Barcelona ja tasuta ekskursioonid polegi tasuta? (2)

Ma olen lihtsalt legendaarne blogija. Kirjutasin Barcelona reisi esimese poole kohta veebruaris, avaldasin selle märtsis ja siis kadusin peaaegu kaheks kuuks jäljetult ja nüüd siis tulen välja loo jätkuga, lootes et kedagi huvitab.
Häbi mul olgu!
AGA,
PAREM HILJA KUI MITTE KUNAGI!

Laupäev

Vähe sellest, et ma ärkasin taaskord hilja, siis ma pikutasin veel voodis ka oma tunnikese ja lihtsalt mõtlesin sellest, kui kahju on mul ajast, mille ma reisil olles voodis veedan. Aga see endiselt ei motiveerinud mind piisavalt, et end enne kella üheksat maast lahti ajada.

Köögis põrkasin kokku selle jahinaisega, kellel oli mulle halbu uudiseid ja… veel halbu uudiseid. Alustuseks teatas ta, et selles korteris on kraanivesi kohutavalt must ja, et ta tunneb mulle siiralt kaasa, et ma seda juba 2 päeva joonud olen. Tal läks meelest varem öelda. No olgu.
Ja teiseks olevat väljas jube ilm: pilves, külm ja tuuline.

Mässisin ennast jällegi tublisti riidesse ja kolm korda võite arvata, mis ilm tegelikult väljas oli. Päike paistis, 20 kraadi sooja, taevas oli 2 väikest niru pilvetupsu ja puhus malbe tuuleke. Need hispaanlased ikka ei oska oma ilma hinnata ja mina pidin jälle tagasi tuppa minema, et end tegelikule ilmale vastavalt riidesse panna. Kusjuures kõige naljakam oli see, et kohalikud kandsid ikkagi korralikke talveriideid. Saapad, mütsid ja soojad joped ilutsesid põhimõtteliselt iga teise inimese seljas. Ja siis seal nende seas kõndisin mina oma lendleva seeliku ja topiga, nautides ilma, mille sugust ei paku Eesti isegi suvel rohkem kui paar päeva.

Haarasin kohvikust pitsasaia ja kreemicroissanti koos värske apelsinimahlaga ja sain kokku ühe kohalikuga, kellega eelmisel päeval McDonalds’is tutvusime. Diego oli lahkelt nõus mulle ümbrust näitama ja tõsiselt tore oli viimaks ringi kõndida ilma Google Maps'i jõllitamata. Selle ekskursiooni käigus avastasin, et olin eelmisel päeval kihutanud kohe Barcelona kaugeimasse nurka, tutvumata kõikide nende lahedate asjadega, mis olid mu kodu ümber. Näiteks "The Kiss of Freedom" mosaiik, mis oli minu jaoks üks lummavamaid asju mida ma olen näinud. Kes mind vähegi tunneb, siis see teab kui väga ma armastan pilte ja lugusi nende taga niiet kujutage nüüd ette reaktsiooni kui mu ees on 8 meetri laiune ja peaaegu 4 meetri kõrgune mosaiik, mis on kokku pandud 4000 pisikesest pildist. Olgu siinkohal mainitud, et ma veetsin selle ees kohe kindlasti rohkem aega kui üks keskmine turist.

Teine koht, mis samuti väga hinge läks oli väljak, mille äärsele lastekodule kukutati 1938 aastal 2 pommi. 42 last sai surma ja nende mälestuseks taastati hoone jättes pommiplahvatuse jäljed alles ja rajades sinna kool, et ka edaspidi täidaks seda kohta hoolimata süngest minevikust rõõm ja laste lõbusad kilked.

Edasi käisime veel turul, ta rääkis majadest, arhitektuurist ja hispaania sisepoliitilistest probleemidest, mis oli kõik ilma naljata põrgulahe. Küsisin ka ranna kohta ja et kas kusagil saaks ehk ujumagi minna, mille peale vastas ta kohkunult, et sellise käreda külmaga võib rannast ainult venelasi leida. Naersin kõht kõveras, poleks arvanud et venelastel ka seal kandis niivõrd tugev renomee on. Lõpuks aitas Diego mul metroopileti osta, jätsime jumalaga ja suundusin edasi park Güell’i poole. Teadsin hästi, et pean 4 peatust sõitma, aga miskipärast kui metroo neljandat korda seisma jäi siis uksed ei avanenud. Mõtlesin, et ehk ta peab natuke veel edasi sõitma või midagi, kuid peagi taipasin, et need uksed lihtsalt ei avanenud automaatselt nagu Londonis vaid maha minemiseks pidi ise nuppu vajutama. Ahggg (see on minu kärsitu vihaurin). Aga kellele ei meeldiks siis terve peatuse jagu edasi sõita ja jala kõndida?

Park Güellis tundsin end täpselt nagu Alice imedemaal. Ka see oli Gaudi kätetöö ja ta oli selle ehitanud endale põhimõtteliselt kodu aiaks. Kui tasuta ala sai läbi jalutatud, otsustasin ka tasulisele alale pileti osta. Olin alguses skeptiline, aga kui nägin mis rahvamass tahab sinna igal pooltunnil minna, läksin tõelise lambana karjaga kaasa. No see oli küll tuulde visatud 10 eurot. Iga ruutmeeter tasuta osast oli ka põnevam kui terve see tasuline ala kokku, aga mis seal ikka. See poleks mind isegi nii väga muserdanud, kui ma poleks teadnud et tunnis müüdi ligikaudu 800 piletit, 10 eurot nägu ja et kes iganes selle raha endale saab (tõenäoliselt suurem osa läheb UNESCOle), ajab ropult raha kokku.

Üritasin pargis endast ka paar head pilti saada. Ma olen lihtsalt fantastiline fotograaf kui asi puudutab endast pildi tegemist. Ja ega ma ei tee mingeid labaseid enekaid (selfie'sid) vaid ikka tippklassi kaadriklõpse kasutades kõike käepärast ja kaamera taimerit. Ühes kohas photoshooti tehes märkasid mööda jalutavad tüdrukud mu stuudiot ja pakkusid, et nad võivad ise minust pilti teha. Vot nii meeleheitel soolo reisija ma tundungi haha. Lõpptulemusena ei saanud ma aga nende tehtud piltidest mitte ühtki korralikku ülesvõtet, sest enamik ajast me kõik naersime ja jutustasime. Jalutasin nendega veel pisut pargis ringi kuni jalad liiga valusaks muutusid ja ma bussi peale minema pidin. Ütlemata tore oli igal juhul.

Kodus tõmbasin pisut hinge ja läksin taaskord õhtusöögi jahile. Leidsin ühe eriti hubase koha, kus pakuti kodust lasanjet. See viis keele alla ja lisaks pakkus Anette videokõne näol ka kvaliteetseltskonda. Olin parasjagu isuga mugimas, kui järsku läks hull mürgel lahti ja aknast välja vaadates nägin trummpõrina saatel veerevaid ratastoolis Dalmaatsia koeri. Mida? Jah. Sa lugesid õigesti. Ma mõtlesin alguses, et mul endal katus sõidab, aga siis tuletas teenindaja meelde, et linnas toimus parasjagu karneval. Phew, see oli kergendus. Kahjuks olid mu jalad karnevali paraadiks ja tantsu keerutamiseks liiga väsinud, ning vaba ratastooli minu jaoks ei tundunud ka kellelgi olevat niiet jalutasin rahulikult jäätist limpsides koju. Kuid olen kindel, et nendel Dalmaatslastel oli tore õhtu.

Pühapäev

Sel hommikul jõudsin järeldusele, et mul kulus voodis pikutamisele nii kaua aega lihtsalt sellepärast, et ma ei saanud öösiti korralikult magada. Mu voodi oli nii pehme, et tagumik vajus ilma naljata voodi laudadeni madratsi sisse, samal ajal kui ülejäänud keha hõljus lae all. Jep, liialdasin, aga täpselt nii karmilt mõjus see mu seljale. Teiseks oli mu toas külm, sest ma olin selle radiaatori ära lõhkunud ja kolmandaks ei saanud ma normaalselt vetsus käia, sest olin eelneval ööl kogemata wc ukselingi eest tõmmanud ja nüüd ei saanud ust enam kinni panna ega lukustada.
Hahah, oh mind rasketagumikulist ürgjõuga Kalevipoega küll!

Jalutasin jälle ühte nurgapealsesse kohvikusse, haarasin kaenlasse ühe pitsasaia ja kreemise sarvesaia nagu ikka, ning suundusin katedraali poole.

