Kääriku Kibekiired

 Peale Austraaliast tagasi Eestisse jõudmist taipasin kui pekki olid mul kõik ülikooli asjad läinud. Mitte et mu tehtud tööd viletsad oleksid olnud või midagi, aga neid lihtsalt polnud. Lisaks olid enamik ained juba lõpusirgel ja ma polnud mitte ainsassegi loengusse jõudnud. Kuhu ma tahan selle jutuga tegelikult jõuda on aga see, et mu päevad koosnesid kõik 8h tööst ja 5 tundi koolist ja siis tunnike-kaks Happyga jalutamiseks. Kuna teen enamik ajast kodukontorit ka, siis olin Happyle ülimalt tänulik, et vähemalt tema pärast vedasin ma ennast 2 korda päevas välja kevadet nautima. Igatahes rääkis siis emme ühel päeval, et ta sattus Kondimootori matka peale, nimega Kääriku Kibekiired ja ehk tahaksin mina ka sinna minna. Mis saaks parem olla kui peale 7 nädalat arvutiekraani vahtimist lõpuks ometi koivad sellel 30 km rajal sirgeks sirutada? 

Niisiis haarasin reedel Happy kaenlasse ja loksusin bussiga Võrru. Ettevalmistused matkaks olid väga huvitavad. Emm läks reede õhtul peole ja jõudis koju 4 tundi enne stardipauku, aga see oli okei, sest vähemalt olid tal valmis ostetud taskulambid, termotekid, spordijoogid, kompassid jms, juhuks kui tal see ühe päeva sisse ära ei mahu. Mina ja Happy nagu juba mainitud, polnud trenni teab mis ajast teinud, aga vähemalt tõmbasime õhtul varem kerra. Tädipoeg Ennar, kes ka meiega liitus, oli meist neljast kõige tublim ja oli isegi paar soojendusmatka eelneval nädalal teinud. 

Mina õhtul matkaks valmistumas:

Laupäeva hommikul kell 8.30 asusime Kääriku spordikeskuse poole teele. Esialgu siiski autoga. Registreerisime end seal ära, saime kaardid kätte ja hakkas pihta. Ilm oli jõle niru ja alguses kartsin, et puha valed riided pannud, aga kui kõrvad said pearäti alla topitud ja hea hoog sai matkarajal sisse, siis polnud enam viga midagi.

Esimese peatuse tegime raja 30. meetril, kui emme leidis tee äärest oma lemmiklilled. 

Järgmine peatus pidi olema 9 km joogipunkt. Emm ja Ennar küsisid umbes km peale sellest teeäärsest kraanikausist mööda kõndimist, et ei tea kus see siis küll on ja olid väga pettunud kui ma ütlesin, et juba mööda kõndisime. Nimelt olid nemad oodanud plakatitega ergutajaid ja veepudelitega abistavaid fänne. 

Matka absaluutne täht oli Happy, kes kogus tuntust kui matka kõige lühemate jalgadega osaleja. Küll tehti nalja, et ta käpad on pikast distantsist nii väikseks kulunud, siis lõõbiti ka meie üle, sest Happy oli meist kiireim, aga kõige enam sai ta siiski kiidusõnu oma tubliduse ja sportlikkuse eest. 

Olgu mainitud, et asfalt lõike läbis ta enamjaolt siiski süles. Esiteks, sest ta tahtis ja teiseks ei tahtnud meie, et ta finiši joone pärast tagakäpad ees peaks ületama. 

Siis tegime veel mõned pausid jalgade plaasterdamiseks...

Ja vaarikavarre eliksiiriga näonaha turgutamiseks... (ausalt, emmel oli kõige legendaarsem matkavarustus üldse 😀) 

Ja siis oligi nagu nipsti 2/3 rajast läbitud ja aeg lõunasöögiks ja varvaste tuulutamiseks käes. Toit polnud ilmselgelt midagi vapustavat, aga täitis oma funktsiooni.

Raja peale oli kokku ka 3 snäkipeatust, kus oli matkalistele kaetud rikkalik armas lauake. See oli tore aeg teiste matkalistega jutu puhumiseks ja ürituse melu nautimiseks. 

Kõige enam armastasin selle raja mitmekesisust. Polnud kusjuures õrna aimugi, et ka eesti maastikul on võimalik kõigest 30 km jalutuskäigu sisse mahutada metsa, sood, põllumaad, järvi, ojasi, mägesi ja maanteed. See tegi jalutamise päriselt põnevaks ja mitte kordagi ei tekkinud sellist tülpimust et oh võiks juba läbi olla või midagi taolist. Siiralt vinge oli! 

