Melbourne

Melbourne'i lennu hommik oli uskumatult kaootiline ja esimese asjana ootas meid maandudes lao külastus. Nii et tõmbasime rauast papud varvaste otsa, helkurvestid selga ja vaatasime kuidas ühes kaasaegses ja suures osas robotiseeritud laos asjad käivad. Väga põnev oli. 

 

Edasi kimasime majutuskohta, mis oli väga kena ja heas asukohas, seega sain lähipäevadel isegi pargis jalutamas käia ja paariks tunniks turist olla. 

 

 

Kuna ilm oli ilus ja tundsin ennast ka ilusana, siis lootsin mõne kena pildi endast saada. Palusin ühel kenal naisterahval endast purskkaevu ees pilti teha. Ja siin on tulemus: 

Võibolla igaüks ei oskagi selle pildi kohta midagi paha öelda, aga pehmelt öeldes polnud see lihtsalt seda sorti pilt mida ma lootsin saada. Võibolla nii turistikate sandaalides sirgelt seisva pildi ilu oskan paarikümne aasta pärast rohkem hinnata. Igatahes võtsin ohjad enda kätte ja tegin ise taimeriga paar klõpsu... väga jama kvaliteet. 

Kahjuks olime selles majutuses vaid paar päeva kui õigesti mäletan ja peagi tuli edasi suunduda uude kohta. Armas majake oma väikese hoovi ja suure köögi ja elutoaga. Kuna Melbourne'i mänguasjamessini oli veel üle nädalakese aega, sain üle pika aja nautida ka nädalavahetust e tegeleda lõpuks ometi ülikooli asjadega, käia trennis, teha süüa jne. Elada normaalset elu ühesõnaga. :D 

Kõik see oli vahva aga natuke nõme oli kuulata nädalate taguseid loenguid ja mõista, kui mitmed tähtajad olin ma juba maha maganud. Trenn oli ka vinge, aga koroona läbi põdemine annab ka teisel tiirul nädalaid (loodetavasti mitte kuid) tunda. 

Kusjuures leidsin väga laheda ronimiskoha. Alustuseks olid neil ilusad ja hea hinnaga ronimistossud müüa, mida olin Tallinnas tikutulega taga otsinud. Niiet sain papude võrra rikkamaks ja jäin paarikümne dollari võrra vaesemaks. Lisaks oli neil sünnipäevanädal, mis tähendas, et iga uus liituja sai esimesed 6 päeva tasuta ronida. Mwuahhahaha mul oli täpselt 6 päeva veel seal kandis elada jäänud kui selle diili sain. Tagatipuks kutsuti ka ronimisklubi sünnipäevapeole. Otsustasin minna... üldse ei meeldinud. Liiga palju rahvast ja publikuga trenni tegemine pole mulle. Aga tubli olen et vähemalt proovisin mingit sorti sotsiaalset elu arendada. :D 

Peagi oli aeg kesklinna kolida, sest mess hakkas vaikselt uksele koputama. 

Kui siiani olin saanud elamist jagada ettevõtte kahe tip-juhiga (mõlemad mehed) siis sain vahelduseks ka ühe öö üksi majaperemehena veeta, enne kui mu uus korterikaaslane (taaskord meessoost) Läti müügiinimene kohale lendas. 

 

Järgmised päevad olid pöööööörased. Skandinaavias on tavaliselt messide üles sättimiseks aega umbes 4 päeva. Siin aga 2 ja pool päeva. Ning kui me võrdleme alasi, siis skandinaavias oli suurim ala, mille organiseerisin 64m2, Melbourne'i messiala oli aga 240m2. Niiet 2x vähem aega ja 3x suurem ala organiseerida. Lahe! 
Õnneks sain mõned abilised ka ikka üles sättimiseks appi. 

 

 

Muidugi tuli öö enne messi veeta taaskord tahvelarvuteid valmis pannes. Olen varsti IT spetsialisti nime vääriline küll. 

Esimene messipäev oli stressirohke. Kõike tuli parandada ja nipet-näpet asju oli veel palju teha. Aga üldjoontes sai meie messipoks vinge ja ka tagasiside oli viimasepeal. :P 

Õhtut käisime korterikaaslase Kristiansiga tähistamas pitsa, jalutuskäigu, jäätisekokteili ja ühe tsipa kangema napsuga. 

  

El Gato

Siin üritasin pildile püüda ühte paarikest, kes jalutasid oma kahte kassi. See oli minu meeldetuletus, et ma ei lepi iial vähemaga ja otsin endale mehe, kes on minuga sama moodi nõus kassi oma kukil jalutama. 

Üleüldiselt peab tõdema, et meil oli Kristiansiga väga meeldiv kooselu. Pikad vestlused, palju mölisemist, mina tegin süüa, tema tassis alati poekotte ja lasi mul esimesena duši all käia- mida veel tahta?

Lisaks oli ta enamik ajast väga hea fotograaf. 

Probleeme esines ainult fookuse hoidmisel

Teine ja kolmas messipäev olid jällegi teistmoodi keerulised, pidin läbi viima intervjuusid, juhendama fotograafi ja sellega paralleelselt tegelema muude messi kokku panemist ja transporti puudutavate küsimustega. Intervjuude puhul oli kõige raskem osa valusad põselihased, mis on harjunud kurjalt arvutiekraani vahtima mitte päev läbi naeratades ringi käima. Tervislik vaheldus ja vinge üritus oli see igal juhul. 

Ilusad inimesed! 

Kõige tüütum on mu töö nähtamatu osa. Messi üles panekut näevad ja hindavad kõik, aga seda osa, mis toimub peale messi ei näe ega hinda keegi. Vähemalt selline tunne on. Aga ometi on pakkimine, transport, arved, tagasiside, andmete kogumine, kokkuvõtete tegemine jne. täpselt sama oluline kui üles panek.

 

Mess sai küll läbi, aga Melbourne'i ega Austraalia seiklused sellega ei piirdu!
Praeguseks aga nägudeni!