Tripp oli mega

Mina alustasin meie nädalavahetuse getaway planeerimisega juba õite varakult. Tegin kõikvõimalikke liste ja planeerisin meie päevi piinliku detailsusega. Need kaks vaba päeva kümne tööst punnis argipäeva vahel oli vaja mööda saata ju siiski täiuslikult. 

Asjad hakkasid aga plaanidest päris mööda jooksma juba esimesest punktist alates, milleks oli pakkima hakkamise kellaaeg, aga polnud lugu, ma olin ka sellega oma plaan Bs arvestanud ja kõik kenasti välja kalkuleerinud. Võin öelda, et pakkimine oli 100% minu õlul ja usun, et sain sellega tänu oma organiseeritusele lihtsalt suurepäraselt hakkama. Võtsime paagi kütust täis, hüppasime läbi apteegist (et allergiarohtu osta) ja poest (et mõned külmad siidrid õhtul lõkke ääres meile seltsi pakuks). Seoses selle allergiarohuga... see oli alles päev enne telkima minekut, kui ma läksin õhtul Happyga välja nagu ikka ja avastasin, et olin taskuräti maha unustanud. Mõtlesin et pagan, kuidas ometi meelde jätta et mul on õue alati vaja taskurätt kaasa võtta. Järgmiseks tärkas mul esimest korda peas küsimus, et mis põhjusel mul üldse keset juuni kuud 22 soojakraadiga taskurätte vaja läheb. Igatahes... allergiarohuga on kõik kohe palju parem ja ma ei peagi enam õues käies nuuskama ja pisardama nagu segane. 

Sõit möödus chillilt, muusika mängis ja päike küttis. Küttis isegi pisut liiga halastamatult, arvestades, et meil just paar nädalat tagasi läks auto kliima katki. 

Palusin, et Asko jutustaks ka meie nädalavahetusest, niiet lisan ka temapoolsed kommentaarid siia juurde:
“Nii kui päike tõusis, hakkas Marianne kaagutama. Ärkasin üles, et hommikusööki süüa, aga polnud aega, sest Marianne oli turjas. Siis hakkasime minema. tassisime kogu kola autosse, mis tundus olevat nagu me koliks rohkemaks kui kuuks ajaks majast välja ja siis me käisime kütsi võtmas. Ja siis mul juba oli mott maas sest kütsi hind oli üle 1.40 ja ma pole nii kõrget kütsi hinda näinud sellest ajast kui ma endale auto sain. Marianne käis siis poes ära ja üllatas mind hea õllevalikuga. Panime leekima.”

Esimene peatuspaik oli Jägala juga. Olime autost vaevalt välja saanud kui ma juba olin nädalavahetusega nii rahul kui vähegi olla sai. Linnud laulsid, võililled õitsesid ja juga oli ka kena. Imetlesime vett, klõpsutasime pilte ja jalutasime ringi. Asko soovis ka üht eriti efektset kaadriklõpsu, kus tema keset juga seal kõrgel seisab. No ütleme nii, et idee oli 10/10 aga reaalsus mitte nii väga. Eks te vaadake ise, kas te üldse ta sellelt pildilt üles leiate. 

 Asko: “Esimene peatus oli juga...mitte kosk. Mõtlesin päris pikalt, kas kosk või juga aga jumala juga. Seal tsillisime, tegime pilte ja nautisime kuuma ilma. Kui kõhud läksid tühjaks ja kõik oli vaadatud, otsustasime edasi minna Pootsmani kohvikusse, mis oli taaskord Marianne poolt paika pandud, et mis kell Pootsmanisse jõuame ja millal stardime ja mulle tundus see kõik nagu jooksupealt, aga tegelikult oli see kõik Nannul planeeritud.”

Sõitsime umbes 15 minutit Pootsmani suvekohvikusse. Wow. Kuiiiii lae koht! See oli stiili poolest midagi totaalselt erinevat minu ja Asko igapäevasest maitsest aga see oli nii armas, cute, cool ja lihtsalt megamega mõnus. Koht oli ütlemata koertesõbralik, mis oli tore ja tähendas ka seda, et seal oli palju koeri. Miinus oli ainult see, et Happyke seevastu pole eriti koertesõbralik ja niisiis näitas ta nii mõnelegi seal oma iseloomu. Mina tellisin mingi asja, mille nime ma ei mäleta ja Asko võttis vegeburksi. Minu söök oli ok, aga ei midagi vaimustavat. Asko burx oli vist hea ainult et väga vürtsikas. Magustoiduks üks väike pisarakook, ning vahvel ja võisimegi seiklustega jätkata. Ütleme nii, et pigem jäi koht meelde oma õhkkonna kui toidu poolest.

