Kihnu kutsub

Oma suvise THE puhkusega kaalusime algust teha juba teisipäeva õhtul, aga kuna lühendatud tööpäev (23. juuni) polnud piisavalt lühendatud, siis otsustasime teele asuda kolmapäeva varahommikul. Viskasime asjad autosse, käisime poes, käisime uuesti kodus ja viskasime veel asju autosse, ning olime justkui juba stardivalmis, aga siis avastasime, et asjade autosse viskamise peale läks nii palju aega, et kõhud olid juba tühjaks läinud. Seega hüppasime enne Pärnusse starti ka Hesburgerist läbi. Kell oli selleks ajaks umbes 1 lõunaajal, päike lõõmas ja oli suurte tähtedega P A L A V.

Eine naha all, astusime Hesburgerist välja ja.. pidime šoki saama. Õues oli pimedam kui viimastel suveöödel kokku ja puhus selline tuul, et kui ma ise kuidagi vaevaliselt autosse sain ja Askot mulle kohe ei järgnenud, siis kartsin tõsimeeli et nüüd lennutas tuul mul mehe minema.

Kõva tuulega see mürgel ei piirdunud ja nii kui autole said hääled sisse lükatud, hakkas sadama ka paduvihma. Vesi oli teedel põlvini nagu oleksimegi juba Pärnu randa jõudnud ja murdunud puid olid kõik kohad täis. Aga mis meil sellest Tallinna ilmast, meie pagesime ju Pärnusse lootuses, et suvepealinnas on ka tormi ajal suvine.

Ütleme nii, et läks õnneks, sest Pärnu oli kuiv ja ilus, ning kaitses oma suvepealinna tiitlit ikka täiega. Sõitsime otse Kalurikülla, kus plaanisime mööda saata oma jaaniõhtu.

Koht oli täiesti inimlage, kuid leidsime lõpuks siiski naisterahva, kes lahkelt meile sealset eluolu tutvustas, ning ka telkimiskoha kätte näitas. Asusime kohe telki üles panema ühe haagissuvila lähedusse, mille jässakam omanik meil grillides ja õlut rüübates silma peal hoidis. Asju lahti pakkides jutustasime, kuidas ta on tõenäoliselt väga impressed ja kade, kuidas meie telk käib nagu nipsti püsti ja kui tüütu võib ikka olla sellist suurt haagissuvilat taga vedada. Mina kekutasin ka sellega, et meil on nii hea telk ja kuidas ma juba tunnen, et see on olnud meie truu kaaslane nii mitmel reisukesel (tegelikult ainult ühel). Ma arvan, et ma olin vaevu selle lause lõpetanud kui ma telki ümber tõstes ühe telgikaare puruks murdsin... säh sulle head telki. Meie jässakas naabrimees tõenäoliselt turtsatas naerda ja tundis rõõmu oma haagissuvilast.

Vaidlesime Askoga jupp aega selle üle, kuhu oleks kõige mõistlikum telk panna, ning ei suutnud mitte kuidagi jõuda kokkuleppele, kus on ida, kuhu päike loojub, kuhu puu vari lange ja kuhu me oma pesa siis ikka püsti sätime. Viimaks andis Asko järele ja nõustus telgi minu valitud kohta panema. Aga ega rahu mu hing ikka ei saanud, sest ma kartsin nii väga, et tegelikult oli temal õigus ja järgmisel hommikul saab ta mulle telgis leili visates nina alla hõõruda, et näed.. ikka ei valinud ma varjulist kohta ja vaata kui palav nüüd on. Lisaks avastasime vaiasid maa sisse pannes, et me olime (loe: ma olin) valinud telkimiseks telliskivihunniku, kuhu oli võimatu midagi maasse suruda. Litsusin oma plätude sisse kaks auku ja pooled vaiad on tänaseks päevaks kõverad.

Telkimisalale rohkem inimesi ei tulnudki, kuna koroonapiirangute tõttu tegelikult seda võimalust ei pakutudki, aga mina, va varajane linnuke, olin nii aegsasti kõik ära broneerinud, et nad ei hakanud meie asju õnneks tühistama.

Pesa valmis, läksime võtsime mõned siidrid, ning lootsime vesirattaga sõitma minna. Alguses polnud kedagi sadamaski, siis kui lõpuks peale pooletunnist ootamist mingi mats tuli, luuletas ta sellised hinnad kokku, mida polnud ei kodulehel ega ka hinnatahvlil. Siis marssis ta poole jutu pealt minema kellegi teisega rääkima ja mulle sellest ebaviisakusest aitas. Läksin kraavi või ojja või mis iganes liikuvasse veekogusse enda kuuma keha ja üle keenud närve jahutama.

