Kevadtuuled on petlikud
Pole tegelikult keegi minult seda küsinud, aga vastuse annan ikka. Sooja südame ja helde käega nagu ma juba kord olen.
Kui ma peaksin tagant järele kirjaldama 2021 aasta esimest viite kuud siis.. oh oli see alles elu. :D Iga kuu olin paar nädalat Tallinnas intensiivselt koolitööd ja muid tähtsaid asju tegemas ja ülejäänud aja Võrus kodus- ema najal liugu laskmas nagu mu vennaraas armastas mulle nina alla hõõruda. Päevad kodus nägid välja umbes sellised: ärkasin, kirjutasin päevikut, lugesin, tegin hommikusööki, õppisin hispaania keelt, harjutasin süntesaatori ja ukulele mängu, käisin Võru varjupaigas vabatahtlikuks, tegin trenni ja veetsin palju aega perega.
Eks ma ammutasin selle kõrvalt koolitarkusi ka, kirjutasin lõputööd, ning tegin praktikat Briti Eesti kaubanduskojas, aga tagant järele mõeldes olin fookuse alla seadnud pigem sellised spirituaalsemad ja loomingulisemad tegevused, mida olin mõnevõrra oma varasema kiire elu kõrvalt igatsenud. Ka tänaseks päevaks olen ütlemata tänulik, et ma just nii oma aega otsustasin sisustada.
Tallinnas koolitöid tehes oli mu elukaaslase kass mulle truuks sõbraks.. ja peavaluks.
Ka Lõuna-Eestis ei saanud ma neljajalgsetest rahu, sest veetsin väääga palju aega varjupaigas. Varjupaigas vabatahtlikuna abis käimine oli olnud juba lapsena mu suurim unistus. Kõlab kližeena aga tõsimeeli oli see periooditi mu suurim-suurim unistus. Mäletan hästi, kuidas enne magama minekut kujutasin alati ette erinevaid lastefilmidest inspireeritud stsenaariume. Näiteks kuidas ma aitan koju sadu koeri ja kuidas keegi neist vastuteeneks minu elu päästab... ja muud seesugust. Tegelikult olen selle viie kuu jooksul näinud vaid umbes kümne koera ja kümmekonna kassi koju minekut ja mind millestki päästnud pole ka veel keegi, aga sellest hoolimata on see olnud lihtsalt imeline kogemus. Ja eks mu unistused lapsena olidki vist natuke liiga suursugused.
Esimene koer, kellega seal tutvusin, oli Hugo. Aktiivne, suur, sõbralik ja mänguhimuline tegelane. Ajapikku tutvusin ka kõigi teistega, aga Hugo oli siiski mu silmatera.
Sõpru leidsin lõpuks kokku päris palju: hiiglane Bella, Päntajalg Pontu, kellel oli vanust omajagu; pöörane vaba hing Kusti, keda ma nagu viimane kloun taga pidin ajama; ujedad Miki ja Sille, kes tänaseks kodus on, Tsäpi, kes oma inimest ootab ja siis veel üks koer, kes mu tähelepanu eriti köitis- Osvald. Esimesel päeval käisin ma kõigile läbi puuri maiust andmas, ning kui ma jõudsin Osvaldi puurini, hüppas tema raevunult aia külge ja tegi mulle koerakeeles selgeks, et ma võiksin olla ta õhtusöök. Tänaseks päevaks oleme Osvaldiga aga muhedad semud ja oleme isegi jalutamas saanud koos käia.
Varjupaika minnes oli seal oma inimest ootamas veel üks eriline tegelane Sõber. No suuremat sõpra polnud ma enne näinud ja kui ma sain teada, et ta on endale uue kodu leidnud, jäin ma õhtul naeratus suul ja õnnepisarad silmis magama. Järgmisel päeval varjupaika minnes oli taaskord naeratus suur ja pisaradki silmis, aga seekod kurbusest... sest igatsesin oma Sõbra märgasi musisi ja sooja tervitust nii-nii väga.
Koertega jalutamas käies sai ka väga paljude inimestega juttu aetud. Ma ei tea kas asi oli koroonapiirangutes või nendes nunnudes neljajalgsetes, kes mul rihma otsas olid, aga pea iga teine inimene peatus, et juttu puhuda. Eriti eredalt on meeles üks vanem naisterahvas, kes oli silmnähtavalt šokeeritud sellest, et Hugo oli noor ja terve koer, aga näed- mingil põhjusel ikkagi varjupaigas. Tahtsin talle nii väga lausa karjuda, et ka kõik teised inimesed siin maamunal seda kuuleks: "ARMAS KÜLLI, KÕIK MEIE KOERAD ON JU NOORED JA TERVED!"