Järgmine peatus oli plaan A järgi majakivi matkarada, aga kuna kell oli juba 3 pärastlõunal, siis tegi Asko ettepaneku minna otse telkimiskohta, sest sinna oli ka veel niikuinii oma 2 tundi sõitu. Nojah aga teate küll mind, jõle põikpäine teine, muidugi tahtsin mina minna ikka matkarajale. Poolel teel sinna aga jäin mõtlema et.. äkki peaks ikka telkimisalale minema? Niisiis panin ma selle ettepaneku seekord omalt poolt lauale ja nii me tegimegi. Pidime küll natuke tagasi sõitma aga polnud lugu. 

Asko: “Teistmoodi kohvikuelamus oli, sellin retro veits. Maadlesime seal suurte koertega, kes ei tahtnud meie pisikest koera rahule jätta ja sõime väga vürtsikaid toite, mis olid ka mitmel järgneval päeval meeles... vürtsikuse tõttu...ja jõime öko limonaadi ka. Siis mõtlesime, et kas minna edasi matkama või minna kohe telkimisplatsile, aga kuna kell oli nii palju ja ma ei jaksanud siis andsin alla et okei lähme matkama, sest Nannul on plaan paigas. Olime siis poolel teel kui naine avastas, et oh on jah kell palju ja ütles et lähme telkimisalale. Hoidsin moka maas ja ignoreerisin seda et noh ma olin tegelikult just seda öelnud ja pool teed sai nagu juba sõidetud, aga heakene küll läksime siis telkimisalale ära.”

Kohale jõudes tegime kohe oma autosoojad siidrid-õlud lahti ja hakkasime telkimiseks sobivat platsi otsima. Kuna ilm oli lihtsalt I m e l i n e, siis olid ilmselgelt enamus lõkkeplatse hõivatud. Õnneks oli siiski üks vaba plats justkui meid ootamas. Mina jäin platsi peale "kohta hoidma" ja Asko läks asju ära tooma. Kange mees tõi lausa kahe korraga terve autotäie kraami kohale. 

 Asko: “Kui kohale jõudsime siis oli autos lämbe ja väljas umbes kaks korda sama lämbe niiet nii kui auto seisma sai pandud tuli avada õlled. Kellel siider, kellel õlled. läksime siider-õlu näpus ööbimispaika otsima. Mina kui eelnevalt Purekaril käinud teadjamees asusin kohe maid näitama ja jagama seal. Kõndisime ühest otsast teise ja leidsime sobiva koha täpselt kahe parkimiskoha vahel ehk siis autost ikka võimalikult kaugel. Aga polnud hullu, koht iseenesest oli kena ja mees nagu kaamel läks asjade järgi samal ajal kui naine istus pingi peale maha päikest võtma, nautis siidrit ja paitas koera. Mees nagu kaamel tegi kaks tiiru, igaks juhuks mainin.” 

Telk sai püsti pandud nagu lupsti, aga madratsi täispumpamine läks see eest vupstilupstisupsti.. no ei saanudki lihtsalt täis. Lõpuks kui Asko küsis kas on juba piisavalt täis, noogutasin ma heakskiitvalt hoolimata sellest, et endal põlved veel pooleldi maad puudutasid. Mul hakkas lihtsalt kahju teisest. 

Järgmiseks hakkasime lõkke tarbeks puid otsima. Miskipärast polnud see meile kummalegi mõttessegi tulnud, et oleks ju poest võinud paar halgu osta. Nii me käisime ja korjasime metsa alt oksi ja teiste lõkkejäänuseid. Aga ära sa räägi, lõke sai korralik ja toidu tegemine võis pihta hakata. Ja no muidugi oli keset söögivalmistamist vaja Askol hakata vesipiibuga jändama.. niiet enamuse pidin ma ikka üksi ära tegema. Ja siis tegi ta veel paanikat sellest, et meil pole vesipiipu millegagi süüdata, aga jumal tänatud, et üks meist asjad läbi mõtles ja tsäksigi ilusti kaasa pakkis. Lõpuks sai söök ka ikka valmis ja ütleks et isegi väga maitsev. Proovisime esimest korda vegan šašlõkki ka, mis osutus üllatavalt heaks. 

Asko: “Lõkke sai mees tehtud nagu vana proff. Üks läks ühte teed pidi ja teine teist teed pidi ja mõlemad tulime tagasi korralike puuhalgudega ja ka väiksema metsaaluse kuiva sodiga- optimistid läksid metsa lõket tegema ilma oma puudeta. Söögi tegemise ajaks sai ka vessar püsti pandud, millest naine eriti lugu ei pidanud ja seda ei saanudki eriti tõmmata, sest mehele oli söögitegemine jäänud kohustuseks ja kuna naine ise ei tõmmanud vesipiipu siis ta ka ei mõistnud, miks oli keeruline samal ajal süüa teha ja vesipiipu teha. Söök oli oivaline, sest kokk oli ka oivaline. kõik tuli välja täpselt nii nagu pidi.”

Kõhud täis, läksime jalutama ja ümbrust avastama. Kuna õhk oli siiski jahe, avastas Asko suure ahastusega, et ta jope on koju jäänud. Aga vedas ka seekord tal, et ma olin ikka mõlema peale mõelnud ja ta tuuleka kenasti kaasa pakkinud. Päike säras nagu polekski õhtu kätte jõudnud ja kõik oli nii nii ilus. Saime ka hea kõhutäie naerda kui me üheskoos keset romantilist jalutuskäiku siruli lendasime. 

Asko: “Müttasime seal kivide peal ja proovisime siis mööda ranna äärt merele lähemale minna. Rannaliival oli paks misiganes vetikakiht või hummuse kiht või mis iganes see oli. Tegime ühe sammu tegime kaks ja umbes viiendal sammul libisesime mõlemad astudes. Olime kummuli kukkumise äärel, aga siis see vägev mees (mina) panin täpselt 5 sõrme maha ja päästsin kogu päeva lükates naise püsti ja ka ise püsti koperdades tehes korraliku limbotantsu.”

Siin ka pilt sellest "hummusest" mida Asko mainis ja ka tema viis kanget sõrme ja meie ühised kannakraapsud on esindatud. 

Tagasi telkimisalale jõudes pesime hambad ja jutustasime veel natuke. Askol oli muidugi jälle kisa lahti, et temal pole hambaharja kaasa võetud. Mida ta küll ilma minuta teeks? Niiet ma sain südamest nautida ka seda hetke ja öelda talle, et pakkisin ta hambaharja spordikoti parempoolsesse küljelahtrisse.  Tahtsime päikeseloojangut ära oodata, aga toda aegu oli kesksuvi ja päike nii naljalt ei loojunud. Ja nii juhtuski et mina loojusin enne... 

Asko: “Läksime telki päikeseloojangut ootama aga Marianne kukkus ära, sest ei jaksanud oodata. Ma siis istusin ja ootasin natuke veel, aga läksin ka varsti ära magama.”

Ka väike matkaline Happy oli reisist väsinud ja tõmbas ennast koos meiega varakult kerra, ning magas terve öö nagu nott. 

Hommik oli mega piinarikas. Öösel läks madrats vist õhuniiskusest kuidagi rõvedalt märjaks, külmaks ja ligaseks aga samal ajal oli ka hästi palav ja higine olla, niiet unekvaliteet oli alla igasugust arvestust. Oleme ikka ühed ära hellitatud pealinlased küll. Tõusime varakult, sõime hommikust, sättisime asju natuke koomale ja läksime randa. 

Nagu ma juba sada korda heietanud olen, siis ilm oli super ja ka merevesi soe. Inimesi oli rannas väga vähe, niiet mõtlesime Happy kaldale jätta ja ise ujuma minna, aga vaene koer kartis vist et ujume üle lahe ilma temata minema, niiet otsustas visalt meile järele ujuda. Kõige naljakam oli see, et nagu mererannas ikka, oli esimene 300 meetrit vesi meile ju põlvini, aga vaesel Happyl on nii lühikesed jalad et tema pidi juba peale 5 meetrit hakkama ujuma nagu poleks homset. 

Umbes lõuna paiku, kui Asko päikesest juba punaseks hakkas kõrbema, viskasime asjad autosse ja oli aeg minna kauaoodatud matkarajale. Kõndisime Majakivini, tegime seal otsas eelmise päeva grillijäänustest pikniku ja jalutasime tagasi. 

Enne metsa minekut veendus Asko, et Happyl ikka matkaraja reeglid ka selged oleks. 

Ja võiski kojusõit alata. Puhkus oli väsitav ja oleks tahtnud peale seda veel natuke puhata, aga esmaspäeval oli ikka igati selgem ja värskem tagasi kontorisse lonkida, kui selline vinge nädalavahetus oli seljataga. 

Minu uus lemmikpilt: 

Asko: “Nautisime suurt kivi, tegime lõuna, jooksime tagasi koju, kodus lakkusime haavu, põletushaavu täpsemini ja hakkasime kogu seda träni kokku ja pessu panema. Aa ja Nannu pakkis ikka päris hästi, oli isegi mu jope ja hambaharja ja asjad kaasa võtnud, mis oleks tegelt pidanud vist minu responsibility olema, aga näed tubli oli.”

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mu uus Honda

Puhkuse esimene nädal

Sydney