Oota, olengi strippar vä?

Ei ole. 

Esimeses postitantsu trennis käisin vist 2019 oktoobris. Põhjus minekuks oli see, et ma tahtsin. Ütleme nii, et see oli armastus esimesest silmapilgust, sest päris mitu kuud elasin ma ainult pühapäeva hommikute nimel, et ainult saaks kiiremini tagasi stuudiosse. 

Esimene stuudio, kus käisin oli Iris Pole Dance studio. Treeneriks oli Poolast/Ukrainast(?) pärit naine kes oli saavutanud euroopas nii fitness modellinduses kui ka erinevates postitantsu stiilides märkimisväärselt palju. Vaatasin seda naist alati lihtsalt siira imetlusega. Ta armastas seda mida ta tegi ja ta tegi seda kõike nii paganama kadestamisväärselt hästi. Lisaks lasi ta trennides alati head vene räppi. 

Stuudios kehtis girls only reegel ja inimesed olid seal ütlemata kihvtid, ning õhkkond vaba ja hubane. Mäletan, kuidas umbes mu teisel trennil teatas üks tüdruk, et ta oli lühikeste pükste ja särgi asemel kogemata hoopis kaks pluusi kaasa võtnud. Minu esimene mõte oli, et oh vaeseke ei saagi nüüd trenni teha ja peab koju minema ja ei tea kas ta rahagi trenni eest tagasi saab. Aga siis vastas treener, et ega püksid trenni ei tee ja tema poolest võib ta pesus ka olla, kui see kedagi teist ei häiri. Selle peale panid kõik vanemad olijad naerma ja vastasid sarkastiliselt, et ei tead, mine koju pükste järele, millele järgnes veelgi suurem naerupahvakas. Ma punastasin vaikselt ja mõtlesin, et see stuudio on lihtsalt parim koht maailmas. Ja see tüdruk mõtles tõenäoliselt sama kui ta stringides kätelseisu ja muud lahedat õppis.

Esimesed 2 kuud oli mul tunne, et iga trenn on justkui võitlus: mina vs post. Muudkui maadlesin ja pusisin, aga mitte ei tahtnud sõbraks saada. Asi oli lihtsalt selles, et mu ülakeha jõuskoor oli suur ja ümmargune null. Umbes nii kümnendal trennil alles tundsin, et meist hakkavad vaikselt koostöö partnerid saama ja seda tunnet ei ületanud enam miski. 

Algajate trenni struktuur oli alati ühesugune: soojendus, kergemad harjutused postil, posti trikid, keerutused, väike tants ja venitus. Vahetult enne ära tulekut käisin seal ka exotic pole tunnis, kus oli siis ainult soojendus tants ja venitus. See trenn nägi välja umbes selline nagu inimesed filmides harjunud postitatsu nägema, no siuke seksikas. Ainus vahe on selles, et keegi polnud paljas vaid seda tehti tavalistes trenniretuusides, kontsaga saabstes ja särgis. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult oli vahepeal mõni ikka mingis trikoos või bodys või napimas leiutises ka, aga enamik ei näinud selleks vajadust, sest exotic dance trennis polnud sul vaja posti külge haakuda. 

Kahjuks oli see stuudio aga üsna kallis ja sinna minek ja tulek võttis kokku 3 tundi, mida ma lihtsalt ajaliselt ei saanud endale enam mingi hetk lubada. Aga olen endiselt nii tänulik, et mu esimene stuudiokogemus nii vinge oli, suurepärane koht, kus sain selgeks postitantsu A, B ja C. 

Paralleelselt selle stuudioga hakkasin käima ka kooli postitantsu society trennides. Nimelt pandi kord nädalas ülikooli keldribaari püsti postid ja kõik huvilised said £25 aastatasu eest iga nädal jalga keerutamas käia. Aasta alguses oli inimesi ikka päris palju ja poste tuli kasutada kordamööda, aga fun oli igal juhul. Seal oli treeneriks kehaehituselt pigem selline suurem LGBT kutt. Ma olin alguses ilmselgelt pisut kohkunud, et tema on treener, sest poola postitantsu- ja modellitšempioniga oli tal sarnasusi pigem vähe. Aga ometi ütleks, et inimesena oli ta minu jaoks täpselt sama inspireeriv. 

