Tere taas!

 Võibolla oli mõni hing ka peale mu ema täheldanud, et ma olen lasknud blogil täielikult unustuste rüppe vajuda. Ma ei ürita seda väidet isegi ümber lükata, sest terve 2020 aasta kohta 2/3 postitust oli ikka päris nigel saak. Aga nagu alati, on mul suurepärane seletus sellele olemas - kiire oli ja koroona oli ka. :D 

Alguses lootsin hirmsasti, et saan sellest koroonast mööda põigelda ja ei peagi seda siin teemaks võtma, aga aasta on juba möödas ja endiselt tundub, et see on teema, millest ei saa ei üle ega ümber- uskuge mind, ma üritasin, aga ikkagi lõpetasin positiivse testi, palaviku ja kogu muu kupatusega. Aga sellest täpsemalt juba järgmises postituses. 

Londonis algas lockdown märtsis, mis oli UK jaoks haletsusväärselt hilja võrreldes teiste riikidega. Algus oli ikka päris hirmus. Poeletid olid päriselt tühjad (mitte nii nagu eesti uudistes), poejärjekorrad kolme tänava jagu pikad ja väljas käies ei tohtinud kuhugi maha istuda ega kellegagi seisteski juttu puhuda (isegi mitte pargis). Neljapäevane 8pm plaksutamine NHS töötajatele oli nädala kõrghetk ja koju ei saanud ma isegi emme ega väikeõe Eliise sünnipäevaks.

Alguses hoidsid mind tegevuses kooliasjad ja laste hoidmine. Aga kui mai keskpaigaks olid kõik eksamid tehtud, kiskus juba igavaks. Seetõttu lõin lahti oma "before I die" listi ja vaatasin, kas ja mida oleks võimalik lockdowni ajal sealt ära teha. Mõne pilli mängima õppimine kõlas nagu plaan. Teiste soovituste ja rahakoti nõu kuulda võttes tellisin endale £30 ukulele. Esimesed nädalad olid nii minule kui ka majakaaslastele ja naabritele väga rasked, aga sealt edasi oli mu tinistamine juba isegi nauditav  (vähamalt minu jaoks) ja võisin olla uhke nähtud vaeva ja tehtud töö üle. Jõusaali pidin välja vahetama jooksmas käimise vastu. Ma vihkasin jooksmist hirmsal kombel ja esimene trenn tekitas tunde, et ma olin selles ka lootusetult halb. Olin seljatanud vähamalt 3 kilomeetrit, higi voolas ja kops oli täiesti koos kui Endomondo entusiastlik hääl kõrvaklappides lausus: "Olete läbinud esimese kilomeetri ajaga 6 minutit ja 40 sekundit." Selle peale jäin tõsimeeli hämmeldusest seisma (ja tegelikult ega ma ei jaksanud enam joosta ka) ning mõtlesin elu üle tõsiselt järele. 1 kilomeeter ajaga 6 minutit ja 40 sekundit!?!? Ja ma olin nii läbi.. Asi oli halvem kui arvasin. Õnneks sai jooksmisest aga igapäevarutiin ja juuli alguseks võisin kepsutada juba 8 km nagu nalja. Järjekordne tõestus sellest, et harjutamine tõesti teeb meistriks. 

Aga kui vähegi võimalik, siis jääksin ikkagi jõusaalile ja postile truuks. 

 

Kõik see eelmainitu oli tore, aga peamine inimene, kes muutis lockdowni talutavast isegi pisut meeldivaks oli Maria, kellega me igal vabal hetkel jalutamas, päevitamas või piknikku pidamas käisime. Ta maja lähedal oli üks põhimõtteliselt mahajäetud park, kus sai aiaaugust läbi pugedes ühe mõnusa künka otsa ronida. See oli igati mõus, privaatne ja ilusa vaatega koht, kus küpsesin tänu heale ilmale juba mai lõpuks pruuniks nagu ahjukana. 

Tähistasime Maria sünnipäeva. 

Meie imeline jaanipäev. <3

Selles keelatud pargis oli ka vanakooli kiik või kuidas iganes seda leiutist ka ei kutsuta. Nalja sai meil sellega igatahes nabani. 

Juulis kui koroonareegleid pisut pehmendati, sõitsime Londoni perega Cornwalli (Inglismaa kõige läänepoolsemasse osasse). Sõit sinna oli põrgupikk, pea 7 tundi, aga lõppude lõpuks see siiski tasus ennast ära. Keskkonnamuutus oli kaua igatsetud. 

 

Nägin kaugelt ära ka Stonehenge'i. Ma ei teadnud isegi, mida oodata, aga see jäi ilmselt distantsi tõttu pisut lahjaks. 

