolle päeva suurim taipamine oli, et Honda ja Hyundai on eri brändid. Egas midagi, leidsime üles nii selle Hyundai (mitte Honda) kui ka plaan B Toyota. Autoni jõudes võtsin uuesti ChatGPT lahti, et uurida, mida ma auto juures ka vaatama peaks. Ega midagi suurt teha ei osanudki, kui istusin sisse, vaatasin, kas iste käib ette taha üles alla, roostet ka ei paistnud, nii et päris ok. Toyota ei meeldinud. Koledat värvi. Läksime tagasi Hyundai juurde, tegime platsil 20 meetrit proovisõitu ja tahtsin küsida paari lisaküsimust auto kohta, aga see vene päss vastas ainult, et kui ei meeldi, siis veel huvilisi sellele autole juba järjekorras ja lähevad oma 20 meetrisele proovisõidule, ning kui meeldib, siis ostavad ära. No pagan! Küsisin veel ainult selle kohta, et kuna ülevaatus saaks septembri lõpuga läbi (ostlesime 28. septembril), et mis ma siis teen, kui ülevaatuselt läbi ei saa. Selle peale pakkus ta ARK paketti, et maksan 300 eurot ja nad teevad ise ülevaatuse, vajadusel parandustööd (kui ülevaatuselt läbi ei saa) ja nimele ümberkirjutamise. Tundus tegelikult hea diil, aga kui küsisin ka lepingut selle ARK paketi kohta, et mis summas nad vajadusel parandavad jne. siis terve soojak naeris selle peale. Punaseid lippe jagus seal küll ja peale. Näiteks nägin urtsikut kaunistaval teleka ekraanil, suurt reklaami 14 päevase garantii kohta, aga ka sellele sain vastuseks, et ah ei, seda tegelikult nad ei pakugi. Tule taevas appi.

Hoolimata kõikidest asjaoludest tänaseni pisut müstilistel põhjustel otsustasin, kes ei riski, see šampust ei joo ja ilusat värvi odava Hyundaiga ei sõida - nii et ostsingi ära. :D

Ülevaatuselt sai väidetavalt kenasti läbi, niiet paari päeva pärast võisin autole järele minna. Sealt koju sõit oli ka veel omaette nali. Pole elus niiviisi Tallinnas sõitnud, (kui välja arvata see üks kord tuttaval marsruudil, kui oleks reastudes matsu pannud). Jõudsin esimese ristmikuni, minul foori pole, teises suunas foor on ja keset seda käivad mingid teetööd ehk siis mingid ajutised foorid ka ja tee mis tahad, aru ma ei saa, millal ma minna võin. :) Mõtlesin, et jäängi sinna ristmikule, aga kohe kui esimene auto mulle sappa tuli, oli plaan selge: ma istun ja ootan, kuni ta signaali laseb. Ja kui ta kord signaali laseb, küll siis on õige aeg minna :D :D Geniaalne, kas pole! Liitus siis ka teine ja kolmas auto sappa JA IKKA KEEGI EI LASE SIGNAALI. Nii kannatlikud olid nad järsku kõik. Peale seda, kui foor oli risti minevale teele 3 korda punaseks ja roheliseks vilkunud, siis lõpuks kellelgi kannatus katkes ja saime üheskoos õigel ajal ja turvaliselt sealt minema. Edaspidi läks mul ausõna paremini ja Tallinna tänavatel tänaseks päevaks minu pärast enam kiivriga käima ei pea.

Auto oli suht okei esimesed paar päeva. Siis hakkas sõites vilisema/krigisema. Kannatasin paar nädalat ja läksin lõpuks lähimasse remonditöökotta, mis on mu kodust reaalselt 200 m kaugusel. Tõstsid auto üles ja läks ähkimiseks-puhkimiseks. Kõik pidurid läbi, käsipidur läbi, mingid torud vaja vahetada ja palju muud ja tagatipuks, et ülevaatuselt sellise autoga läbi ei saa. No mis mõttes? Just paar nädalat tagasi ju sain? Ütlesid, et ei oleks pidanud saama ja võin enda selle katkise autoga põhimõtteliselt surnuks sõita. Kokku remontimise hinnapakkumine 1100€ (auto maksis 2400€). Arvasin, et no ongi tuksis. Nutsin kodus veidi, küsisin isegi sotsiaalmeedias inimeste abi, kuni lõpuks otsustasin käia ülevaatuspunktis ise ja uuesti. Otsisin põhjalikult, et kohal oleksid head hinnangud ja poleks ühegi remonditöökojaga kuidagi seotud, et arvamus võimalikult neutraalne oleks. Koht leitud, läksin kohale ja kurtsin neile oma mure ära. 3 meest kuulasid mind suu ammuli, kutsusid veel neljanda ka kuskilt auto alt välja, et heast loost ilma ei jääks. Väga abivalmis olid nad kõik ja tuju läks kohe paremaks. Tundus, et olin asjatundjate juurde sattunud. Siis aga palusid nad võtmeid, et ajavad ise auto sisse. Vot selleks ma valmistunud polnud. Varem sain ikka ise auto sisse ajada. Andsin võtmed üle, aga sisimas tahtsin maa alla vajuda, sest ma olin sama päeva hommikul saanud parkimistrahvi, mis vedeles kahe istme vahel. Lisaks oli kõrvalistmel suuuuur TY mänguasi, kes kontori kolimisega mulle paariks päevaks kaasreisjaks sattus ja lisaks sellele olin käinud Rimis, kus olid ühed delikaatsed-privaatsed tooted soodukaga - ja need (3 suurt pakki) vedelesid ka sealsamas kõrvalistuja jalutsis. Appi. Aga tundus, et sellesse nad väga ei süvenenud õnneks ja abivalmilt vaatasid nad neljakesi kõik auto üle, näitasid mulle ka igast mõõdikuid ja juppe ja jõudsime kahjuks või õnneks järeldusele, et ei tõmmtutki mind auto müügiga tillist, vaid hoopis remonditöökoda ajas parajat kägu. Lõpp hea, kõik hea!