Aga millal siis veel uusaasta postitus avalikustada, kui mitte augustis? Tegelikult on mul sel nädalal suurem kirjutamistuhin peal olnud, nii et katsun nende esimeste vihmaste sügisilmadega siin augusti lõpus ka selle aasta tipphetked blogis ära kajastada. Võib-olla jõuan isegi 2024. aasta tipptööd avalikkuse ette tuua ...kes teab..., aga üks aasta korraga. Mul on see halb komme koguda postitusi sahtlipõhja, sest ei viitsi kirjavigu parandada, aga nüüd võtsin end kokku.
2025 aasta otsustasime Philippiga vastu võtta traditsiooniliselt. Rentisime Tallinna külje all väikese saunaga majakese, pakkisime oma seitse asja ja vurasime pärastlõuna paiku kohale. Olime üsna elevil, sest eelmine aastavahetus oli super ilm ja mõnus karge talveõhtu, nii et tahtmatult ootasime ka seekord midagi sarnast. Aga ilmataadil olid muidugi teised plaanid – karge talveilma asemel saime lörtsise ja uduse sombuilma.
Alustuseks tahtsime saunaahju küdema panna. Nagu mu vanaema ikka ütles: uus aasta tuleb täpselt selline, nagu sa selle vastu võtad. Sellepärast oli saunas käik alati A ja O, sest kes see tahaks terve järgmise aasta haiseda. Õnnetuseks olid aga saunamajas tikud täiesti läbi vettinud ja kuna me kumbki polnud suuremad suitsusõbrad ega püromaanid, polnud ka omast taskust ühtki süütevahendit võtta. Pärast pikka proovimist ja majutajaga jauramist saime lõpuks naabermajast uued tikud – vedas! Tundus, et saame end siiski puhtaks küüritud. Jätsime saunaahju praksuma ja läksime tuppa filmi vaatama, krõpsu sööma ja kuuma kakaod jooma.
Kui hiljem sauna olukorda kontrollima läksime, pidime aga pettunult avastama, et laval sai (ja pidi) istuma endiselt talvejopega.
Viskasime pisar silmanurgas viimased neli halgu ahju ja lootsime parimat. Ütleme nii, et leil sai võetud ja isegi higi tuli välja, aga TOP 100 saunaskäigu hulka see üritus kindlasti ei mahtunud. Ülejäänud õhtu kirusime, miks meile nii vähe puid jäeti.
Pärast sauna tundus paras teha ka üks korralikum eine ja kuna mikrokat seal majakeses polnud, tuli geniaalne idee viia kaasa võetud pajaroog sinna samasse leigesse sauna. Taskulambi valgel avastasin just siis, et sauna kõrval oli tegelikult mitu suurt puuriita saunapuudega... Nüüd ei saanud me enam isegi majutuskohta kiruda, vaid pidime leppima tõsiasjaga, et olime mõlemad olnud lihtsalt pimedad ja lollid ja ei väärinudki paremat sauna.
Peagi kukkuski uus aasta – tegime musi ja kalli, paar telefonikõnet lähedastele ja läksime magama. Natuke naljakas, kuidas 10 aastat tagasi oleks ma täpselt sellist aastavahetust vaadates arvanud, et see on kõige lamedam üritus üldse, aga nüüd kui ma olen juba vanem ja hallim, siis ausõna- ei vahetaks sellist aastavahetust mitte millegi vastu. Voi kui siis ainult saunapuude vastu.
Hommikul viskasime kompsud kokku, lehvitasime puuriidale head aega ja sõitsime... EMOsse, sest Philippil oli saunaskäigust või ma ei tea millest jalgadel nahk täiesti põletikku läinud.
HEAD UUT AASTAT!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar