Aga kus minu voodi on?

 Eneseisolatsiooni lõpu poole kui jõud hakkas tagasi tulema võtsin ette pisikese projekti. Kuna väiksema õe tulevane tuba polnud veel renoveeritud ja täitis senini pigem koled kolakambri ja pesuruumi rolli, siis mõtlesin selle renoveerida nii odavalt aga osavalt kui võimalik ja teha sellest nii kauaks kuni ma Eestis olen trennisaal. Tuppa oli plaan üles sättida ka post, millest olin nii kaua unistanud. 

Kahjuks päris esimest pilti ei teinud. Varem oli siin veel voodi, hunnik riideid ja muud nipäet-näpet. 

Lae värvimine algas lausa tragikomöödiliselt. Olin kõik ettevalmistused teinud ja valmis hagu kütma. Kastsin rulli värvi sisse ja lasin hea hooga risti üle lae. Õnnetuseks olin ma liiga palju värvi võtnud, niiet see värv sadas nagu suvine paduvihm mulle näkku. Ehmusin ja koperdasin paar sammu tasakaalu otsides tagurpidi, mistõttu lõin omakorda jalaga värvialuse ümber. Nägu täpiline, üks jalg värvist lirtsudes hakkasin põrandal olevat loiku koristama. See hetk tekkis tunne, et see tuba küll selle aastanumbri sees ei valmi. Ja oli alles jaanuar. Aga vigadest õpitakse (vähemalt mõneks ajaks) ja hiljem laabus asi juba pisut kergemalt. 

Põrandat värvides avastasin, et papi sees olid sügavad kriimud ja vahet polnud kui palju sealt üle värvisin, siis ikka imbus kõik sinna lõhesse ja halli põrandat katsid suured koledad pruunid vaod. Asja oleks lahendanud puidupahtel või muud minu jaoks pigem kallid võimalused. Mitme tuttavaga käisid jutu seest läbi ka mingid liimid, mis võiksid probleemi lahendada. Tõenäoliselt mõtlesid need eksperdid siiski mingit sellel otstarbel leiutatud liimi, aga ma otsustasin koduse PVA liimiga õnne katsuda. Läkski õnneks! Ükski lahendus pole loll nii kaua kuni see toimib!

Praod liimi täis topitud, pidin need kriimu kohad veel paar korda värviga üle käima ja saigi hea. Värvisin ära ka lävepaku, mis oli mul esimese korraga kuidagi hooletult kahe silma vahele jäänud. (On mul alles suur silmavahe.) Pidin seda korralikult värviga plätserdama ja immutama, sest sealgi imas lävepakk enamiku endasse. Lõpuks sai see ikka sellise korraliku paksu värvikihiga kaetud. 

Kuna aga pereliikmed olid harjunud juba seal toas ajaviiteks niisama tatsamas ja tallamas käima, kirjutasin peale värvimist perekonna Facebooki gruppi kohe, et PALUN ELIISE TUPPA MITTE MINNA, SEST PÕRAND ON VÄRSKELT VÄRVITUD. Kuid kuna ma tunnen neid tuulepeasi liigagi hästi, siis teadsin, et sellest kindlasti ei piisa. Maalisin ukse ette ka suure sildi punase kirjaga STOP VÄRSKE VÄRV. Seejärel jäin mõtlema et väike Eliise ei oska ju lugeda ja suur Jürgen on vahest lihtsalt rumal ja ema unustab asju niiet igaks juhuks tõmbasin uksele ette ka punase peale. No nüüd oleks pidanud justkui puust ja punaselt asi selge olema igale neljaaastasele, ohmule ja ka hajameelsele, eksole?

Jürgen jõudis koju. Süda ei andnud ikka rahu, kas ma olin asja piisavalt selgeks teinud, et seal toas on värske värv ja hõikasin talle kohe, et mäletad ikka, et ma käisin põranda uuesti värviga üle. 

Möödus vaid mõni minut kui ma kuulsin koridorist heledal häälel kisamist. Läksin vaatama, mis toimus ja ilmselgelt oli seal Jürgen jalalt jalale hüppamas endal lumivalged sokitallad halli põrandavärviga koos. Põhjendus asjale oli tal nagu varrukast võtta. Ta seisis lävepakule, sest tahtis ise ka üle vaadata, kust ja kuidas see põrand siis ikka värvitud oli.