Oh õnnetust, olin hiljaks jäänud ja uus külastusaeg turistidele algas alles kella kahest. Nojah, mis seal ikka. Seisin seal hoone ees, vitsutasin oma pitsasaia süüa ja imetlesin niisama fassaadi. Nuputasin parasjagu, et mis ma siis nüüd teen kui kuulsin järsku enda kõrval üht naishäält lausumas: "Welcome to the Free tour of the Gotic Quarter of Barcelona!" Obadiiiiii! Pöörasin ümber ja seal mu plaan oligi! Tihihi milline suurpärane ajastus olla plaanitu. Alustuseks palus see armas giid kõigil ennast tutvustada ja muidugi juhtusin mina olema esimene kellelt ta vastust ootas. Aga kuna mul oli suu veel pitsasaia täis ja esimene ülesanne sadas minu jaoks justkui selgest taevast, sain ma grupile ainult käega viisakalt suud kattes ja punastades mõmiseda "Excuse me". See oli vist mõnus jää lõhkuja, sest kõik said naerda ja ülejäänud tuuri vältel olid kõik minuga nii toredad ja sõbralikud. Vahest tasub enda lolliks tegemine ikka ära ka.

Selle 3 tunnise ekskursiooni vältel pajatas giid ilmselgelt hulganisti lugusid. Neist paar on mul üllataval kombel isegi meeles, seega seaksin need samuti kenasti siia paberile. Aga pidage meeles, et ma ei soovita antud blogi käsitleda kui usaldusväärset infoallikat kui asi puudutab ajalugu.

Kunagi elas kusagil üks karvane mees nimega Wilfred Hairy. Ta oli nii karvane, et ta ei vajanud sõjas käies isegi rüüd, sest ta tihe karvkate kaitses teda kõige eest. Peamiselt võitles ta draakonitega (huvitav, kas ta karvastik ei läinud põlema?) ja mingil põhjusel sai temast Kataloonia isa. Teda peetakse Kataloonia ühendajaks ja vapruse sümboliks ning kui ta lõpuks suri, siis ta pistis käe oma karvase haava sisse ja tõmbas näppudega neli verist triipu kollasele kilbile, millest sai Kataloonia lipp.

Üsna hiljuti tahtis üks arhitekt Barcelona Gooti kvartalit uuendada aga tema projekt ei saanud täies mahus heakskiitu ja ta sai ehitada ainult ühe osa oma projektist, Bisbe silla, kahe linnavalitsuse hoone vahele. Kättemaksuks tegi ta sinna silla alla pealuu, millest on mõõk läbi torgatud. See sümboliseerib needust, mille ta pani inimeste peale, kes tema projekti heaks ei kiitnud. Samas usutakse, et kui sa silla alt selg ees ja pealuud vaadates läbi kõndida ja midagi soovid, siis see läheb täide. Ma soovisin sealt alt läbi kõndides, et ülikooli ühe essee tähtaega pikendataks, aga see ei läinud täide, seega ma isiklikult ei soovitaks kõrgeid ootusi seada.

Barcelona katedraali tagaaias saab näha kolmeteist hane, kes on seal Santa Eulalia mälestuseks. Noor 13 aastane tüdruk suri märtrina peale 13 piinamismeetodit. Teda veeretati klaasikildudega täidetud tünnis mäest alla, piitsutati ja tehti muid pööraseid asju, mida mina nõrganärviline ei suuda isegi legendina kirja panna. Kui ta viimaks tapeti, siis lendas ta kaelast välja tuvi ja.... sellepärast ongi need haned seal katedraalis(?).

Kunagi ilutses see krabi ühe söögikoha ees. Kõik käisid selle kujuga pilti tegemas, aga restoranis oli söök nii halb, et see läks pankrotti. Kuna aga inimesed armastasid selle restorani hiiglaslikku krabi nii väga, ostis linn selle krabi söögikoha käest ära ja seal see nüüd on- lihtsalt üks suur sõbralik krabi.

Liibüas tuli ühest küla kaevust välja draakon ja tahtis kõiki ära süüa. Õnneks saadi temaga kokkuleppele ja talle ohverdati iga päev 2 lammast. Siis said aga lambad otsa ja ega see draakon ei söönud mingid tavainimesi, ptüi. Lambaid ei saanud nii kergelt asendada, nendega olid võrdväärsed ainult süütud tüdrukud, nii et nad söötsid talle neid kuni kõik süütud naised said linnast otsa ja tuli kuninga tütar talle söögiks anda, sest ta oli viimane süütu. Kaunis näitsik viidi uhkes pulmakleidis jõe peale draakonile maiuspalaks, aga siis tuli Saint George ja ütles „Ei söö printsessi!“ ja tappis draakoni ära. Draakoni verest kasvas üks punane roos ja George kinkis selle printsessile. Kuningas pakkus mehele vägiteo eest varandust aga Saint George andis selle linnarahvale ja sellepärast hakkas terve linn kristlikuks. Pole kindel kas või kuidas see otseslt Barcelonaga seotud oli aga jah, vahva lugu igatahes.

