Hull hullule liiga ei tee
Aga kurb oli ka. Kurb oli vaadata puuride viisi kassiperesid ootamas oma inimest ja võisteldes tähelepanu üle. Kurb oli vaadata "orbude tuba" kus kõik, millele need kiisupojad said toetuda olid saatusekaaslaste õlad ja sõbra kehasoojus. Kurb oli vaadata ka seda ühte töötajat, kes pesi ja koristas ja jagas armastust naeratus suul sellel palaval pühapäeval ja tunnistas tagasihoidlikult, et hetkel on üsna rasked ajad.
Kuigi ma ei saanud teda sellel päeval teab mis palju aidata, otsustasin, et suuremas pildis on mul siiski ju võimalik midagi ära teha, et varjupaikadesse järgmisel jooksuajal kasvõi paar kassipoega vähem jõuaks. Ja nagu ütleb vanasõnagi- kus viga näed laita seal tule ja aita! Minu uueks missiooniks sai likvideerida see Tallinna kassikoloonia.
Pääliina jõudes helistasin varjupaigale ja palusin laenuks püügipuuri. Uurisin ka võimalikult palju taustainfot kuna neid kasse oli juba korduvalt üritatud ka varasemalt püüda. Sellega aitas mind lahkelt ka majavanem, kellele ma olin varem peenarde rohimise ja muude ajatöödega abi pakkunud. Kuna ta on elanud siin uhh jumal teab kui kaua oskas ta anda ka ülevaate kõikidest inimestest, sealhulgas naabermaja kassihullust. Sain teada et varjupaigaga on ta maid jaganud juba aastaid, aga tema ei taha nendest kassidest loobuda ja on seetõttu kõigiga tülli pööranud.
Püügipuur käes, võtsin esimese katsena ühel hommikul kassidelt toidu eest ära, lootes peale tööd püügipuur ahvatleva konserviga üles panna. Kui aga töölt tagasi tulin, olid uued karbid asemele toodud. Laual ilutsesid nii piim, konserv, krõbinad kui ka kodusedmakaronid hakklihaga. Kuna nägin, et ta tõeliselt tegelikult hoolib nendest kassidest otsustasin püüda temaga hoopis ühist keelt leida. Kirjutasin oma esimese klassi püüdliku käekirjaga valmis kirjakese ja jäin värisevate kätega lootma, et ta sellele vastaks.
Mõne päeva pärast heliseski telefon. Tegemist oli vene rahvusest naisterahvaga, aga õnneks saime kuidagi ikka räägitud ja leppisime kokku, et näitab ja räägib mulle olukorrast peale tööpäeva lähemalt.
Olin juba 15 minutit varem teda maja taga ootamas. Viimaks ta ilmus, mask ees, kindad käes, taskud kilekottidest punnis. Kirus, et miks need kajakad igale poole kakavad ja hakkas hoolega asfaldilt linnusitta koristama. Noogutasin kaasa, et tõesti tüütu.. endal kogu aeg sama jama aga näed ei võtnud ise paberit kaasa. Peale seda hakkas ta hoolega jutustama, kui palju neid kasse on, kui palju toitu neile kulub ja kui hirmsad on inimesed. Mõlemast kortermajast käivat inimesed neid kividega loopimas, kes ässitavat koeri kallale ja paar korda olevat ta lausa kassipoegade laipu ümber maja kokku korjanud. No pole okei. Ma ei nõustunud kõigi tema maailmavaadetega, aga pidin siiski tema poolt olema, et koostööd jätkata. Nii et kui majast tuli välja üks noorem naisterahvas, kes lootusrikkalt hõikas "Palun öelge et te olete varjupaigast! Mina olengi see, kes juba mitu kuud teile helistanud on!" pidin ma kehitama õlgu ja kassidaami käevangus teises suunas kõndima, sest väidetavalt kutsus see noor naine teda idioodiks ja olevat muidu hirmus inimene. Peale umbes poole tunnist tsirkust ja õues jutustamist usaldas ta mind piisavalt, et näitas ette kõik toitmiskohad. Ma olin ikka päris kloun olnud, kui arvasin, et üks kord toidu eest võtmine seda naist peatab, sest toidulaud oli nendele kiisudele kaetud neljas erinevas kohas. Ääri-veeri tegin ka juttu, et kuna tööd ja kasse on nii palju, siis olen ma lahkelt nõus need kassid kinni püüdma, et tema tööd vähendada. Rääkisin talle soojatest hoiukodudest, rõõmsatest kassidest ja parimatest loomaarstidest, kuni viimaks ta nõustus, et tema valve all võin ma neid püüda küll. Leppisime kokku, et helistan talle, kui püüdmiseks läheb. Lõpus liitus meiega ka üks venetšikk, kes tundus mega tore. See oli ainus inimene, kellest ei käskinud see kassidaam kaarega ringi käia, sest tema olevat meie sõber. Selge.
