Mis vahe on siilil ja kassil?

Jätkan siis sealt, kus eelmises postituses pooleli jäin. 
Päev peale esimese kassi püüdmist otsustasin taas puuri üles seada. Kassidaamiga tegelemiseks polnud mul ei füüsilist jaksu ega ka vaimset kannatust. See oli ette teada, et temaga oleks kõik võtnud kordades rohkem aega ja energiat ja sellepärast läksingi päästemissioonile alles õhtuhämaruses kella 11 paiku. Mäletan, et toda aegu kirusin, miks õhtuti pimedaks ei läinud, sest kes siis päevavalges kasse päästab? Puur oli üleval jälle heal juhul 15 minutit kui kuulsin ukse sulgumist. See kord hakkasin kohale jõudes kohe nutma, sest puuri oli läinud kõigest paari kuune kassipoeg. 


Viskasin puurile teki peale, et ta rahuneks ja endale puuris viga ei teeks (nii palju olin juba esimesest korrast õppinud) ja viisin  ta tuppa. No nii paganama kahju oli, et puhkesin kontrollimatult nuuksuma. Selline crybaby ma olengi ja järsku jäin ma kahtlema, kas teen ikka õiget asja. Mul oli kahju kassipoegadest, kassiemast ja ka kassidaamist. Peale Asko õlal tihkumist pühkisin pisarad varrukasse, nuuskasin nina ja helistasin varjupaika. Kuna ka see kord ei saanud nad varem kui paari tunni pärast tulla, otsustasin kassibeebi tõsta isiklikku kandekotti, et püügipuur uuesti üles seada ja ehk juba samal ööl mõni tema kaaslastest samuti varjupaika toimetada. Ma ise olin ümber tõstmises paras kehkenpüks, aga õnneks oli Askol rohkem närvi, julgust ja kannatust. Püügipuur vaba, lippasin jälle õue. Pimedas oodates leidsin ka mõned sõbrad... siilid. Ilmselt ei suuda ka nemad kassidaami kostitustele vastu panna. See kohtumine pani aga mõtlema, miks ma siile ei püüa? Sest siil pole koduloom. Aga mis eristab kodulooma metsloomas, mis eristab kassi siilist? Lihtsalt see, et inimene on otsutanud et üks võib vabalt ringi käia ja teine mitte? Niiet kas see kasside püüdmine tegelikult oli üldse heategu? 
Kahjuks või õnneks ei saanud ma aga pikemalt selle kallal mõtiskleda, sest peagi oli puuris ka teine kassipoeg.


Tema oli kõvasti südikam ja mässumeelsem. Kurbus hinges tõmbus aga natuke tagasi, sest kergem oli olla kui teadsin, et nüüd on nad vähemalt koos ja eks sõbra kõrval on ikka ju vähem hirmus selles suures maailmas. Kusagil kella 1/2 ajal öösel tuli varjupaik kassidele järele. Auto juures üritasime neid mõlemaid varjupaiga puuri tõsta. Muhe varjupaiga töötaja pani puuri avaga üles poole ja mina pidin transpordikoti sinna peale panema ja kasipoja nö teise puuri kallama. Käis väike potsatus peale mida varjupaigatöötaja kärmelt puuri ukse kinni lõi ja mina kotisuu lahti teda auto poole lippamas vaatasin. Siis jäin aga mõtlema, et kott tundus ikka kuidagi natuke liiga raske. Piilusin sisse ja vastu vaatas hirmunud kassipoeg, kes hoidis kümne küünega koti laest kinni. Varjupaiga puuri oli potsatanud hoopis kandekoti põhjas olev papp. Hõikasin töötajale, et tal pole kassigi seal puuris, mille peale saime mõlemad hea kõhutäie naerda. Kujutan ette kui naljakas see oleks olnud, kui poleks kotti kontrollinudki ja oleks alles tuppa minnes avastanud selle väikse sõbra. Või siis vähem naljakas varjant ja see kiisu oleks uuesti plehku pannud kuni ma kotiava lahti seal seisin. 

Magasin umbes kolm tundi ja hommikul kella 4 ajal oli taas äratus. Tahtsin võimalikult lühikese ajaga kasse kätte saada, et kassidaamil oleks vähem aega mind kuidagi takistada. Kella 5 ajal, kui puur oli üles pandud ja ma naabermaja taga põõsaste vahel ennast peita üritasin, avastasin, et olin selga tõmmanud oma suure heleroosa pusa. No milline kena riidevalik kui tahad olla võimalikult märkamatu.   Aga ometi oli kella seitsmeks puuris ka eelmainitud kiisupoegade ema. Ja nagu ikka tuli varjupaik järele, mina andsin neile kassiga puuri, nemad uue püügipuuri vastu. 

