Positiivsus, koroonapositiivsus
Eestisse tagasi jõudes olid koroona reeglid sellised, et testi pidi tegema riiki saabudes ja peale negatiivset tulemust oli teatud vabadus. Seitsme päeva pärast tuli teha kordustest, peale mida olid täielikult vaba. Oleme ausad, see süsteem juba kõlab täiesti ajuvabalt. Kui on teada, et reaalne haigestumine võib toimuda kuni 14 päeva peale kokkupuudet viirusega, siis ma ütleks, et esimene test on täiesti kasutu ja 14 päeva karantiini peaks olema kohustuslik igal juhul.
Esmaspäev, 21. Detsember
Igatahes seadsin ma 21 detsembri varahommikul sammud lauluväljaku testimispunkti. Päris naerulsui ma sinna ei läinud, aga kuna suvine koroonatest oli protsessi mõttes positiivne kogemus, ei osanud ka midagi karta. Eelmine kord tervitas mind soojas Synlabi kontoris naeratav personal, kes lahkelt mu kaardilt raha maha võttis, juttu puhus ja siis laborisse juhatas. Seal tervitas mind kena, pikk ja nägus noormees. Tegi kohe pahaseks, et me sellises kontekstis pidime kohtuma ja et ta mulle vatitikku pidi ninna toppima. Igatahes ta oli ka väga lahke, viisakas, pakkus kenasti salfrätikut kui peale esimeseses ninasõõrmes tsurkimist silm märjaks kiskus ja tegi kõike nii ettevaatlikult. Peale teist poolt küsis kas oli parem. Tegelikult polnud üldse, aga ma hindasin ta püüdlikust ja ütlesin, et peaaegu et ei tundnudki midagi. :) Nojah ja peale sellist testimist olid ilmselged ootused testimisprotsessile või õgemini arstile kõrged. Sooja kontori asemel oli telk ja taburet. Nägusa noormehe asemel astus mu ette pigem trullakas vanem naisterahvas, kuid mitte selline sooja vanaema energiat kiirgav naisterahvas vaid selline, kes kohvikus su kõrval lauas teenindajaga riidleb, et leiba pakuti supi kõrvale vähe. Igatahes otsustasin, et ei lase esmamuljel ennast petta ja ulatasin naeratades talle ID kaardi. Oodates kommenteerisin ka ilma või päikest või midagi, lootes meie kalki algust pisut üles soojendada. Ta ei tundnud vedu võtvat, sest peale väikest vaikuse pausi küsis: "А ты говоришь по русски?" No neetud! Ei räägi ju! Mõtlesin sekundi, kas valetada või mitte, aga otsustasin, et kui ma ütlen vene keeles "ei" siis see võib mind äkki päästa. Teatasin kogu enesekindlusega: "Нет..." ..ja juba ta lükkas vatitiku ninna ja tsongerdas seal sellise entusiasmiga nagu klopiks mune vahule. Ja otseloomulikult kohe ka teine pool samasuguse kire ja armastusega oma töö vastu. Lõppu kokkuvõttev это все ja vaba ma olingi.
No ma ei tea.. Tagasiteel mõtlesin, et äkki on mind Inglismaal see brittide tüütu viisakus hoopis ära hellitanud ja see oligi justkui äratav kõrvakiil meeldetuletuseks, et ma olen Eestis. Ja oma ilma jutud võin ka endale hoida.
Peale testimist tegin mõnusa jalutuskäigu lähedal olevas pargis ja mere ääres, ning pidin tunnistama, et oleme Tallinnaga ikka väga võõrad, sest Google maps pidi siiski pidevalt käepärast olema.
Teisipäev, 22. Detsember
Sõitsin hommikul kõige varajasema bussiga Võrru. Testi tulemus oli küll negatiivne aga nagu ennegi mainisin, siis ei usaldanud ma seda süsteemi mitte üks teps. Bussijaama oli emme Happyga vastu tulnud ja me seisime päris tükk aega arutades, kas peaks tegema kalli või mis see plaan siis on. Mõtlesime et värskes õhus kiire kalli ei tohiks väga ohtlik olla ja raske on mitte kallistada kui pole nii kaua näinud.
Kodu oli kodune nagu kodu ikka ja asusin ennast kohe sisse sättima. Olin paar tundi toimetanud, kui sain teada, et olin Londonis vahetult enne ära tulekut kallistanud koroona positiivset. Tagatipuks oli see üks kurb ja pisarane kalli.. rääkides piisknakkusest eksole. Plaanisin esimesed nädalad lihtsalt koduselt madalat profiili hoida, aga see uudis tähendas, et pidin jääma oma tuppa täielikku eneseisolatsiooni. Kuna olin oma toas lõksus, siis asusin kohe mööblit ümber nihutama ja suurpuhastust tegema. Õhtul jõudis ka kogu mu ülejäänud maine vara siia, seega sai lahtipakkimine täiega alata.
Ma ei tea mis värk mul viimasel ajal nende enne ja pärast piltidega on, aga neid on lihtsalt nii rahuldustpakkuv vaadata. Enjoy! :D
Enne
Leia pildilt emme. Ja nii käis ta mu ukse taga istumas ja jutustamas.
Pärast
Hommikul kui silmad lahti lõin sain aru, et ma polnud täielikult oma uue kujundusega rahul ja jätkasin mööbli ümberpaigutamisega. Olin oma suurt riidekappi ühest toa otsast teise nihutamas kui tundus, et kapp on kuidagi palju raskem kui eelmisel õhtul. Ja kui hinge tõmbamiseks vett tahtsin juua, oli kork pudelil kuidagi eriti kõvasti peal. Meenus hoobilt ka see, kuidas ma ei saanud juba esmaspäeva õhtul kommi paberi seest kätte, sest näpud olid veidralt nõrgad ja pudedad. Selleks päevaks oli see nõrk tunne justkui tervetesse kätesse edasi levinud. Tõstsin selle kapi ikka omale kohale ära ja panin lihtsalt igaks juhuks kraadiklaasi alla. 38.2. No ei saanud ju olla! Ma just tõstsin riidekappi! Kraadisin igaks juhuks teise kraadiklaasiga ka enne kui üle maja häirekella lööma hakkasin. 38.4... kolmandat kraadiklaasi ei julgenud enam proovida, mine tea, läheb äkki veel kõrgemaks. Ülejäänud päev oli veider. Enesetundel polnud justkui midagi viga ja tundsin ennast hästi. Ainus mis palavikku meelde tuletas oli nõrkus kätes.
Naljakas kuidas kõigil oli oma teooria aga keegi ei tahtnud uskuda, et see oli päris koroona. Ma ise olin 99% diagnoosis kindel kui panin peale kraadimist kohe uut koroonatesti aega ja pidin arstile saatekirja saamiseks ülevaate andma, miks ma testima tahan minna. See, et ma olin tulnud Inglismaalt, kus kallistasin vahetult enne tulekut koroonapositiivset ja nüüd olen palavikus.. ütles minu jaoks juba tegelikult kõik. Kuid väga vahva ja üllatav oli see kui positiivsed kõik teised selles osas olid. Näiteks kui ütlesin sõbrannadele, et mul on palavik, olid nad täiesti veendunud, et see on Eestisse tagasi tuleku stressist. Isa jäi mõneks sekundiks vaikseks, kui teatasin, et mul on palavik, aga siis lausus püüdliku kindlusega, et ah eks see mõni viirus ole, talvine aeg ju! Ema sõbrannad uskusid, et eesti ilm lihtsalt viskas vimka ja eks see külmetus ole jne.
Võib küll mõelda, et kuidas ometi ma oma väikses toas aega surnuks lõin, aga tegevust jagus mul tegelikult küll ja peale.
Väga palju aega veetsin ka asju desifitseerides.
Palavik oli endiselt 38, aga see nõrkus kätes ja sõrmedes oli vallutanud terve keha. Käisin testimas ära ja seda korda ei oska ma isegi kommenteerida, olin lihtsalt nii väsinud, et mõtlesin ainult sellele, kuidas ma tagasi koju kõnnin ja kui hea oleks uuesti magama minna.
Jõuluõhtu puhul võtsin sisse palaviku alandaja, et mõneks ajakski end inimese moodi tunda. Leppisime ema ja vennaga kokku, et teeme elutoas tagasihoidliku jõuluõhtusöögi. Kogunemine toimus 19.30-20.00, mis oli päris koomiline, sest meie peres pole kunagi tavaks mingeid kellaaegasi kokku leppida. Kuid kogunemisaja määramine lisas mingitki sorti pidulikkust sellele kolmekesi elutoas istumisele.
Pidin oma ilu ka pildile jäädvustama..
.. sest peale maski ja kumikindaid ei jäänud sellest eriti palju järele.
Ütleme nii, et peale mõnepäevast oma toas konutamist, hallitamist ja kopitamist, saabusin ma peole nagu tõeline koroonakuninganna.
Ka söögilaud oli meil pigem tagasihoidlik. Ema sõi mikrokas soojendatud üleeelmise päeva kartuleid, Jürgen maksimarketist ostetud makarone viineritega ja mina Tuulimarust tellitud vegan jõulupraadi. Kohe näha, kes on lemmiklaps. :)
Pidulikule söömaajale järgnes pakkide avamine. Esimene kink oli uhkesse punasesse läikivasse paberisse pakendatud. Teine oli aga pigem kentsaka välimusega kingihakatis. Jürgen üritas seletada, et kotisangadest pidid tegelikult tulema jänesekõrvad, aga teip sai otsa või ma ei tea mis juhtus, aga minuni jõudis ainult teibiga kinni tõmmatut Maksimarketi kilekott. Kardan, et selles jänese nägemiseks mul kujutlusvõimet vist lihtsalt ei jätkunud.
Ootasin nii väga oma testi tulemusi, et ei saanud terve öö korralikult magada. Kuna eelmised korrad olid testi tulemused tulnud alati täpselt 8.05 hommikul, kontrollisin ma terve öö iga poole tunni tagant kella, et kas on juba kell kaheksa. Nojah ja mingi hetk oligi kell kaheksa ja siis üheks ja kümme nagu ikka see kell käib, teate küll. Kuid testi tulemustest polnud haisugi. Kuna ootusärevus tappis ja meenus, kuidas iseenda suhtumine võib paljutki määrata, otsustasin, et mul ikka ei ole koroonat ja hakkasin tapvat väsimust ignoreerides trenni tegema.
Olin jõudnud poolteist minutit planku teha kui taimeri asemel hüppas ette kõne võõralt numbrilt. No pagan.. koroona? Võtsin vastu ja kohe uuriti, kas räägivad ikka Marianne Kobiniga ja mis mu isikukood on ja blabla. Terve selle aja oli mul mõttes et mhh mida te keerutate ma tean küll, ütle juba välja, et mu test oli positiivne. 😑 Ja oligi. Õnneks oli lähikontaktsete ring väga väike. Londonis olin enne ära tulekut Mariaga kokku saanud, kes mind lahkelt lennujaama oli tulnud saatma, aga õnneks ei olnud ma see aeg veel tõenäoliselt nakkusohtlik. Sõber, kelle juures Tallinnas peatusin, oli mu suurim mure ja peale tema olin vaid ema ja vennaga maja jaganud.
Desifitseerimine sai täies hoos jätkuda.
Magasin t e r v e päeva. Lihaste nõrkus oli üleöö muutunud valuks. Enesetunne oli selline nagu oleks eelmisel õhtul pööraselt ja alkoholiga koonerdamata pidu pannud ja enne koju minekut baarikakluses ka haledalt tuupi saanud.
Aegajalt kui silmad avasin, üritasin ikka üht-teist teha ka. Näiteks proovisin kätt sudokudega, aga sain peagi aru, et selline ajugümnastika oli minu jaoks üle jõu. Võtsin siis ette ristsõnad ja ka need olid liiga segased ja nõmedad. Õnneks olid ka mõned titekad ristsõnad lahendamata ja need olid mulle täpselt jõukohased.
Lisaks sellele ladusin vahest kivikesi. Väga peen ja lõõgastav töö, mis täitis enamikke mu haiguspäevi.