Järgmisel õhtul kella kaheksa ajal tõmbasingi kassidaamile traati. Ta olevat hakanud juba magama minema, aga ei tahtnud mingil juhul lasta mul üksi kassidega askeldada, niiet nõudis, et tema ka ikka kohal oleks. Ootasin teda jupp aega, aga eks ta ole vana ja teine oli juba magama minekuks valmis niiet ju ta siis vahetas oma öösärgikest või midagi. Lõpuks ei jaksanud enam oodata ja panin puuri üles. Kuna toitu polnud ta nõus kassidelt eest võtma, pidin mängu panema kõige aroomikamad räimed ja suitsuvorsti, mida leida andis.
Paar minutit hiljem tuli ka see kassidaam. Ta tundus närvis. Kaasa oli võtnud konservi, toitmisaluse ja paberit. Tänasin teda, et ta kõige peale mõelnud oli. Peagi tuli ka see tumeda peaga vene tšikk. Ajsime juttu, rääkisime mu hirvekujukesega kaelakeest ja tätoveeringust. No peamiselt rääkisid nemad. Mina pigem naeratasin ja tegin omaloomingulist viipekeelt purssides üksikuid venekeelseid sõnu nagu näiteks harašo ja otsen harašo. Vähem kui 10 minuti pärast kukkus puuri uks. Kassidaam muutus koheselt 10 korda närvilisemaks ja ütles ilma sekunditki kõhklemata, et see on vale kass, kes puuri sattus. Tema on suur ja püüda tohib ainult väikeseid ning hakkas puuri raputama üritades seda avada ja kassi välja lasta. Proovisin teda rahustada ja kinnitasin, et muidugi kui ta soovib, siis laseme kassi puurist välja, aga mida ta arvab sellest, kui laseks ta ära steriliseerida ja tooks siis tagasi. Sekundiks mõtles ta sellele, aga siis jätkas oma joruga et see on suur kass ja püüda tohib ainult väikeseid ja et see metsik kass on tema oma. Õnneks oli abiks ka see vene tšikk, kes teda kodusemas keeles lohutas ja talle selgitas, et see on väga hea idee lasta arstil kiisuke ikka üle vaadata. Mina istusin samal ajal ja tegin seda mida vene keelsete vestluste ajal ikka- naeratasin ja vaatasin küsivalt ringi. Lõpuks ütles kassidaam harašo ja hakkasime koos seda puuri kuhugi viima. Ma ei teadnud ise ka veel täpselt kuhu. Käed ja jalad värisesid. Venetšikk hõikas, et annaksin oma numbri, et saaksime kirjutada ja rääkida, aga selle peale sai kassidaam väga kurjaks. Läks lükkas füüsiliselt ta minema ja ütles mulle, et ta pole enam meie sõber ja et ma ei räägiks selle tšikiga. Kehitasin ka venetšikile naeratades õlgu ja lootsin et ta teab, et pidin valima taaskord kassidaami poole selleks, et ka ülejäänud kiisud kätte saada. Lootsin aga südames, et ma veel näen teda ja saan talle öelda kui tänulik ma olen, et ta mind aitas.