Kindlasti mängis matka lõbusas kulgemises rolli ka meie armas väike seltskond. Algselt oli plaan, et igaüks kõnnib omas tempos, aga tuli välja, et meil oli sama tempo ja niisiis kulgesimegi terve tee koos. Igale ühele kujunes aja jooksul oma roll. Tädipoeg Ennar oli meie gps ja turvalisuse eest vastutaja ehk tema võttis enda peale hanerivi lõpust hõikamise "AUTO TULEB!", "VARSTI LÄHME PAREMALE!" jne. Happy seevastu oli meie liider ja tempo hoidja, kes pidi iga hinnaga kõndima alati kõige ees ja kõndima kiiremini kui teised. Emme roll oli pakkuda kogua aeg plaastreid, komme, jooke, vaarikaõlisi, taskurätte jne. Ja minu roll.. vot ei teagi, ma olin vist peamiselt meie liidri rihma hoidja ja söödik, kes kõige enam snäkke alla kugistas ja enamik ajast lõunapausi nimel kaasa lohises. 😄

Ma olen kõike kirjeldanud siiani vist väga rõõmsa ja positiivsena, aga hoiame ikka asja reaalsena. Seega toon välja ka matka päris ainsa murekoha: kaks idiooti oma 3 lahtise hullu koeraga. Need naisterahvad startisid meiega samal ajal ja ikka ja jälle põrkasime me rajal kokku nende kolme suure täiesti kontrollimatu elajaga, kes Happyst sõna otseses mõttes üle jooksid. Esimesed korrad palusin neil väga viisakalt oma koerad rihma otsa panna, aga lõpuks läks asi päris nõmedaks kätte ja ma lootsin, et nad sohu ära upuvad...või midasgi taolist. Väga inetu minust, aga täpselt sama inetud on vastusetundetud koeraomanikud kes panevad oma käitumisega ohtu nii end ümbritsevad inimesed, kui ka viisakad rihma otsas olevad väikesed koerad. Tagatipuks väitsid nad, et nende tupsununnud on hästi treenitud ja et mina peaksin hoopis oma elajaga midagi ette võtma. Lemmikosa selle väite juures oli vaadata ürituse pilte, kust on ka ilmselgelt näha, kelle koer on metslane ja kelle koer mitte. 

Aga, see selleks, sukeldume tagasi positiivsusesse ja mis saaks olla positiivsem kui 30 km raja 28. km algus. Vähemalt nii me arvasime. 

Konteksti jaoks mainin vahele, et tõime terve matka aja võrdluseks maakodu-Võru distantsilt lõike, sest see teerada oli kõigile kolmele tuttav nagu omaenda 10 varvast või sõrme või mis iganes see ütlus on. Mõned näited: 
Maalt Võrru 31 km
Maalt Sännasse 12 km 

Maalt Tsooru poeni 4 km 

Maalt Litsmetsa 2 km 

Maalt Voometsa majani 1 km

Olime siis parasjagu ühe väiksema mäekese jalamil ja arutasime, et enam polegi järele jäänud maakodu-Tsooru poe distants vaid nüüd on ainult nagu maakodust Litsmetsa bussipeatusesse kõndida ja et see läheb ju väga kiirelt. 

Ja just siis kui me olime selle unelma kõige magusamas punktis, jooksis meist mööda mingi naine ja teatas, et tegelikult polegi see rada 30 km, et see on umbmäärane, et tavaliselt on ikka paar kilomeetrit rohkem. 😐

Kusjuures see on pöörane, mis mõju avaldab vaimne tagasilöök ka füüsilisele sooritusele, sest peale seda uudist lonkisime vist oma kõige aeglasemad kilomeetrid. Raske oli taastuda mõttest, et kõndisime just maalt Tsooru poeni poole distantsi ära ja siis järsku oleme tagasi maakodus ja peame kõndima uuesti Tsooru poeni ja pole isegi kindel kas pood on lahti (sest lõplik distants polnud nüüd ju isegi teada). 

See oli väga raske, aga me taastusime ja tulime toime. 

Finišis ootas meid autasustamine, soe supp (KOOS TAIMSE ALTERNATIIVIGA!) ja kiire fotosessioon.

Ja siin pilt kõigile luuseritele, kes mu ema võimetes kahtlesid: 

Kokku kõndisime siis 32km umbes 6 tunniga, tehes enam kui 42 000 sammu! 

Järgmistel päevadel oli tunne nagu oleks ilma treenimiseta kõndinud järsku 32 km, aga pole kahtlustki, et järgmisel kondimootoril näeme uuesti, ja siis äkki juba 50 km rajal! ;)