Barcelona ja kannibalism (1)

Neljapäev 

Tegin rahulikult silmad lahti, vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et huvitav küll.. väljas on juba nii valge. Kobasin telefoni järele, et üle vaadata, mis need kella seierid siis ka näitavad... 

Teate seda tunnet kui süda teeb jõnksu või justkui kukub saapasäärde või kuhugi? Jep, mu süda tegi just seda sama, sest kell oli 12 päeval ja mu varasemate arvestuste kohaselt pidin ma vähemalt 12.15 kodust välja astuma, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Õnneks olid asjad enam-vähem pakitud ja 15 minuti pärast olingi valmis uksest välja astuma.

Napikas. 

Lend pidi väljuma 15.55, aga väravainfot lükati aina edasi ja edasi, kuni lend hilines rohkem kui tund aega. Kuid polnud hullu, sest see kord jätkus mul lennujaamas imekombel tegevustki. Näiteks helistas mulle Eestist üks märkimisväärse mesijutuga noormees, kes otsib endale Ameerikasse raamatute müümiseks tiimi. Anna-Liis va suli oli talle mu numbri andnud. Tegin sellele härrale kohe selgeks, et suveks on mul juba plaanid tehtud ja minust Ameerikas asja ei saa. Hoolimata sellest puhusime oma tund aega juttu ja kõne lõppes kokkuleppega järgmisel nädalal Skype’s rääkida. Alles siis kui kõne oli juba lõpetatud, jäin mõtlema, et millest me õige seal Skype’s räägime kui ma olin väga kindlameelselt Ameerikale ei öelnud..? Huvitav.

Uni oli lennukis mesimagus, mis oleks olnud iseenesest tore kui sellega poleks kaasnenud pigem kibeda poolset kaelavalu. Asi oli päris hull ja ma hakkasin reaalselt kahtlema, kas ma sellest valust enam iial taastun ja ehk jäängi sandiks. (Spoiler: läks ikka üle.) 
Lennujaamast võtsin bussi Barcelonasse. Teoreetiliselt oleksin kesklinnast liinibussiga edasi minnes põhimõtteliselt oma uue kodu ukse ette saanud, aga otsustasin läbi linna kõndida, et ümbrusega juba pisut tutvuda. Sellest tutvumisest ei tulnud aga eriti midagi välja, sest terve tee oli mu pilk maha naelutatud. Õhtupimeduses ebaühtlasel teel liiklemine osutus kohvriga kõvasti keerulisemaks kui ma arvanud olin. But I made it.
Esmamulje asukohast polnud kiita.
Tervel tänaval torkas ninna vänge uriinihais ja õige trepikoja ukse ees pidin ma vabandussõnu pobisedes sõna otseses mõttes üle kodutu ronima, et trepikotta pääseda. 

Tuju läks aga tunduvalt paremaks, kui mind trepi peal üks üliarmas pruun labrador Mina tervitas, hambus oma lemmikmänguasi Pipi Pikksukk. Hoolimata sellest, et Minal oli aastaid rohkem kui kümme ja ta oli täielikult pime, oli ta siiski kõige mänguhimulisem kallinuruja, keda ma kohanud olen. Ka see naine, kes mulle peavarju pakkus, tundus üsna tore. Ta tegi mulle kiire maja tuuri peale mida jäime elutuppa lobisema. Küsisin mõningaid soovitusi järgmisteks päevadeks ja uurisin taimetoidu restoranide kohta ümbruses. See viis veganluse teemani ja ta rääkis, kuidas tema joob piima ainult siis, kui seda ise lüpsab ja sööb liha ainult siis kui ta ise selle looma tapnud on. Tegelikult olevatki ta jahimees ja usub siiralt, et inimesed peaksid sööma vaid seda, mida nad on ka ise reaalselt võimelised soetama. Minu arvates oli see igati asjalik maailmavaade ja nõustusin täielikult. 

Aga siis lisas ta, et tegelikult on ikka tal jõle kahju, et kannibalism on illegaalne. Nimelt peaksid tema arvates inimesed sööma teisi inimesi, sest me oleme loomuselt loodud teineteist tapma. Ja lisaks sellele olevat inimese liha ka päris maitsev. :)
 No selles osas polnud ma nüüd päris sama meelt aga kõik mis ma teha sain, oli loota, et minu aeg selles majas kannibalismi vabalt möödub. 