Nädalavahetusel tuli Asko külla ja aitas alustuseks posti püsti panna. Hoolimata meie erimeelsustest selle keeruka protsessi vältel suutsime me siiski üksteist veel tolereerima jääda ja ka tapeetimisegi samal päeval ette võtta. Algus läks konarlikult, siis hakaks minema veits vähem konarlikult ja lõpuks kui 2 pudelit veinigi oli töö kõrvale ära joodud ja kell 2 öösel lõi, läks asi juba nagu lepase reega. Kahjuks jäi aga paar paani tapeeti puudu niiet natuke jäi ka järgmiseks hommikuks teha. 

Eliise oli esimene suurim posti fänn. Keerutamas käis ta ka siis kui meil veel töö täies hoos oli ja nii juhtuski, et keerutamiseks hoogu võttes hüppas ta liimisele tapeedipaanile, mille ma maha valmis olin pannud. Nagu nalja olid vaesekesel jalad alt niidetud ja oh seda nuttu kui ta selle ligase paani peale prantsatas. Tuletas kohe meelde neid aegu kui mina peretalgutel sellise õnnetusehunniku rollis olin. Ja kõik täiskasvanud said targutada et PILL TULEB PIKA ILU PEALE JA ET MA JU ÜTLESIN ET SA KUKUD. Nüüd olin aga mina see nõme targutav täiskasvanu. Millal see juhtus?

Järgneva nädala jooksul panin veel juhtmed seina, värvisin ukse ära, panin kardinad üles, sebisin tuppa riiuli ja peegli ja viimistlesin nipet näpet. Ning varsti valmis ta oligi. 

Kokku läks terve toa üles kõpitsemine maksma natuke üle 50€. (Seda muidugi siis, kui välja jätta post, mille hind mul tänase päevani paneb ainuüksi mõttest südame saapasäärde kukkuma.) 

Kui tuba oli valmis, kolis terve pere mõneks ajaks sinna sisse. No nii uus ja põnev ju! Jürgeni lemmikharjutuseks on haarata post kaenla alla, jalad horisontaalselt põrandaga tõsta ja sealjuures varbad täisnurga all kramplikult taeva poole hoida, et ikka siuke elegantne ja graatsiline oleks.

Algus oli mu enda jaoks aga raske. Kuna postitrennis käisin Londonis viimati enne lockdowni algust millalgi oktoobris vist, siis oli ikka väga nõrk ja äpu tunne, nagu oleks uuesti nullist pihta hakanud. Nii juhtuski, et ma ühel õhtul dramaatiliselt trennitoas nuttes lebasin. Tuppa astus Eliise ja küsis kohe kohkunult, et Nannu, mis juhtus? Seletasin siis talle et ma oskasin varem postiga igasugu trikke teha aga ma nüüd enam üldse ei oska. Selle peale võttis ta ümbert kinni ja ütles rõõmsalt: "Ära nutaaaa! Mina saan sind ju õpetada! Ma harjutan iga õhtu!"  Ja tõsi, keerutamas käimine on Eliise jaoks lausa igaõhtune rutiin. tänaseks on Eliise juba väga osav, oskab päris lae alla ronida ja teeb igasugu vahvaid keerutusi. Ilmselgelt jutustab ta ka kõigile oma sõpradele lastaias ja mujal, et tema toas on kodus post kus saab keerutada. Fingers crossed, et see jutt mõne kitsama maailmavaatega ja tugevate eelarvamustega konservatiivi kõrvu ei riiva. :D 

  Mingi hetk kui toa sisustust kohendasin ja Eliiselt nii muuseas küsisin, et noh kas pole meil mitte tore tuba valminud, päris Eliise, et kuhu õige tema voodi siis tuleb? Mul ei jõudnud kohe mõte järgi ja alles mõni hetk hiljem taipasin, et kuna seda on alati kutsutud Eliise toaks, siis ta arvas vist, et see nüüd ongi päris tema valmis tuba. Kujutad ette, postiga ja puha!