Pühapäev tundus nagu suur samm paranemise suunas. Ma olin terve päeva üleval ilma ühegi uinakuta ja sain isegi Happyga korralikult jalutamas käia. Kurguvalu ja kinnine nina tundusid lihtsalt nagu kerge külmetus ja palavik oli 37 peale langenud. Ainus asi mis mind veel kimbutas, oli nõrkus ja sellest ka pidev pildi tasku viskamise oht.
Esmaspäev, 28. Detsember
Seda päeva võib nüüd seevastu kirjeldada kui lihtsalt ühte suurt suurt sammu tagasi. Alustuseks võitlesin kohutava iiveldusega ja hommikusöögi ajal taipasin, et miski oli nagu paigast ära. Ahjaa! Maitset ju enam ei olnud! Olin olnud täiesti kindel, et armuline koroona jättis lahkelt maitse- ja lõhnameele alles, aga ju ta mõtles siis ümber. Päevikusse olin sellest päevast üles kritseldanud: "neli uinakut ja plastiliini tunne".
Halb harjumus, mis mul sellest päevast alates tekkis oli vee ja leiva söömine. Mingit kokkamise vaimustust ei olnud, leib täitis hästi kõhtu ja vesi oli ka alati käepärast.
Ikka veel väsinud, 4+ uinakut ja plastiliini tunne.
Kolmapäev, 30 detsember
Sama mis teisipäev.
Neljapäev, 31 detsember
Sama mis kolmapäev.
Aastavahetus möödus rahulikult. Pidusöögiks sõin veele ja leivale vahelduseks ühe vegan burxi. Tekstuuri mõttes oli vahva vaheldus. Tegime emaga ka proovi kui maitsemeeletu ma siis ikka olen. Selgus, et võisin jäägermeistrit ja viina juua nagu vett, nii, et silm ka ei pilkunud. Ainult peale jäägermeistrit kurgus natuke nagu kõrvetas ja seest tegi ka ikka kenasti soojaks nagu alkoholil kombeks.
Reede, 1 Jaanuar 2 0 2 1 !
1. Jaanuari hommikul käisid vend ja ema testimas. Jürgeni test oli negatiivne, aga emal positiivne. Järgmisel päeval ilmnesid tal ka esimesed sümptomid. Õnneks läks temal pisut kergemalt, aga eneseisolatsioon kestis kauem, sest ta ei saanud lihtlabasest nohust väga pikka aega jagu.
Jürgen pääses sellest ainsana puhta nahaga, mis on tegelikult ime, sest alguses käis ta näiteks ikkagi hinge kinni hoides mu toas ennast peeglist vaatamas. Või siis näiteks üks kord kisas teisest toast paanilise häälega "NANN OU TULE RUTTU! NO TULE VAATA NÜÜD RUTTU!" Panin selle peale kärmelt maski ette, desifitseerisin käed ja jooksin keel vestil kellegi elu päästma. Lõin ukse lahti ja.. ja tema näitab näpuga arvutiekraani ja küsib: "Vaata, onju see naine siin raketilehel on täiega emme moodi?".
Jürgenist oli vist kõige rohkem kahju ka. Vähe sellest, et ta minu haiguse aja pidi isolatsioonis olema, pidi ta ka ema isolatsiooni kaasa tegema ja 2 korda oma negatiivsust testi näol tõestamas käima.
Mina sain terveks üsna ruttu, ainult maitse- ja lõhnemeele taastumisega läks aega jaanuari keskpaigani. Aga oh seda rõõmu, kui ma ühel hommikul nina hapukapsapurgi sisse topsasin ja mingit hapukat aroomi tundsin! Plastiliinitunde ajastu oli läbi!
Pakiksin siia lõppu veel vabandussõnad oma perele ja teistele, kellele oma haigusega ebamugavust põhjustasin. Lisaks paneks teele tänusõnad emale, et ta mulle ukse taha süüa tõi, ning Happyle, kes terve selle aja truult koos minuga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni magas. Seda muidugi aeg-ajalt urisedes kui ma jalgu julgesin liigutada ja tema iluunekest segada. <3
Kommentaarid
Postita kommentaar