Ma polnud kindel, kui palju mul elutunde veel järel oli, aga pidin ruttu midagi hamba alla hankima, sest ega nälga kõngemine teps mitte ahvatlevam ei tundunud. Õhtutund oli hiline ja enamik kohti oli juba suletud, niiet lõpuks haarasin lihtsalt ühest burxiputkast hamburgeri ja friikartulid pepsiga ja lasin hea maitsta. 

Lugesin veel pisut raamatut palusin jumalat, et ma elusana ärkaks ja tõmbasin ära kerra. 

Reede

Hommik. Ja ma olin elus! Jeehaww!!! Tähistasin seda kohe ühe tassikese tee, jogurti ja banaaniga ning olingi päeva alustamiseks peaaegu et valmis.

Kuna ma olin Barcelonas vaid 4 päeva, võtsin riideid kaasa vähe. Aga nagu tavaliselt, suutsin ma juba lennumajas ühe oma kahest särgist ära määrida ja sellele viinamarja plekid peale pritsida. Pesin särgi kärmelt ära (loe: jätsin kraanikaussi pisukeseks likku) ja viskasin selle elektriradiaatori peale, mis mul juba niikuinii töötas, sest toas oli päris jahe. See oli seal vaevu paar minutit olnud kui see radikas sõna kõige otsesemas mõttes õhku lendas. Kui suurem suits ja tuli vaibunud oli, läksin lähemalt uurima, et no mida põrgut eksole? Võtsin särgi radika pealt ära ja otse selle all oli suurelt kirjas “!!!DO NOT COVER!!!” Haha nojah, vabandust, jäin oma lugemisoskuse rakendamisega see kord pisut hiljaks. Lisaks avastasin, et viinamarja plekki polnud ma ikka välja saanud niiet lõhkusin selle radiaatori täiesti ilma asjata ära.

Aga nukrutsemiseks polnud aega, Barcelona ootas! Panin end eelmise õhtu põhjal üsnagi soojalt riidesse ja läksin välja, aga juba 10 meetri pärast olin üleni higine ja asi polnud isegi minu viletsas füüsilises vormis vaid pigem ikka soojakraadides. Marssisin tagasi tuppa ja vahetasin esialgse  outfiti kõvasti suvisema vastu. Valikuid polnud palju, seega lendas selga seesamune viinamarja plekiga kärsahaisune särk.

Barcelona nr 1 koht, mida külastamata ei tohi sealt lahkuda, on Sagrada Familia ja just sinna ma oma sammud esimese asjana ka seadsin. Google mapsi väitel oli sinna 40 minutilise jalutuskäigu tee, aga kuna ma hüppasin tee peal veel läbi Barcelona tuntuimast pargist, keskväljakust ja imetlesin paari monumenti tähtsatest inimestest, (kelle nimed ma tänaseks päevaks unustanud olen), läks mul kõvasti kauem. Aga just seda ma üksi reisimise juures armastangi. Ma võin oma plaane iga hetk ise muuta nii nagu tahan, peesitada pargi pingil nii kaua kui hing ihkab ja kõndida kuhu tee mind kannab. Ja kui ma näengi tee peal midagi huvitavat siis ainus küsimus, mida ma küsima pean on: "Armas Mariannekene, kas sa tahaksid sinna ka minna?"
 Imeline!







 

Sagrada Familia.. oooo Sagrada Familia.

Ütleme nii, et päris kena maja.