Peale seda haarasin meigikoti järele ja tegin endale inimese moodi näo ka vahelduseks pähe ja pidu võiski alata. Mõtlesime ka keha kinnitada, aga järjekorrad olid iga söögiputka juures nii pikad ja hinnad krõbedad, et mõtlesime hetkeks mingist vippide rootsilauast toitu näpata. Ahvatlusele aitas kaasa asjaolu, et nii mõnigi pikanäpumees oma oskused seal meie silme ees demonstreeris ja see tekitas tunde et no kui nemad ei maksa, miks siis meiegi peaksime. Aga mis seal ikka, see polnud väärt seda halva karma võlgu, nii et meie seisime eeskujulikult pool tundi järjekorras ja ladusime ristiinimese kombel oma kopikadki toidu eest letti. Toit oli selle eest megaaaaa hea ja saime mõlemad tegelikult kõigest 13 euro eest söönuks.

Tegime telgi juures mõned kokteilid ja läksime tagasi peole, kus olid lavale astunud õhtu tähed ansambel Justamendist. Kui esinejad hinge tõmbasid ja keha kinnitasid, mängis publik õhtujuhi eestvedamisel jaanimänge. Ka meie otsustasime ühest vingest võistlusest rodeo sõidus osa võtta. Lavanärv oli korralik, sest publikut oli palju ja ma polnud elu sees selle pulli peal istunud. Rodeo sõit on täpselt üks nendest asjadest, mis tundub kõrvalt vaadates ütlemata lihtne, aga peale istudes on selge, et pikka pidu seal ikka pole. Asko nagu ikka, andis endast 110 protsenti ja hoidis pullist niimoodi kinni, et käed ja jalad endal lõhki. Aga pingutused tasusid ennast ära, sest mina võitsin naiste arvestuses ja Asko meeste omas ESIMESE KOHA (Asko 43 sekundiga ja mina 48 sekundiga ehk siis mina olin tegelikult esimesem, mis sest, et Asko väitis, et meeste pullid olid vihasemad, aga loll on ju see, kes vabandust ei leia eks). See oli tõeline couplegoals ja tundus too hetk olevat üks mu elu suurimatest saavutustest. Preemiaks saime paar pudelit märjukest ja pidu võis veelgi lõbusamas tujus jätkuda. Lasime oma auhinnad kõrist alla ja läksime vihtusime tantsu nagu poleks homset.

Mingi hetk kui hakkasin kotist telefoni välja õngitsema, et esinejaid ja ilusaid hetki ka oma telefonimällu talletada, avastasin, et ma olin ainus inimene kellel keset pidu nutimobiil käes oli. Wow, aastal 2021 ei kohta sellist vaatepilti ja tunnet just kuigi tihti, mistõttu oli see ka nii-nii nauditav. Ma ütlen, see oli üks tõeline vanakooli jaanipidu!

Peagi süüdati ka jaanituli. Kõige ilusama leegi ajal seadistasin ma kaamerat, nii et ma katsun selle sõnadega edasi anda: VÄGA VÄGA ILUS OLI. Tahtsin endast ka jaanilõkkega üht kaunist pilti, aga sääskedel olid teised plaanid.

Mängisime natuke veel disc golfi, elasime kaasa köieveole ja kui rahvas hakkas laiali valguma, otsustasime ka meie hakata otsi vaikselt kokku tõmbama.

Kuna ihud olid kaetud tantsuhigi ja rohke putukatõrjevahendiga, mõtlesime enne põhku pugemist ojakese kaldal sulistamas käia. See võib kõlada jube romantiliselt eks ole, kaks noort Jaaniõhtul ojas sulistamas, aga reaalsus oli see, et veetlev mina ulpisin auravas vees ja ootasin meest, aga Asko seisis vesi põlvini kaldapervel kriisates, et külm on, üritades samal ajal lahingus sääskedega ellu jääda. See tsirkus kestis nii kaua, et lõpuks hakkas minulgi külm ja läksin ees ära telgi juurde, jättes tema üksi sinna kaldasse solberdama. Enne telki, puhaste linade vahele pugemist käisime soojakus jalgu ka pesemas, kuna ujumast sai tagasi joostud Jaanipäevale kohaselt- paljajalu. Kahjuks olid meil kaasas ainult ühed plätud, nii et Asko tõmbas need mitu numbrit väiksemad jalatsid endale suure varba otsa, võttis minu kukile ja nii me üle põllu läbi sumeda suvise udu ja kastese muru telgi poole kepsutasime... mõlemad kandes ei rohkem ega vähem kui aluspesu jagu riideid. Õues oli soe ja ilus ja kõik oli lihtsalt nii paganama mõnus. Pugesime telki ja rääkisime veel oma pool tundi tuule- ja aurutakistustest, ning majade ehitamisest kuni viimaks mõlemad ära vajusime.