Ainsad haavad on nende hingehaavad ja ka neid saab parandada natukese hoole ja armastusega! Okei, Pontu on vana. Aga Pontu võib olla vana sest ta oli palju palju aastaid truu kaaslane oma inimesele, kes kahjuks lahkus. Ja jah, on ka üks ilma sabata koer Bella. Aga Bellal pole saba sest tema omanik jättis ta keset talve ketiga lauda seina külge kuni ta saba lihtsalt otsast külmus. Ja no okei, isegi kui meil on Bella ja Pontu, kes ei ole täiuslikult noored ja terved, siis see ei tähenda, et nad oleksid nüüd vähema koerad või halvemad kaaslased. Samuti ju koerad kes on kodudes pole noored ja terved. Minu Happy on tervenisti 9 aastane ja kupli all pole tal ka kõik tõenäoliselt korras, aga ega ma teda sellepärast siis nüüd vähem ju ei armasta! Ikka rohkem!
Peamiselt käisin tegelemas koertega, aga vahest eksisin ka kassituppa ära, kus tegin neist kauneid pilte ja hängisin niisama.
Kassitoas oli mu vaieldamatu lemmik kass Milla. Päris jupp aega ma isegi ei teadnud tema eksistentsist midagi, aga mingi hetk kui lae alt sahinat kuulsin, avastasin, et toas on terve aja olnud veel üks kass, kes nagu vanapagan ise mul pidevalt silma peal hoidis. Ma ei näinud teda mitte kunagi sellest kastist väljas käimas ja kui üritasin talle pai teha, tõi ta alati kuuldavale oma välimusestki hirmutavama urina. Kui kuulsin, et keegi tuleb Millat vaatama, olin päris mures, sest kuidas seda nüüd kenasti öelda aga.. ta polnud just kõige võluvama iseloomuga kass. Kuid õnneks tuleb välja, et igaühe jaoks on kuskil keegi ja inimesed, kes teda vaatama tulid olid vägagi lummatud tema pisut müstilisest iseloomust ja nii sõitis Millagi oma päris koju.
Eks sai seal ka pisaraid valatud ja nii mõnegi pettumuse osaks saadud, aga kokkuvõttes olen õnnelik, et mu teed ristusid nii paljude toredate hingedega ja et mu unistus oli ka reaalsuses viimase peal!
Järgmiseks räägiksin kiirelt ka oma selle aasta suursündmusest- oma sõrme otsast laskmisest. Ma ei tea, kas see jäi ka silma, aga enamikel piltidel, mis on viimaste kuude jooksul tehtud, on mu näpp plaasterdatud. Selle näpuga juhtus aasta alguses selline tobe lugu, et ma panin selle ühel tavalisel teisipäeval kartulikotlete tehes saumiksrisse. Hoolimata sellest, et katse iseenesest oli õpetlik, eelistaksin tulevikus sama apsu pigem vältida. Alustuseks sellepärast, et katki mikserdatud sõrmele järgnes paanikahoog ja ma kukkusin kokku (sest ma arvasin, et ma lasin terve sõrme otsast), aga lisaks sellele ka asjaolu, et ma pidin pea pool aastat oma küünt avalikuse eest varjama, kuna see näpujäänus nägi välja nagu oleks mul mõni jõle nakkav haigus.
*Pildi võite lasta oma kujutlusvõimel siia juurde maalida*
Aga aitab nüüd varjupaigast ja mu sõrmehädast. Mu lähikondlased on pidnud mind piisavalt nendel kahel teemal jahvatamas kuulma.
Tõsine lugu on nüüd aga selline, et Eestisse tulin tegelikult kindla plaaniga kevadeks/suveks mingi ajutine töö otsida, ning siis hilissuvel või varasügisel taaskord Eestist varvast lasta, sest hoolimata sellest, et pillimäng, varjupaik, praktika ja muu lõbu täitsid mu hinge, jätsid kõhu nad siiski võrdlemisi tühjaks. Tänu emale ja Londonis kõrvale pandud rahale ma nälga päris ei surnud aga.. saate pointist aru küll.
CV keskuses alustasin surfamist muidugi kõige kiiremal perioodil, just siis kui tegelikult oli koolitööde, eksamite ja lõputööga tuli takus. Aga mul on see halb harjumus lükata tüütute asjade tegemist edasi veendes iseennast, et mul on midagi tähtsamat vaja enne teha (no töö leidmine ongi kindlasti tähtis aga ma läksin ikka puha hulluks). Elasin nädalate viisi ainult CV keskuses kuulutusi lapates ja kuna oli koroonaaeg, ning eeldasin, et tööd on raske leida, siis kandideerisin kokku peaaegu 40 erinevale kohale kui ei eksi. Üllatuseks sain aga väga, kui mitte liigagi paljudest kohtadest positiivset tagasisidet ja nii juhtuski, et mul mõni päev 4 tööintervjuud üksteise otsas oli. Võib ju ette kujutada, kui kurnav selline pinge vaimselt on, aga pean tunnistama, et närvis olin ma heal juhul esimesel kolmel intervjuul, edasi läks nagu lepase reega. Eks lugu oli pisut teine ühe konkreetse lemmikkohaga intervjuuga, mille eel ma juba tund varem suu- ja hääleharjutusi tegin, aga seegi tasus ennast ära, sest 3. mail oligi minu päris esimene tööpäev müügitoe spetsialistina Ty Nordicus, mis oli kandideerides vaieldamatu top 1 koht.
Elust-olust-seiklustes Tallinnas räägin juba järgmises postituses!
Kommentaarid
Postita kommentaar