Tassisime koos puuri tee äärde. Tegelikult oleks mul olnud kordades kergem seda puuri üksi tassida, aga mul oli vaja, et kassidaam ka sellest osa saaks. Alustuseks sellepärast, et ta tahtis ja teiseks sellepärast, et ma olin aru saanud, et pean tegema asju tema tempos ja jätma kõigega mulje nagu tema on see kes siiski olukorda kontrollib. Helistasin varjupaika. Sealt öeldi, et neil läheb vähemalt tund enne kui saavad järele tulla. Keerutasin midagi kassidaamile kokku, et viime kassi rahulikumasse kohta kuniks järele tulevad ja nii me selle mu korterisse tassisimegi. Ma olin vaimselt selleks hetkeks täiesti läbi, aga maja ees noogutas majavanem heakskiitvalt, mis andis grammikese jõudu juurde, et kolmandale korrusele välja vedada. Muidugi lisas kassidaam kohe, et see majavanem on ka paha ja tema pole ka meie sõber, et ta kutsuvat teda napakaks. Ütlesin vaid ahah, sest jaks oli päriselt otsas. Panin kassi puuriga koridori maha, samal ajal kui mu töödejuhataja kangesti ukse vahelt sisse piidles. Lubasin talle helistada kui järele tullakse aga ta oli kaljukindel, et tema ootab ukse taga. No olgu.
Asko polnud olukorraga rahul ja ka mina polnud uhke. Viimane asi mis ma teha tahtsin oli näidata sellele un poco loco naisele kus ma elan. Kell tiksus nii aeglaselt ja ma kartsin, et ta võib iga hetk uksele koputada. Küsisin viimaks Askolt, kas ta oleks nõus ise varjupaika sõitma ja kassi ära viima. Ilmselgelt polnud ta ka selle küsimuse üle rõõmus, sest oli juba selle missiooni alguses mulle selgeks teinud, et ta toetab seda mida ma teen, aga tema oma käsi sellega määrida ei taha. Ma tundsin ennast nii paganama üksi ja järsku oli mul raske mõista, miks ma selle eest üksi võitlen. Siis küsis Asko, mis varjupaiga aadress on. Ja ma olin nii tänulik, et hoolimata kogu sellest kaosest, millesse ma meid seganud olin, oli ta nõus mind aitama. Tema läks ees autosse, kirjutas et kassidaam tammub maja ees edasi tagasi ja räägib telefonis. Tõmbasin oma maski jälle ette, pühkisin pisarad, manasin näole naeratuse, haarasin puuri kaenlasse ja astusin vapralt uksest välja. Muidugi tuli ta jälle "appi" puuri tõstma ja muretses et autos on palav ja äkki ikka laseks selle kassi uuesti vabaks. Lubasin talle siiralt silma vaadates et tal pole tarvis muretseda ja et ma toon nädala pärast selle kassi tagasi.
Lier lier pants on fire...
Varjupaigas võeti kass lahket vastu. Mind ajas ainult natuke närvi see, et kui kurtsin töötajatele oma muret, et olin inimesele just silma sisse valetanud ja öelnud et toon selle kassi tagasi, hakkasid nad ajama mulle mingit klassikalist "TeGeLiKulT on SeE seAdUSEga KeeLAtUd PiDaDA NeiD kAssE seAL ja näita sellele naisele neid seadusi type of bullshitti. NAGU PARDON ME KALLIS INIMENE MA OLEN VABATAHTLIKULT MÄNGINUD PEALE 9 TUNNIST TÖÖPÄEVA 2 TUNDI HULLU SEST MUL ON VAJA SÕBER OLLA HULLUGA ET MA SAAKS SELLE KASSI KÄTTE ja sa tuled pidama MULLE mingit seaduse loengut nagu ma ei teaks seda...
Not to be rude or anything. Ilmselt olin ma selleks hetkeks muidugi ka vaimselt täiesti läbi põlenud ja tegelikult tahtis ta mind tõenäoliselt aidata, aga ma läksin nii põrgu vihale..
Tagatipuks küsis ta minult, kas ma ei tahaks varjupaika tööle tulla. Rääkisin talle lõbusa loo sellest, kuidas ma paar kuud tagasi olin tegelt kandideerinud neile tööle aga nad ei võtnud minuga ühendust. Kergelt punastades ja kokutades soovitas ta mul uuesti kandideerida. :D
Kass üle antud, viisid nad kiisu, kelle varjupaiga numbriks sai 62211 tuppa. Ütlesime ka teistele asukatele tere, ning otsustasime jalutama minna. It was much needed, eriti arvestades, et ma olin kinni püüdnud ühe kassi.. umbes kolmeteistkümnest.
Kommentaarid
Postita kommentaar