Hommik oli pohmakane ja tundus, et vihma ka sadas, nii et jäin ruttu uuesti magama. Teist korda ärgates oli taas päike kõrgel taevas ja selgus, et ma olin telgile valinud päikese suhtes ideaalse asukoha. Pesin hambad samblast puhtaks (eelmisel õhtul ei viitsinud), korrastasin autos olevat seapesa ja katsin meile luksusliku hommikusöögilaua. Naabrid haagissuvilast pakkusid meile ka kohvi aga kahjuks pole me kumbki suurem asi kohvisõber.

Et vaimu pisut rohkem elule turgutada, hakkasime sulgpalli mängima. Alguses ei saanud seda koostöö osa mitte kuidagi sujuma, aga õnneks pole Asko nii kärsitu kui mina ja ikka kauples, et me prooviks veel ja veel... ja oh üllatust kui lõpuks õppisime isegi tuulehoogudega arvestama ja meil tuli päris okeilt välja. Enne ära minekut jalutasime tiiru ka peoplatsil, kus midagi toredat meil ei õnnestunud leida ja vesirattaga ei saanud endiselt sõita. Panime telgi kokku ja suundusime Pärnusse.

Kella 1 paiku jõudsime Pärnusse ja läksime otse majutuskohta. Korteriomanikud olid üli toredad ja elaminegi viimase peal. Lausa nii kena, et inspireeris meidki Pärnusse kolimisest unistama. Mina hakkasin kohe süüa tegema kuni Asko asju tuppa tassis ja kinnisvara portaalides Pärnu kortereid ja maju vaatas.

Kõhud täis, hakkasime randa jalutama. Mina olin miskipärast nagu päikesepiste saanud täielik udupea ja ei saanud kaardilugemisega üldse hakkama. Õnneks oli ühel meist piisavalt taipu, ning lõpuks jõudsime ikka kenasti kohale.

Rannas... jäime me magama. Kui üks hetk siis kuumarabanduse äärel olles üleni higistena ärkasime, läksime kohe lainetesse hullama, et kõik see kogutud energia ikka kohe ära kulutada. Esimesed 10 minutit vees olles hoidis Asko nagu kull meie asjadel silma peal, aga õnneks mõne aja pärast rahunes ta ka jahedas vees maha ja saime laineid nautida ja nagu väikesed lapsed lainetes hullata ja kõvasti naerda.

Mõne tunni pärast, kui jaks oli taas otsas, hakkasime kodu poole kõndima, sest järgmisel päeval tuli varakult teele asuda. Kihnu kutsus!

Peatuspaigas jäi Asko kohe magama, nii et mina vaatasin üksi telkut, sõin arbuusi ja tegin iluprotseduure.

Pesema minnes avastasin, et telkides rätikute õue kuivama jätmine polnud ikka hea plaan. Ma isegi ei tea, kas see oli higi ja sääsetõrjevahend või õietolm mis endast sellise jälje maha jätsid.. aga neid rätikuid pole ma tänaseni puhtaks saanud. 

Umbes 10 ajal õhtul ärkas Asko üles ja hakkas kurtma, miks ma temaga telekat ei vaata. Sundisin siis ennast veel üheks tunnikeseks üles, kuni poole filmi pealt magama jäin. 

Hommikul läks muidugi hulluks rapsimiseks, triikisime riideid, pesime, kraamisime, pakkisime- no siiski pulma minek ju! Hommikusöögiks sõime hädise portsu eelmise õhtu vegan peekonipastat ja sõit võis alata. 

Meid oli küll teetööde eest hoiatatud, aga endiselt tuli see masendusse viiva üllatusena kui pidime pool teed Munalaiu sadamasse sõitma 30km/h. 

Sadamas tohterdas Asko veel oma haavu, krahmasime pulmaks vajaliku kaenlasse ja kepsutasime praami peale. 