Ekskursioon lõppes rannas, kus giid viisakalt tuuri otsi kokku tõmbas. Olin juba kuulamisest pisut väsinud, aga siis lausus see kena naisterahvas taas lause, mis sekundiga mu tähelepanu köitis. Ja see kord mitte heas mõttes.
"Aitäh teile kõigile, et liitusite täna meie ekskursioonigrupiga! Nagu te teate, oli see ekskursioon tasuta, aga nagu kombeks on, siis jäetakse giidile tippi vastavalt oma enese südametunnistusele ja ekskursiooni kvaliteedile."

Nii ja nagu see lause üksi veel vähe oleks olnud minule, kellel oli taskus 2 eurot ja pangakaart, nägin ma peagi, kuidas kõik sellele giidile paberkupüüre ulatama hakkasid

JA NEED EI OLNUD ISEGI 5 EUROSED!

Põrgu päralt, miks ta seda alguses ei maininud?

Ekskursioon, mille eest tuleb maksta nii palju kui see väärt on ei ole ju tasuta!!!

Eriti veel mitte nii suure südamega inimese jaoks nagu seda olen mina.

Nii et seal ma siis istusin, mõeldes endamisi, milline järgnevatest valikutest oleks õige lahendus:
a) Vabanda viisakalt, et sul pole sularaha kaasas, aga täna ja kiida giidi selle võrratu ekskursiooni eest.
b) Täna ja kiida giidi võrratu ekskursiooni eest ja ulata talle 2 eurone münt.

c) Täna ja kiida giidi ja lahku.

d) Lahku.

Ja te ei kujuta ette, mida ma tegin. Just, otseloomulikult otsustasin ma varian d kasuks. Pomisesin kiidusõnad koos grupi plaksutusega ja hiilisin minema. Appppppiiiiiiiiiiiiiii kui häbi mul on, ma lihtsalt sattusin paanikasse. Muud vabandust ei oska ma tuua.

Õnneks lohutan ma end sellega, et tõenäoliselt on sellel giidil hullemaid kliente olnud ja ta mind isegi ei mäleta. Seevastu mina mõtlen sellest ikka veel igal teisel õhtul ja elan süümepiinadega elu lõpuni.

Paar inimest, kellega ma ekskursiooni ajal tutvusin, kutsusid mind ka sööma, aga mul polnud kõht tühi ja tahtsin siiski seal katedraalis ka ära käia niiet jätkasin oma päeva jälle omapead.

Siin on ka grupipilt meie ekskursiooni kambast. Me tegime pilte oma 5 minutit ja tegelikult kükitasime me kahe tüdrukuga ees, aga miskipärast otsustas see ettevõte üles laadida vaid pildi, kus me polnud isegi veel kohtadel ja mind pole näha. (:

Katedraal oli ilus nagu katedraalid ikka. Veetsin seal väga lõõgastava ja vaimselt kosutava tunnikese.

Oma tegusat päeva jätkasin Casa Batllo ehk Gaudi kodumuuseumi külastamisega. Kõige põnevam oli minu jaoks see, kuidas terve maja oli ehitatud justkui voolavalt keha järgi. Alustades ukselinkidest, mis justkui sulasid kätte ja lõpetades wc pottide ja uksepiitadega, mis lihtsalt kuidagi klappisid inimese kehaga. Ka sellel tuuril oli mul seltsiks audiogiid, kuid see kord palju vähem kaasahaarav. Ilmselt oli asi selles, et mul oli seljataga juba ütlemata pikk ja seiklusrohke päev.

Peale seda käisin poes, ostsin endale hunniku snäkke ja läksin randa. Puhkusel tuleb ju ka ometi puhata. Ilm oli hea, päike paistis, inimesed mängisid võrkpalli ja rahvast oli palju. Tundus et selles linnas oli venelasi kõvasti rohkem kui ma oleksin arvanud, sest ujujaidki leidus hea ports. Mina aga sättisin end ühele pingile ja lihtsalt vaatasin, kuidas inimesed lõbutsesid. See oli reisi ainus ja haruldane hetk kui ma mõtlesin, et tegelikult võiks sõpradega reisimine ka vahelduseks päris vahva olla.