Puhkuse esimene nädal
Pühapäeval sõitsin Kuldresse tädi poole vanaisa/meie maa kodu koerale külla. Kedagi teist kodus ei olnud, nii et tegin Bambykesega megapika jalutuskäigu. Bamby oli nii elevil, et jaluturihma kaela panek oli omaette tsirkus. NO EI SAA seda konksu sinna külge. Õnneks peale pikka pusimist ja endamisi vandumist sai ikka asja. Oma elevust ei suutnud Bamby ka esimesed jalutussammud taltsutada, sest nii kui lahti pääses, tõmbas ta mu nätaki peaaegu et ninuli. Olin maiustused ka välja võtnud lootuses ta elevust taltsutada, aga need lendasid tänu Bamby entusiastlikule stardihoole taevasse ja siis igale poole lumme linnusöögiks. Mõnikümmend meetrit ja siis ta õnneks rahunes ja tegelikult oli megaaaa mõnus hommik. Peale seda tegime kerged pepupaid, käisin kassidele tere ütlemas ja ütlesin sealsetele neljajalgsetele tsauki.
Edasi sõitsin Litsmetsa maakodusse, mis pole sealt liiga kaugel. Plaanisin algselt ainult seal oleva kiviajast pärineva lauaarvuti peale võtta, et piltidesse talletatud mälestused mõnele moodsamale platvormile saada, aga jäin pikemaks ringi vaatama. Uskumatult nukker tunne on vaadata oma lapsepõlvekodu põhimõtteliselt maha jäetud majana. Siin-seal oli näha hiirepabulaid ja venna joonistusblokist näritud paberitükikesi. Toad olid nii tühjad, aga kuna need on nii väiksed, siis tundusid ainuüksi minu ja mälestuste poolt külluslikult täidetud. Külm ja kõle, aga ometi nii soojust täis ja kuulda võis naeru, tülisid, muresid ja rõõmukilkeid, millele need seinad olid nii palju aastaid tuulevarju andnud.
Maakodu oli meil lihtne - 3 tuba + köök, kokku mitte rohkem kui 50 ruutmeetrit. Kunagi oli üks tuba vähemgi- vanaema ja vanais magasid ühekohalises voodis elutoas. Tädipoed magas elutoa diivanil. Mina ja vend põrandale ehitatud diivanipatjadest tehtud "voodis" koos emaga magamistoas. Kassid ja koerad võrdselt ära jagatud iniemste vahele. vahest olid ka külalised/teised lapselapsed seal. Kompaktne. Väljas kolmnurkne peldik. Ukseläved ja aknad ajas viltu vajunud. Mäletan, et talvel oli ukse ees tekk ja aknalaudadel kuhjatud padjad, et sooja paremini hoiaks. Külmema ilmaga oli toas 15 kraadi - see oli eriline aeg, sest siis said kõik 3 kassi, 2 koera ja ülejäänud pere kõige pisemasse vanaema ja vanaisa tuppa kokku aetud ja telekat vaadatud. Koos on ju alati soojem. Mälestustes ja elamises ringi sobrades leidsin ühest sahtlist vanaema ja vanaisa kuldpulma pildi pärlitest raamiga- Ise meisterdasin 8. klassi käsitöötunnis vanaemale emadepäevakingiks...
10 aastat tagasi.
Võrru jõudes läksingi emmiga vanaisat vaatama, kes oli selleks ajaks haiglas olnud üle 3 nädala, tõusude ja mõõnadega. Vanaisa, endise meremehena, ajas üks kord ammu haiglas olles sõnad segi ja kutsus meid endale külla kajutisse number 7. Sellest ajast peale kutsusime palateid perekeskis kajutiteks. Sel pühapäeval oli laeval mõõn ja kajutis meeleolu raske. Olin teda paar nädalat tagasi ka vaatamas käinud ja sai kergelt jutustatud, kallistatud ja head paranemist soovitud. See kord vanaisa ei ärganudki, ning arstide ülevaade päevast sellele lisaks ei andnud palju lootust. Nii abitu tunne oli teda vaadata ja näha, et tal oli raske, aga teha ei saanud ega osanud enam keegi midagi. Jätsime emmega mõlemad temaga pisarad silmis hüvasti.
Samal päeval 15 minutit enne südaööd sai emme haiglast kõne, et vanaisa on meie seast lahkunud.
Esmaspäev
Alustasime matuste planeerimisega. Matuse aeg, koht, haua kaevamine, külaliste list, kõigi teavitamine, ajalehte teade, matustele muusika, kirikuõpetaja, lilled, küünlad, peielaud, kirst, riided ja muu, mis kirstu kaasa läheb... tegemist jätkus. Ja kurvastamist ja nutmist jätkus ka.
Teisipäev
Planeerimine jätkus. Lisaks tuli mõelda ka kõigele või sellele natukesele, mis vanaisast siia ilma maha jäi. Kui Bamby oli vanaisa linna kolides tädi juurde elama läinud, siis meie kõigi lapsepõlvekassile Kittyle, ei tundunud uue kodu leidmine ei võimalik ega ka mõistlik.
Ma mäletan seda reaalselt nagu eilset, kui me kondisime tädipoja kunagise tüdruksõbraga sauna pööningult kodu poole ja pidasime plaani, kuidas või mida öelda, et saaks selle maailma kõige armsama kassipoja endale jätta. Mina olin 6-aastane ja onupoja tüdruksõber oli see lahe täiskasvanu, kes aitas laste unistusi teoks teha. Lubasin igale looma ihkavale lapsele kohaselt, et mina hoolitsen selle kassi eest kogu elu ausõna. Seda ma ei mäleta, mis määravaks sai, aga üks kahest kassipojast, see kõige nunnum - Kitty 2006 aastal meie juurde jäi. Õnneks kogu elu hoolitsemise osas tulid vanaema, vanaisa ja ema ikkagi appi, aga võtsin seda ka mingil määral oma lubadusest kinni pidamisena ja veendusin, et ka Kitty viimane päev ei jääks piinades või valudes, sest see kass vääris ainult parimat.
Olime tegelikult juba nädalaid tagasi ta tervise pärast kaalunud magama panekut ja isegi arstil tegelikult selle plaaniga käinud, aga ei suutnud eelmisel korral sellega edasi liikuda. Selleks teisipäevaks oli aga kasvajast põhjustatud haav eelmisest arstil käigust saati hullemaks läinud. Opereerida ei saanud, sest ei elaks narkoosi üle. Lisaks oli ta 100% pime ja tundus olevat ka täielikult kurt. Sellises seisus kolimine veel lisaks ei tundunud hea valik, ning üleüldine elukvaliteet isegi tuttavas keskkonnas väga küsitav. Otsustasin raske südamega, et teeme temaga viimase arstil käigu. 18 aasta ja 7 kuu vanusena lahkus Kitty.
Matsin ta maale, kus ta oli sündinud ja kus olime koos kasvanud. Kaunistasin ta haua kuuseokstest ääristusega ja mõtlesin küünalt süüdates sellele päevale, kui ma seal samas maakodus 6 aaatase tüdrukutirtsuna lubasin seda pööningult leitud maailma kassipoega hoida ja armastada. Ma usun, et pidasin oma lubadust.
Kolmapäev
Kolmapäeval otsustasin ma pühendada väiksele Eliisele ja Rodnyle, kelle jaoks oli see nädala algus samuti kindlasti olnud omal moel raske. Eliise saab 2. klassi lapsele kohaselt muidugi olukorrast paremini aru, aga väikse 3-aastase Rodnyga olid teised lood. Üritasin talle teisipäeva õhtul ka lihtsustatult olukorda seletada. Vestlus läks umbes nii:
M: "Tema süda oli väga haige. Seda ei saanud ravida ja nüüd Taadu enam ei tule koju."
R: "Kuhu ta siis läheb?"
M: "Surnud inimesed tavaliselt maetakse. See tähendab, et pannakse mulla alla puhkama."
R: *mõttepaus*
Mulle tundus, et läheb hästi, asjalikud küsimused, kas pole?
Rodny viimaks: "Minu süda on ka haige, aga mina tahaksin minna muru sisse puhkama."
Vot selle peale ei osanud ma enam midagi kosta ja ehk polnud tarviski. Lapsed on ikka armsad küll ja vahest sooviks endale ka sellist mõttemaailma.
