Päälinna peni

1. Mai kolisin Tallinnasse oma boyfriendi juurde. Sellele eelnes muidugi ka katseaeg, et tuvastada meie sobivus kooseluks. xd Oli tõuse mõõne, aga jõudsime mõlemad järeldusele, et kärab küll. 

Askoga tutvusime tegelikult juba 2016 aastal ühes populaarses suhtlusportaalis nimega Tinder... kardan, et see koht on kõigile tuttava kõlaga. Ma ei laskuks detailidesse, mida paganat tegime me 16 aastaselt sellisel platvormil ega ka sellesse, miks või kuidas meie teed lahku läksid, aga võimsa saatuse tahtel me taaskohtusime 2020 alguses uuesti... Tinderis. 

No ja kuna vana arm ei roosteta, siis siin me nüüd oleme. 

Kolimine oli põnev. Alustuseks tegin ma meie kodus kohe suurpuhastuse. Välja tuli asju, mida ma soovin, et poleks leidnud ja kõige organiseerimine võttis tohutult aega. Seda ei lihtsustanud ka seesamune eelmainitud noormees, kes mu tanu alla võttis. Näiteks kui ulatasin talle mängukaartide paki ja palusin selle nii muuseas asetada tal riiulile, mille ees ta parasjagu seisis, kaotasin ma täielikult usu kõigesse. Nimelt olin varasemalt sorteerinud riiulil asjad nelja kategooriasse: küünlad, lauamängud, medalid, ning raamatud. Las ma tuletan meelde, et mina ulatasin talle mängukaartide paki! Ja arvake ära, kuhu asetas tema need kaardid. 

KÜÜNALDE VAHELE. 

Olin sõnatu. 

Mõni nädal hiljem, kui olin ennast mõusasti sisse seadnud, kolis Tallinnasse ka Happy. Oh seda nutmist ja muretsemist kodus (Võrus). Alustuseks oldi mures tema kohanemise pärast, eks Võrust Tallinnasse kolimine ole ikka korralik muutus, aga kuna Happy on varem korteris elanud, minuga alati igal pool kaasas käinud ja teadsin, et ta hakkab päevasel ajal minuga kontoris olema, siis olin kindel, et meil läheb kõik hästi. Teine põhjus, mis kõigile (natuke ka minule) muret valmistas oli elukaaslase kass Chanel, kes on pisut kentsaka iseloomuga. Vahetult enne ära tulekut, kui ema ja Jürgen mind köögi laua taga ümber üritasid veenda, nuuksus emme viimaks läbi nutu: "Aga.... aga.... aga mis siis saab kui... mis siis saab kui Dolce ja Gabbana ta ära sööb?!?!?" Hoolimata sellest et emme nuttis ja kõik oli ütlemata kurb, oli selle lause peale pea võimatu mitte naerda. 

Esimesel kohtumisel olid šokis ja ärevad kõik- nii loomad kui meie, aga tegelikult läks kõik oodatust pareminigi ja nii meist saigi neljaliikmeline õnnelik perekond.

Tegime ka meie esimese väikese soolaleivapeo, kuhu oli kutsutud üks külaline- Helen. Vaatasime eurovisiooni, mängisime lauamänge ja olime niisama mõnusad. 

 

Kontorielu tundub Happyle senimaani täitsa sobivat. Tema kindel lemmik on raamatupidaja Kai, kes talle ikka söögilaua kõrvalt head paremat poetab. Ka teiste kohalolu on ta aktsepteerinud ja piki päid ja jalgu saavad tema käest ainult need, kes hilinevad. Seega on Happy kindlasti ka ülemuse lemmiktöötaja. Mu enda ettekujutus on alati olnud kontorikoerast selline suur ja sõbralik kuldne retriiver kes saba liputades ringi käib ja kõigi stressi maandab. Selles suhtes on Happy stereotüüpsest kontorikoerast pisut mööda, sest tema on pahur urisev vanadaam, kellel endalgi stressi palju ja kes tahab rahulikult üksinduses magada.

  

Vahest tuleb käia ka koosolekutel...

...siis tuleb veel silma peal hoida, mis tänaval toimub ja ega kuller pakki toomas pole.

Kui raske tööpäev läbi, siis peab bussi ootama...

...kuni viimaks saab koju ja lõpuks ometi saab lõõgastuda... et järgmisel päeval seda kõike otsast peale teha. Aga mis teha, selline see tööinimese elu juba kord on. 

Aga see on selleks korraks minu poolt kõik ja kohtume juba järgmises postituses! 
Nägudeni!