 

Kohe peale Cornwalli reisi oli MU SUNNIPÄEV! Oh armas 21! Londoni pere laulis mu hommikul koogi ja kingitustega üles ja mind ootas ees üks igati vahva päev. Õnne soovisid inimesed, kellega polnud ammu rääkinud ja kõik lihtsalt oli selline tore. Lõuna paiku pidasime Mariaga veel ühe traditsioonilise pikniku, et tähistada mu sünnipäeva ja ühtlasi Eestisse minekut. 

 

Eestisse ei pääsenud ma 7 kuud, aga seda magusam oli koju tulek peale pikka ootust. Seda enam, et selleks ajaks oli Eesti peaaegu et koroonavaba (vähemalt võrreldes UK-ga) ja ma sain vahelduseks maski ja muu jama vaba elu nautida lausa kuu aega. Eestis oldud aeg oli korralik puhkus. Laristasin raha, nautisin head ilma ja loodust ning seiklesin mööda Eestitki. 

 

 

 

 

Augustis seadsin sammud taas Inglismaale, kus oli ootamas uus õppeaasta ja supertihe graafik. Aga enne seda oli muidugi vaja veel üks tiir seal pärapõrgu Cornwallis teha. Ka see reisike oli tore ja tekitas uue rea mu things to do listi: surfama õppimine. Aga eks näha ole, millal ma selleni jõuan. 

 

Kooliaasta võtsin vastu tohutu positiivsusega. Viimane aasta ülikoolis tõotas tulla raske aga olin pigem elevil kui hirmul. Ideid oli palju, lootused kõrged ja olin võtnud kindla sihi see aasta ikka vingelt panna. 

Augustist detsembrini oli mu graafik ilma naljata triiki täis. Inimestega suhtlemiseks leidsin aega ainult kooli või koju kõndides. Nädal jagunes umbes selliselt: P, E ja T kool, ning K, N, R ja L hoidsin lapsi. Päevad olid väga pikad ja selle kõrvalt pidin leidma veel aega praktikaks, jõusaaliks, lugemiseks, tantsimiseks, Baltic Society asjadega tegelemiseks ja paljuks muuks. 

Tihe graafik, milles aitas mul mõistust säilitada vaid mu hea ajaplaneerimine ja regulaarne 8 h und muutusid aga väga kurnavaks. Sellele veel juurde liita UK koroonaolukord ja asjaolu, et sügise lõpust algas juba uus lockdown panid mind otsustama, et jätkan uuest aastast distantsõppel Eestist. See lubas mul aja pisut maha võtta ja teise poole õppeaastast täielikult koolile pühenduda, mis tuleb ainult kasuks kui ma plaanin see kevad sihiks seatud hinnete ja tulemustega lõpetada. 

Ära tuleku raskeim osa oli perega hüvasti jätmine. Olin nende juures ju elanud 2,5 aastat ja nii lapsed kui ka mina olime üksteisesse tohutult kiindunud. Õmblesin neile jõulu- ja hüvastijätukingiks kaks vahvat jänkut ja panin kokku albumi meie seiklustest. Tundus, et kingid meeldisid neile väga ja loodan, et nad mind ikka ei unusta, sest minu südames on need kaks tegelast küll elu lõpuni. 

Viimasel õhtul panin ka mõlemaid lapsi voodisse. Väiksemat poissi magama pannes ei saanud ma talle isegi laulda nagu tavaliselt, sest nutsin nagu pöörane. Vanema tüdrukuga läks pisut kergemalt, kuna temaga saime me sellest kenasti rääkida ja enne magama jäämist jutustasime mõlemad vahvatest plaanidest, mida me võiks teha kui taas kohtume. Kui unejuttu lugedes mul siiski üks pisar voolas, lausus ta täpselt nii nagu mina talle varasematel päevadel mitu korda öelnud olin: "Ei ole hullu, et sa ära lähed! Me oleme ju sõbrad ikka edasi!" Jah. See sõpruse osa tegigi vist selle kõige keerulisemaks. Tõsimeeli, lapsed olid nende aastate jooksul ühed mu parimatest sõpradest. Mäletan hästi kui näiteks kooli järele minnes küsis üks vanem tüdruk Keitilt, kas ma olen ta lapsehoidja, siis vastas too tõsiselt: "Mhh no! Manna is my friend!... And she also looks after us." 

Eestisse jõudsin ma põhimõtteliselt viimase lennuga. Järgmisest päevast pani Eesti piirid kinni. Mis sest, et alguses tundus see põhjus rõõmustamiseks, eriti veel peale esimest negatiivset koroona testi, jäi see suur õnn üürikeseks, sest jõululaupäeval sain kõne, mis teatas, et minu uus koroonatest oli positiivne.