Igatahes pakkisin need kaks tegelinskit emmelt laenuks saadud autosse ja kuna teeolud olid kohutavad, siis põhimõtteliselt driftisin nendega Tartusse ERMi. Avastamist oli seal küllaga ja kõik olid nii tublid.
Olime mõnda aega juba seigelnud, kui taipasin kampsunit seljast võttes, et mul oli pluus seljas pahupidi. Suurim jama seisnes aga selles, et me olime just käinud vetsus (Kuhu 3-aastase meelitamine oli olnud päeva suurim väljakutse) ja lisaks olime täpselt sellises keskkohas, kus ka mõlemad vetsud olid mega kaugel. Nii et mis ma ikka tegin... võtsin keset muuseumi särgi seljast, pöörasin kiiruga ümber ja panin tagasi selga. Kiiruga osa miinuspool oli aga see, et nüüd oli pluus tagurpidi. Mõtlesin, et haige jama ikka, sest kui esimene kord turvakaamerast vaadatakse ja nähakse, mõeldakse et noh inimlik viga eks ole, siis teine kord kisub juba liputamise poole, aga mis seal ikka. Tõmbasin ka teise korra ennast keset muuseumit paljaks ja seekord võtsin oma aja ning veendusin rahulikult, et kõik saaks õiget pidi selga.
Muuseumi lõpus oli ka tore mängumets, kus pidasime maha ühe vinge "lumesõja" ja veetsime mõnusalt aega. Seal olid ka vahvad urud maa sees, kus sai hiirepere tegemisi piiluda. Lõpetuseks krabasime veel mingist kahtlasest hipster kohast pitsa ja oligi aeg tagasi koju driftida.
Kodus tahtis Rodny pilte vaadata ja sattusime uuesti väga huvitava vestluse otse surma ja matmise osas. Nimelt nägi ta galeriis pilti metsa tukas olevast Kitty hauast, kus põles küünal.
R: "Mis see on?"
M: "See on Kitty haud."
R: *Segaduses*
M: "Kitty oli ka väga vana ja suri ära. Ma matsin ta mulla alla, nagu ka vanaisa maetakse."
Rodny rõõmsalt: "Jah! nüüd nad on nagu väikesed hiirekesed!"
Peaaegu, Rodny... peaaegu.
Sain auto ka remondist tagasi, aga see läks uuesti katki ja pidi taas parandusse viima. Üks samm edasi, kaks tagasi.
Neljapäev
Matused. Hakkasime vennaga Võrust maale sõitma. Pidime ka tädipoja peale võtma,- ta on selline vahva superkohusetundlik megainimene. Eelmisel päeval jäi jutt, et pidi kell 10 valmis olema, aga kuna kell oli alles 9.45, helistasin ette, et uurida, kas ta on valmis ka varem minema. Sain krapsaka vastuse, et jah, ta on juba 15 minutit väljas olnud ja ootab. Palun öelge üks inimene, kes läheb pool tundi varem õue valmis ootama, kui teab, et keegi järele tuleb. Mina igatahes selliseid inimesi palju ei tea.
Maal kogunes peaaegu kogu pere. Jätsime vanaisaga viimast korda hüvasti tema kodus, kus ta oli sündinud, kasvanud ja elanud pea kogu oma elu. Looklesime matuserongina läbi selle karge talveilma kabelisse, kus kaunistati ta ümbrus tema pildi, pärgade, nimeplaadi, Eesti lipu, tema teenitud kaitseväe medalite ja tema ikoonilise kaitseväe mütsiga. Tumedast tammepuidust kirstu kõrval oleval hauaplaadil olid tema nime kohal väikesed merelained sümboliseerimaks tema mereelu, pildil askeldas ta mesilastega - oma lemmikhobiga. Sini-must-valged lilled ja Eesti lipp koos kaitseväe mustriga ja kirstu ääres valveseisakus sõdurid andsid viimase lihvi, mälestamaks tema patriootlikku hinge. Viiulil mängis tema lemmiklugu. Hiljem kõlasid ka aulasud ja kõike seda vaadates mõtlesin vaid üht - vanaisa oleks selle heaks kiitnud!
