Happy elu rõõmuks

Kuidas pealkirjastada blogipostitus, milles tahaks rääkida oma elu parimast, suurimast ja kõige lähedasemast sõbrast, kelle kaotus peale peaaegu 11  aastat ühiseid seiklusi tähendab sellist kurbust ja reaalset valu, mis ajab hulluks. Ja hoolimata sellest, et kõik need tunded on justkui negatiivsed ja sakivad sajaga, siis ei saa seda mitte mingil juhul millekski halvaks pealkirjastada, sest päeva lõpuks olen ma kõige-kõige õnnelikum ja tänulikum, et sain olla Happy inimene. 

Tänaseks on sellest kurvast õhtust möödas kuu. Esimesed kaks nädalat reisisin ja postitasin Instagrami laialt naeratavaid pilte. Lavatagust infot jagades võin öelda et esimese nädala nutsin rahulikult iga kord kui tänavapildis koera nägin ja siis veel natuke hommikul, lõunal, õhtuooteks ja enne magama minekut ka. Palju oli reisi ajal ka autoga sõitmist ehk siis sain veeta parajalt aega tühja pilguga aknast välja vaadates ja mõeldes/meenutades/analüüsides kõike mida see suur süda oma neljal käpal mu ellu tõi. Ühest küljest oli see reis ma arvan hea, sest aitas kõige valusamal ajal (vist) mõtteid natukenegi mujal hoida. Teisest küljest oli aga tagasi Tallinnasse jõudmine eriti valus noaga rindu kogemus, sest tühjana tunduv korter, tema pehme pesa, söögitopsid, koerašampoon, mänguasjad, maiustused iga tuuleka taskus… 

Aga rääkides sellest, mis juhtus ja alustades algusest… või õigemini lõpust, siis 26. August jõudsin paari nädalaselt Austraalia reisilt tagasi, ning kuna korter oli välja üüritud, sõitsin otse Võrru, kus tervitas mind juba bussijaamas ka Häpster-koer, kes oli emme hoolde selleks umbes kuu ajaseks reisi perioodiks jäänud. 

Rõõmuhüüded olid nii valjud ja südant lõhestavad, et inimesed ajasid kaelad õieli et aru saada, mis toimub. Emme sai juba pisut maha rahunenud tervitused ka videole. 

Olin Eestisse tulnud vähem kui 2 päevaks, niiet saabumisest järgmise päeva e pühapäeva otsustasin veeta rahulikult. Happy oli kogu aja üks väike sabarakk ja ei jätnud privaatsuseks ruumi isegi vetsus või dušši all käies. 

Enamiku päevast logelesime Happyga laisalt tugitoolis, kuni oli aeg maale vanaisa juurde sõita. Hüppasime kõik autosse ja vurasime maale, kus tervitas meid ka Happy suurim fänn- koer Bamby. Maale jõudes teevad nad tihti kohe paar tiiru tagaajamist ümber maja või puude. See on alati päris naljakas vaatamine, niiet võtsin telefoni välja, et seda lõbusat tralli filmida. 

Ja siis järsku... poole jooksmise pealt kaotas happy suunataju ja tasakaalu ning maandus õe Eliise jalgade ette, ei mingit niutsatust ega häält. Kutsusin ruttu emme, kes oli just hakanud hoovist välja sõitma ja  tormasin Happy juurde (mõned meetrid eemal), aga juba selleks hetkeks kui temani jõudsin oli tegelikult kõik. Püüdsime emmega muidugi teha veel südamemassaaži ja elustada, aga tuli peagi tõdeda, et polnud enam midagi teha. 

Täiesti ebareaalne. 

See hetk jäi ka sellele videole, mis algas lõbusa tagaajamisega ja lõppes karjatusega “Mis juhtus?!?!”. Mõtlesin alguses, et küll on hirmus, et selline moment videole jäi, aga olen seda klippi tänaseks vaadanud 100+ korda endiselt selle sama küsimusega “Mis juhtus?” ja olen jõudnud järeldusele, et vastus on lihtsalt “elu", kui irooniliselt see ka ei kõlaks.

 

Hoolimata selle traagilisusest olen ma tänaseks päevaks tänulik, et see kõik juhtus Happy ühes lemmikkohtades, ümbritsetuna inimestest kes armastasid teda ja keda armastas ka tema, ning et see oli valutu ja kiire lõpp, mille laadset väärib iga nii ilus hing… kui aeg on käes. Ja just aeg on see, mis ma tunnen, et oli siin kohal ainus ebaõiglane tegelane. Nii isekana kui see ka ei kõla, siis 10 aastat, 10 kuud ja 5 päeva ei olnud piisav. Rääkisin Happylegi tihtilugu naljatades, et 16 aastat (nagu oli ta ema vanus) olgu miinimumprogramm. Aga elu. 

Sirvides vanu pilte ja videosi, tundsin ka rõõmu sellest, kui paljude toredate inimestega Happy oma elukese jooksul kohtus ja kui väga-väga ta nii paljusi armastas! Esirinda kuulub kindlasti mu ema, kes pakkus alati sooja voodikohta ja head kõhutäit kui mina va seiklev omanik ula peal olin. Lisaks temale kindlasti ka teised pereliikmed, parimad sõbrannad, kontori rahvas, kes olid ma arvan Happy jaoks lausa teise pere eest tema Tallinna aastatel ja kõik-kõik teised sõbrad. 

Aitäh, et olite osaks rõõmust Happy elus! 

Mõeldes sellele, mis ma edasi teen, siis tuleb palju õppimist. Õppimist kuidas elada ilma Happyta, sest eriti viimased aastad olime me 24/7 koos, kontorist jõusaali, restoranide, pidude ja väikeste reisimisteni välja. 

Ma arvan, et 11 aastat koos kasvamist nooruseas on mõnes mõttes ka tähendusrikkamad kui ükski teine vanus. Happy oli mu kõrval kui ma lõpetasin põhikooli, kolisin, lõpetasin gümnaasiumi, ta kohtas nii mõndagi boyfriendi ja oli mu kõrval kui neid enam polnud, lõpetasin baka, kolisime Tallinnasse, esimene töö, veel kooli, uued sõbrad, veel boyfriende ja veel kolimist. Viimne kui üks tahk elust muutus selle 11 aastaga ja mitmeid kordi, ainus stabiilsus ja kindel asi oli see, et ma pole millegagi üksi, sest neli lühikest aga väledat käppa vudis mu kõrval ja keegi pole armastanud mind rohkem kui Happy. 

Ma arvan, et ma pole veel kunagi nii sügavat kurbust ja üksildust tundnud.

Aga.. mul on väike kass Venus ja need samad imelised pere ja sõbrad, keda ka Happy oma elu ajal nii väga armastas! Ja tänu neile, hakkab võibolla tõesti ka ühel päeval pisut parem. 

 

Aitäh, et olid nii suur osa minu elust, Happy!