Oma auto jätsime sadamasse ja liitusime onutütre ja ta kutiga, sest nemad olevat varem seal käinud, tundvat teed ja tundusid muidu asjalikud. Praktikas oli lugu muidugi teine. Entusiasmi ja enesekindluse eest annan 10 punkti, aga fakt oli see, et me jõudsime kohale kõigist kõige viimastena. Ja jumal tänatud, et Kihnu nii väike on, sest orienteerumisstrateegia põhines meil katse-eksitus meetodil.

Edasi pakiti meid kastiautodele ja tehti Kihnu peal kerge ekskursioonitiir. Meie kui kogenud Kihnu orienteerujad oleksime võinud selleks ajaks sama hästi kui ise giidid olla. Peatusime Kihnu muuseumis ja tuletornis, kus mekkisime maitsvat astelpaju käsitööjäätist. Siis hüppasime tagasi kasti ja vurasime edasi.

Teel rääkis giid ühe lõbusa loo, kuidas ta purjutanud reisisellidele oli kunagi ekskursiooni alguses öelnud, et nad ära loeks, mitu kirikut Kihnus on. Hiljem ilmus ajalehes artikkel, kus oli kirjas et Kihnus on 7 kirikut, kuigi selle loenduse tulemuse autoriks olid nood samad purjutajad kes seda Kihnu ainsat kirikut iga kord mööda sõites taas avastasid.

Viimasest peatuspaigast marssisime kogu grupiga kämpinguteni. Saime oma kodukese võtmed kätte ja läksime edasi sööma.

Söök oli kodune ja ime hea. Ilmselgelt olid meil ka kõhud mega tühjad, nii et Asko kallas ilma tagasi hoidmata oma kausi triiki suppi täis ja kahmas kahe peoga leiba ka kõrvale, samal ajal kui teised viiskalt leivaviil näpus ja leemeke kausipõhjas istet võtsid. Pidin häbist maa alla vajuma ja ilmselgelt ei suutnud ma mokka maas hoida vaid riidlesin nii kaua kuni ta vaikselt vabandas ja küsis, et aga miks ta kodus võib alati nii palju süüa... Oeh.

Läksime tagasi oma hütikesse ennast peoks valmis sättima või õigemini mina sättisin ja Asko jälle põõnas. Peo stiil oli "suvine pulm" ja me olime üritanud oma outfitidki valida vastavalt suvised ja pigem maalähedased. Kuna ma teadsin, et Asko oli oma suvise riietuse pärast väga elevil, siis ütlesin talle üles ärgates, et kõik mehed on väljas pintsakutega, mille peale tema teatas dramaatiliselt et no nii, tema ei saa peole tulla, tal pole õigeid riideid. Oeeee see oli nii naljakas. Aga õnneks olime me oma outfittidega minu meelest tabanud suurepäraselt märki.

Laulatus toimus mere ääres ja oli lihtsalt imeilus. Nii lihtne, aga imeilus. Aaa ja ma pole vist siiani maininud, et see oli mu õe pulm, seega nüüd olen mina meie pere ainus Kobini nime kandev piiga, kes järel (okei tegelikult onutütred on ka).

Peale tseremooniat hüppasime vanade tuttavate kastiautode peale ja pidasime maha ühe vinge pulmarongi. Lauldi ja naerdi, hea muusika mängis ja tuju oli kõigil hea. Ülesandeid ja peatusi pidi noorpaar tegema reaalselt iga paarikümne meetri tagant, nii et kui me viimaks peoplatsile jõudsime, lõi lisaks pillimeestele pilli ka mu kõht.

Edasine kulges praznik nagu pulmapeod ikka. Istuti pika laua taha, tõsteti tervisepitsi, jutustati, söödi, naerdi ja tantsiti. Pean kindlasti ikka ära mainima kui kena noorpaar välja nägi ja kui hästi oli pulm organiseeritud.

Aga siinkohal tõmbaksingi ma nüüd otsad kokku. Ütleme nii, et pidu jäi tegelikult minu jaoks lühikeseks, aga õhtu venis pikaks, sest mõni noormees (ma ei hakka nimesi nimetama) läks märjukesega vähe liiale ja rohkem ma isegi ei taha seda olukorda kommenteerida.

Järgmisel hommikul sõime suppi ja sõitsime tagasi mandrile. Pärnust Võrru pidin mina sõitma, sest ma ei tea, kas ma juba mainisin, aga mõni mees ei osanud alkoholiga piiri pidada.  

Igatahes :D
 Kui see natuke konarlik lõpp välja jätta, siis oli lihtsalt vapustav minipuhkus ja kahtlemata üks möödunud suve eredamaid hetki.

Nägudeni!