Selle tunnikesega, mis ma seal ootasin, leidsin aga veel ühe sõbra. Alguses ei saanud aru, kust see kräunumine tuli, aga viimaks kui pilgu üles tõstsin, vaatas mulle selline karvakera vastu. Olgu mainitud, et teda ma varjupaika ei viinud. :D 

Sama päeva õhtul läksin taas puuri üles panema. Kassidaamist polnud jälgegi ja ka kasse polnud kusagil näha. Ainult kräunumine. Selleks ajaks olin püüdmisega kordades julgemaks muutunud. Kuna oli aga laupäeva õhtu ja me elame kesklinnas, siis lällas inimesi liiga palju, autosi oli liiga palju ja ühesõnaga polnud parim aeg arglike kasside puuri meelitamiseks. Ühte kassi nägin, aga tema oli alati olnud suitsuvorsti ja kilu suhtes ükskõikne. Aga alla ma ei andnud. Vahetasin puuri asukohta, jalutasin ringi, otsisin kasse.. kuni umbes poole 1 ajal öösel tuli naabermajast üks tüdruk/naine oma koerakutsikat jalutama. Kuna see sõbralik Kuts tuli kohe lahkelt mind musitama ja mängima, tegin ka ta omanikuga natuke juttu. Jäime aga nii pikalt rääkima, et lõpuks sättis tema ka ennast minu kõrvale külmale betoonile korteri äärde istuma ja nii me seal koos ootasime kuni varahommikul kella kolmeni. Ühtegi kassi ma see öö kätte ei saanud, aga laheda sõbra leidsin sealt maja äärest küll. 

Järgmisel hommikul ärkasin kella kuue paiku ja kella seitsmeks/kaheksaks oli taaskord kass puuris. 

Ka sellel korral ei pidanud ma üksi puuri valvama vaid minuga liitus veel üks murrunootor. Pole päris kindel, kas ta teadis, et me püüame kasse, aga ta tundus plaani igati toetavat.

Andsin puuri varjupaiga töötajatele taas üle ja läksin koju oma neljajalgseid hellitama. 

Vaatasin seda rahulolevat Chaneli ja rõõmsat Happyt ja taipasin, et ma tahan lihtsalt, et need kassid saaksid elada samasugust elu. Et neid ei loobitaks kividega ja et nad ei peaks talvel külmetama. Ja et nad ei toodaks juurde veel kassipoegi, kes lõpetavad oma elu kas autorataste all või mõnda haigusesse nakatudes. Niiet äkki see ikkagi oli heategu? 

Vaimselt oli kogu see lugu aga üsna kurnav, niiet otsustasin teha püüdmisest väikese pausi ja vahelduseks öösiti magada ka. Kuna Londoni reis pressis vaikselt aga peale, tegin enne seda trippi veel paar missiooni. Vahepeal olin ma jõudnud ka kõikidele kassidele nimed panna. See kes järgmiseks puuri läks, oli Alaska. 

Samal õhtul ei tahtnud aga keegi neist enam puuri minna. Ootasin oma kaks tundi, kui viimaks avastasin, et kassid mängivad teisel pool maja kastemärja muru sees koiliblikatega... 

Vaatasin neid lummatult maja taga mängimas ja läksin ära magama soovides ka kõikidele kiisudele mõtetes ilusaid unenägusid. 

Järgmise päeva õhtul läks aga juba natuke paremini, peale paarikümmet minutit oli kiisu nimega Välk puuri läinud. Selleks hetkeks olin ma juba vaimselt piisavalt tugev et isegi peaaegu ei nutnud üldse. 

Kuna enne Londonisse minekut pidin püügipuuri tagasi varjupaigale andma, jäi see ka viimaseks kiisuks kelle varjupaika toimetasin. Naljakas on see, et nagu aru sain, siis on siinsed inimesed aastaid vingunud selle kassikoloonia üle ja tegelikult kõik mida selle likvideerimiseks oli vaja, oli natuke kannatust, pisaraid ja magamata öid. See võib kõlada nagu palju, aga mõtle kui selliseid asju teeksid inimesed koos? Oleks ju palju kergem... 

Kassidaamist pole ma tänase päevani mitte kui midagi kuulnud. Majavanem on ainult põgusalt maininud, et inimestel on hea meel, et neid kasse siit majade vahelt nii palju vähemaks jäi, aga et ka tema ei tea temast midagi. 
Ühel õhtul tõmbasin aga oma pika suure musta jope selga, mütsi ninani, salli silmadeni ja kindad kaenlaaukudeni ja läksin tuisku ja pimedust trotsides jalutama... kui maja ees keegi vastu tuli ja täpselt minuga kohakuti jõudes seisma jäi. Kõndisin temast mööda, aga kuna asi tundus natuke veider, siis pöörasin veel ümber, et vaadata, kes see oli. Ja seal ta seisis ja jõllitas... see samune kassihull. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mu uus Honda

Puhkuse esimene nädal

Sydney