Kuigi olime ilmselgelt kõik väga kurvad, et meie suur pere oli kaotanud vanaisa, kes oli olnud meie juured, meie kõigi algus, siis ühteaegu pidi ka nentima, et ta elas 87 aastat ägedat elu, sai vanaemaga 6 last, 12 lapselast ja 6 lapselapselast. Ta oli ümbritsetud inimestest, kes teda nii väga armastasid, ja oli siin elus leidnud oma rõõmud ja pühendumused - mis on tegelikult ju võimas ja kõik, mida sellelt elult justkui tahta võiks.
Peielauas toodi toit ette, söömine käis juba usinasti, kui ema minult möödaminnes küsis, kas mul on kõne ka. Kortsutasin vist isegi natuke kulmu ja vastasin "Ei ole, miks peaks?"
Tegelikult oli küll.
Ma pole lihtsalt suurem asi esineja ja mõtlesin hoida selle juhuks, kui keegi teine kõnet ei pea. Aga siin võin kirja pandult seda jagada küll.
"Ma mäletan hästi, kui vanaisa tuli üks kord jalutuskäigult tagasi ja ütles, et see oli tema viimane kord. Sellel järgnevad suved istus ta maja ees ja nuusutas härdalt lilli, katsus põllult toodud viljapeasi ja kuulas kõige suurema põnevusega Ennarit, et kuhu poole need kitsed seal Rüütlisaarel kõndisid, ja tema siiras elevus, kui kuulis, et Piirikraavi poole.
Ta oli suutnud võtta kõik eluraskused ja pööranud need tänulikkuseks ja tegelikult ka ootuseks.
Kui küsisin temalt üks kord, kuidas tervis, ja ta ütles, et ei tea, varsti on minek. Ütlesin ma noorele inimesele kohaselt, et ära aja sellist juttu. Tema hakkas aga selle peale naerma, et "A mis siis on? Ma lähen ju Viiu (vanaema) juurde."
Vanaisa oli saanud hüvasti jätta siin maisel maal asjadega, mida ta armastas, ja ühteaegu oli ta valmis tervitama vanaema ja kõiki teisi, keda ta oli igatsenud seal teisel pool! Ja ma usun, et me oleme kõik üksmeelel, et just selline meelestatus on selle teekonna kõige ilusam lõpp, mida soovida.
Vanaisa mälestuseks ja tema taaskohtumiste rõõmuks!"
Need kõned, mis temast päriselt peeti, olid muidugi palju paremad. Algust tegi üks kaitseliitlastest. Nagu ikka kombeks, siis kõik kuulasid viisakalt, aga ajapikku läks see kõne päris pikaks ja ühele loole tekkis 10 kõrvallugu, ning inimesed hakkasid siit-sealt ka sõna sekka ütlema ja oma mälestusi jagama. Armsalt naabrimehelt ja jahikaaslaselt tuli kohe ka teine kõne otsa ja teisteltki kaitseliitlastelt, ja lõpuks oli ruum täidetud mõnusa jutusumina ja pistelise naeruga. Vaatasin ka sellel hetkel ringi ja mõtlesin, et vanaisale see meeldiks - saal täis tema loodud suguvõsa, tema häid sõpru, naabreid ja tuttavaid - kõik naerulsui meenutamas Puka Ülo. Ma arvan, et see oli nii hea, kui üks matus olla saab.
Reede
Jäin kohe hommikul 100 euro võrra vaesemaks, aga sain selle eest uuesti auto remonditöökojast kätte ja seekord loodetavasti lõplikult parandatud tuledega. Asusin varavalges (ehk kuskil 11 ajal) koduteele. Peale väsitavat 3,5 h sõitu Tallinnasse lonkasin autost välja, sees tühi tunen ja kurbus, mõttes teadmine, et homme juba lend Saksamaale suusareisile ja peab pakkima hakkama, kass vaja hoidja juurde viia ja miljon asja veel. Mõttelõnga lõikas läbi vaatepilt mu pooltühjast rehvist. Nael kummis oligi veel sellest nädalast puudu.
Tagasi vaadates ajab lausa natuke naerma ka, aga tegelikult oli karm nädal.
Puhkuse esimene nädal õpetas mulle kannatlikkust, tänulikkust, tegi mind tugevamaks ja näitas taaskord, kui oluline ja kallis on pere!
Vanaisa 86 sünnipäeval oma lapselaste ja lapselapselastega.
Kommentaarid
Postita kommentaar