Pilet oli pisut üle 30€ ja see sisaldas ka audiogiidi. Tavaliselt tüütavad mind giidid (eriti audiogiidid) kohutavalt ruttu ära, ja nii juhtus ka seekord alguses nii, et ma olin jõudnud juba sees 2 tiiru peale teha, kui avastasin, et see daam mul kõrva ääres räägib ikka veel väli fassaadist. Siis rahunesin ma aga pisut maha, võtsin aega ja süvenesin, ning pidin tunnistama, et see programm oli vägagi köitvalt ja huvitatult koostatud niiet ma läksin välja tagasi, alustasin ringkäiku otsast peale ja imetlesingi täie tõsidusega oma tund aega ainuüksi sissekäigu fassaadi, ise audiogiidi jutule mõistvalt kaasa noogutades.
Fassaad jutustas piiblilugusi, mis pani mind mõtlema, et peaks ennast rohkem piibli ja üleüldiselt uskude koha pealt harima. Sest kui nüüd aus olla, on minu jaoks need Kristus, Maarja, Maria, Joosepid ja see eesel kõik üks pudru ja kapsad. Kirikus sees oli seevastu piibli temaatikat võrdlemisi vähe, no ilmselgelt oli seal ees risti löödud Jeesus, aga kõik muu oli rohkem loodusest inspireeritud ja täis detaile, mis mõjusid tõsiselt lummavalt.
Olin parasjagu kusagil nurga taga mingit mosaiiki uurimas, kui üle kiriku hakkas kostma kaunis naishääl, mida saatis pühalik muusika. Ma kepsutasin kohe sealt nurga tagant välja, et no ma tahan ka seda esinejat näha eksole. Aga kui mu pilk lavale küündis, pidin ma rabanduse saama, sest esineja oli suur, mustas pintsakus hiiglane ja ma ei oleks osanud uneski näha et selle koljati suust selline inglihääl tuleb. Hetk hiljem sain aga aru, et see tegelane laval oli lihtsalt turvamees ja Ave Maria mängis kõigest kõlaritest. Jeesus kui loll ma võin ikka vahest olla.

 Sagrada Familia projektiga alustas Gaudí 1883. aastal. Põhimõtteliselt teadis ta isegi, et tema eluajal ei saa see niikuinii valms, niiet ta lihtsalt jättis uhked plaanid ja juhised, mille järgi seda siiani ehitatakse. Igavene kavalpea ma ütlen. On teooriaid, et põhjus, miks ta nii sürrealistlikke, sügavamõttelisi ja pööraseid asju luua oskas, oli see, et ta jõi tihti absinti. Ja kui tema loomingut vaadata.. siis see teooria seletaks nii mõndagi kui aus olla. :D
Igatahes1926. aastal kui ta ühel pühapäeval kirikusse jalutas, oleks ta napilt ühe trammi alla jäänud, aga õnneks või kahjuks hüppas ta selle eest tagasi... otse teise trammi ette. Ebaõnn. Ja nii üritataksegi Sagrada Familia enam-vähem valmis saada tema 100. Surmaastapäevaks ehk 2026. aastaks. Kuigi see on üsnagi optimistlikult seatud eesmärk.
Olgu siinkohal mainitud, et ma ei pajataks Gaudist ega nendest aastaarvudest, kui see koht ei oleks olnud nii muljetavaldav.

Sagrada Familias käidud, otsisin üles 2 teist Gaudi tuntud tööd: Casa Batllo ja Casa Mila. Muidu väga toredad majad jällegi, aga nende puhul olin kusjuures oodanud midagi enamat. Eriti arvestades, et Casa Mila's polnud seest isegi muuseum ega midagi vaid niisama korter või midagi taolist.  Aga võibolla oli asi lihtsalt selles, et Sagrada Familia oli lati niivõrd kõrgele seadnud. Casa Batllosse oli võimalik sisse ka minna, aga mul oli selleks kõht liiga tühi ja jalad liiga valusad. 

Tagasitee koju kulges puht juhuslikult läbi shopping tänava, mis ravis kui võluväel mu jalavalugi. Proovisin hunnikute viisi riideid, aga kuna raha kulutamiseks mul tuju eriti polnud, piirdusin uute päikeseprillide ja kleidiga.



Koju jõudes ei tervitanudki mind seekord labrador Mina vaid hoopis mingi kontvõõras noormees, kes mulle mõneks päevaks naabriks kolis. Mul poleks midagi ta vastu olnud, aga ta oli piinlikult vaikne ja kui me mõlemad köögis asjastasime, tundus isegi kraanivee sorin kõrvulukustavalt vali ja piinlik. Käisin pesus, lebotasin voodis, tegin näo pähe ja suundusin Google ratingute järgi parimasse pescaterian restorani. 

Toit oli lihtsalt kirjeldamatult hea. Aga portsjonid võrdlemisi väikesed või ehk lihtsalt mõistliku suurusega niiet mul oli tõsine dilemma, kas tellida veel üks kolmekäiguline ring toitu või mitte. 

Peale sellist kõhutäit oli voodigi vastupandamatult kutsuv niiet tõmbasin end südamerahuga kerra.