Mäletan kui näitasin mingis seltskonnas trennis tehtud videot ja seal laginal naerma pandi, et miks see  paks päss seal taustal jõlgub. Ma isegi ei tea miks see mulle nii hinge läks, aga see tegi kohe päriselt mingil põhjusel mulle haiget. Nagu jah on küll paks- ja mis siis? Jah on mees- JA mis SIIS? Jah, on gay- NO JA MIS SIIS? Ma lihtsalt ei suutnud enda jaoks lahti mõtestada, et kuidas need eelnevad omadused peaksid võtma kelleltki nüüd õiguse mingit hobi harrastada ja veelgi enam, et kes on defineerinud postitantsija standardid ja reeglid?!?! Ma olin mindblown.

 

Nojah, sain seda imelist postitantsu maailma vaevu pool aastat nautida ja siis tuli koroona. Stuudiod pandi kinni, kool distantsõppele ja järgnevad pool aastat ei saanud ma midagi peale jooksmise väga harrastada. Õnneks tulin siis suvel Eestisse ja sain paar korda Tartus Polemotion stuudios selle paksu roostekihi alt oma oskusi käia pisutki välja lihvimas. 

Tagasi Londonisse minnes olid õnneks stuudiod avatud ja otsustasin ühte lähemal asuvat Floating Fitness nimelist kohta proovida. Proovitrenni minnes tabas mind aga tõsine üllatus. Trenn toimus Goldsmiths Universitys. Nimelt kui ma ülikooli valisin, siis oli just see kool olnud mul plaan Bna valikus. Oli päris lahe koolimajaga tutvuda ja veenduda, et plaan A oli ikka põhjusega plaan A . :D Sealne trenn ja stuudio olid hoopis teistsuguse energiaga kui varem harjunud olin. Inimesi oli rohkem. Saal oli hästi valge ja enne trenni ei tehtud lõõgastavaid venitusi hubases saalis vaid hoopis kätekõverdusi ja kosmonaute ja muid hullusi. Samas oli see aga jälle hoopis teist sorti kogemus. Treenerid olid toredad, 1 sõbra leidsin ka ja justkui päris vahva oli. Aga nojah paar kuud sain seal käia ja siis tuli ju jälle koroona. Mulle hakkab see viimane juba vaikselt närvidele käima. 

Ilmselgelt olin ma esimesest trennist saati unistanud oma postist. Peamisteks põhjusteks raha ja aeg. Seega oli rõõm kergelt öeldes päris suur, kui Eestisse tulles mu oma postisaal valmis sai. Olen avastanud, et vähemalt hetkel on minu teema rohkem pole fitness kui tantsimine. Tavaliselt surfan enne kodust trenni netis, leian mingi laheda pea alaspidi kuju ja siis veedan tund-kaks üritades seda järele teha. Kodus treenimine on kindlasti taskukohasem, aga sellevõrra on ise õppimine aga ka kordades ohtlikum. Iga trenn on vähemalt täpselt kaks sellist kukkumist, mille korral kardan, et kobatangi nüüd pea ees enda pooletoobiseks või väänan kukkudes niisama mõne jäseme küljest. 

 

Ah et miks ma nii paljas olen? -Et ma seal üleval püsiks.
Postitantsu puhul pakubki inimestele vist kõige rohkem kõneainet ja elevust riided, või õigemini nende nappus. Selle koha pealt ei oska ma isegi midagi öelda. Terve mu Instagrami uudiste ajajoon on täis bikiinides posti ümber keerlevaid kehasi, ning ainus mis mind huvitab, on see, kas ta haagib posti külge sisemise või välimise jala, kumma käe ta kõrgemale paneb ja kas post on keerleva või staatilise peal. Eks ma nägin Londonis stuudio trennides kaks-kolm korda ka kehaosi ja detaile, mida tõesti kergejõustikuväljal või muul alal ei trehva vist nii naljalt nägema, aga see oli pigem nende inimeste enda väga ekstreemse riidevaliku ja gravitatsiooniga mitte arvestamise süü.