I love you to the ice rink and back
Oli esmaspäeva hommik ja päev tõotas tulle jõledalt lahe. Juba kell kuus lõin silmaluugid lahti, tegin Duolingot, joogat, muid hommikusi toimetusi ja jooksin palehigis Lewishami, et kella üheksaks panka jõuda. Nimelt olen ma siinmail ajutiselt otsi kokku tõmbamas ja tahtsin viimaks ometi endale UK pangakonto avada, et ma naeltes sularaha eestisse ei peaks tassima. Õnnetuseks oli aga kogu see higistamine asjata sest panga ukse peal saadeti mind viisakalt pikalt ja paluti jaanuariks aeg broneerida. Vähe sellest, et ma pean nüüd selle kohvritäie naelu eestisse kaasa võtma, olin ma sunnitud poolt sellest terve ülejäänud päeva kaasas kandma, sest olin hommikul võrdlemisi optimistlikult kindel, et saan selle panka paigutatud.
Aga mis seal ikka, hüppasin bussile ja sõitsin kooli. Kuna Liinamari ja Mariaga kokku saamiseni oli veel head kaks tundi, otsustasin selle aja produktiivselt raamatukogus õppimiseks kasutada. Kuid juba uksel selgus et ma olin suure kiiruga oma õpilaspileti maha unustanud. Moosisin ma neid turvamehi mis ma moosisin, aga ikka näitasid nemadki mulle ust. Ja kohutav kui kurjad kõik sellel kaunil esmaspäeval mu vastu olid. Muidugi ma tean juba varasematest kogemustest, et raamatukogu valvelauapersonal vihkab oma tööd, inimesi ja tõenäoliselt iseennastki aga see kord olid nad erakordselt halastamatud ja nakatasid minu päevagi oma sünge olekuga. Aga olgu, mõtlesin siis käia õpilaskeskuses ja uue kaardi teha, aga seda ei tehtud kuni kella 10ni lahti ja lõpuks kui saingi nendega jutule, paluti mul neti teel uus kaart tellida, aga kuna mina olen selline sukasääres kopikate hoidja tüüpi eksole siis see ka ei toiminud. Hakkasin vaikselt juba alla andma. Nii selle päeva kui ka eluga üleüldiselt. Viimase pingutusega manasin naeratuse näole ja läksin istusin laua taha. Kui raamatukokku ei saa, siis õpin läpakas. Ja just siis kui ma mõtlesin, et enam halvemaks asjad minna ei saa, läks mu läpakas katki. See oli moment, kus ma kaotasin viimasegi killukese lootust, mis mul veel selle päeva suhtes oli.
Aga nagu hiljem selgus siis tegelikult polnudki kõik veel kadunud.
Õppimise asemel õmblesin jäneseid, mille olin kodust kaasa võtnud (teen Londoni lastele jõuludeks käsitsi valminud jänkud) ja peagi jõudis Liinamari. Elumured kurdetud, asusime Mariat otsima. See tegelane käib tegelikult teoreetiliselt juba teist aastat selles koolis, aga mingil põhjusel polnud ta kursis kus õpilaskeskuse hoone asuda võiks. Võite siit omad järeldused teha.
Seltskond koos, kepsutasime uisutama, aga hommiksued takistused polnud veel täielikult seljatatud. Alustuseks maadlesime naeruväärselt väikeste kappidega, kuhu me oma asjad ja kingid mahutama pidime. Sekeldused jätkusid ka piletipunktis kus me veetsime oma mõnusa veerand tundi üritades netist pileteid soetada. Muidugi aeti kogu süü minu kui pangakontota talupoja kaela, aga ega sularaha siis häbiasi pole!
Aga vot sealt edasi läks kõik väga lõbusalt. Uisud olid küll eelmiste kasutajate poolt korralikkult vatti saanud, kuid see eest kiired. Maria jaoks vist liigagi kiired, mistõttu ta aegajalt horispontaalasendis puhkepause tegi. Liinaari oli see eest uisutamises isegi päris normaalne.
Muusika mängis, ilm oli külm, (aga mõnus) ja seltskond hea- mida muud veel elult tahta?
Nagu näha, siis graatsilisus on mul lausa veres.
Ja ka tühjal uisuväljal laste alla ajamisega pole probleeme.
Peale uisutamist sättisime sammud Zizzisse. Söögid tellitud, oli aeg kingituste avamiseks. Kõigi kingid olid minu aravets nii nii armsad ja lahedad!!! Sain jõulusokke, vegan nänni, kõrvarõngaid uute aukude jaoks ja armsa termotassi. Peagi jõudis ka söök, mis viis keele alla ja meie väike jõulupidu oligi lõppemas.
ja otsime tuttavat ust
Üht tunnet, mis iial ei looju-
rõõmu väikesest jõulupuust.
Kodus ootab meid rahu,
laul sujuv ja leebe jutt,
pere koondub, kes olnud lahus,
nüüd kõigil on koju rutt.
Me ihkame jõuluks koju
ja otsime armastust,
me ootame rahu ja sooja,
rõõmu väikesest jõulupuust.
See luuletus läks nii hinge, et koduigatsus, mis on kergelt kipitanud juba viimased 4 kuud, andis eriti kibedalt tunda. Aga samas puges koos sellega hige nii palju rõõmu ja armastust. See oli lihtsalt imeline algus jõuludele ja ma olen nii õnnelik, et mul on sellised sõbrad!
Kommentaarid
Postita kommentaar