Esmajoones kimasime Lohusalu Sadamasse. Koht oli täiesti inimlage. Ukerdasime autost välja ja paterdasime kohe mere poole nagu kaks loodusest lummatud kuutõbist. Olime vaevalt kuhugi mudasele platsile jõudnud kui juba ähkisime ja puhkisime et küll see looduse lõhn on ikka hea, ja päike on imeline ja kuidas kohe inimese tunne peale kippus. Olime vaevalt saanud 3 sügavat sisse-välja hingamist teha, kui nägime piki randa meie poole jooksmas ühte igavesti pirakat Alaska Malamuuti. Ja no kui ma ütlen pirakas, siis ma mõtlen ikka korralikult pirakat. Mina panin kohe kisama, sest ei teadnud kus mu silmatera Happy oli. Õnneks juhtis Anna-Liis kärmelt mu tähelepanu asjaolule, et Happy kohe mu kõrval valmis oli ja silmapilkselt sülle hüppas. Malamuut jõudis meieni.... ja jooksis mööda ja ajas rahuikult oma asju. See oli paganama creepy. Hakkasime siis kõndima selles suunas kus see jurakas tulnud oli, aga tema tuli meil truult kannul ja tundus suht rahul olevat, et ta meie seltsis seda kena päeva sai veeta. Meil oli aga nautimisega vähe viletsamad lood, alustuseks hoidsin ma terve aja ju kramplikult Happyt süles, kattes samal ajal ta silmi, sest seda verejanulist võitluskoera kinni ei hoia kui ta juba hoo sisse saab ja vaenlast näeb. Teiseks hakkasid tuharalihased ära väsima. Proovi ise rannas jalutada hirmuga, et keegi kohe kannikast näksab.
Lõpuks läks see tegelane aga rahulikult oma teed ja ka meie saime kergendunult hingata. Kahjuks temast pildi tegemine ei tulnud pähegi, olime kõik ellu jäämisega liiga hõivatud.
Edasine oli kõik juba super. Väga mõnus soe ja rahulik jalutuskäik oli. Päike paitas põski, kõrvus lainete tasane kohin ja see päev oli juba rohkem kui korda läinud.
Edasi suundusime Keila-Joa juurde. Parkimiskohta oli raske leida, sest tuli välja, et päris paljud olid otsustand seda päikesepaistelist ilma pealinnast väljaspool tervitada. Selleks ajaks olid meil ka kõhud jube tühjaks läinud, niiet pressisime kotid ka heast-paremast punni, et kusagil joa ääres kena piknik teha.
Tee oli seal jube libe ja päike peegeldas jää pealt nii eredalt, et peale paari minutit silmad kissist, ning jää peal vastu tahtmist liugu laskmist, istusime maha ja laotasime oma moonakotid laiali. Pinki kattis kogu poest ostetud kraam ja lisaks ka Anna-Liisil kodust kaasa võetud präänikud. Anna-Liis on reaalselt ainus alla 70 aastane mulle teada olev inimene kes sööb PRÄÄNIKUID. No offence I love her regardless. :D Ka Happyl oli natuke näksimist kaasas nii et kõik said oma kõhud täis.
Peale seda pakkisime toidujäänused kokku- kott oli kohe poole tühjem ja kergem ja samuti ka enesetunne. Viimase sihtkohana oli päevaplaanis Suurupi. Teel sinna nägime väga huvitavat maja. Lausa nii huvitavat et Anna-Liis oleks seda jõllitades äärepealt kraavi sõitnud. Aga ma annan andeks sest märkasime, et sellele teelõigul oli väga palju poste maatasa sõidetud, mis tähendab, et nii mõnigi liikleja oli seda maja vist vaatama jäänud.
Kohale jõudes tervitas meid esimese asjana üks surmahõnguline trepp, mille kasutamine pidi olema täielikult omal vastutusel. Ei mina ega ka Happy polnud selle suurim fänn.
Alla jõudes hakkasime jälle rõõmsalt vanssima. Ilm tundus kuidagi külmem ja tuulisem kui hommikul, aga nauditav oli see jalutuskäik igal juhul. Arutasime ka seda, kuidas põhikooli matkadel käies oli giid alati väljasõitudel pinnuks tagumikus. Ainult seletas ja küsis ja targutas. Näiteks kui 8 klassi mina ütles möödaminnes Anna-Liisile "Haha vaata kui naljakas sammal" oli giid sekundiga külje all seletamas "jaaa tead tegelikult see pole sammal vaid hoopis SAMBLIK, täpsemini kare habeSAMBLIK, mis on väga tundlik õhu puhtusele tekib vaid sinna, kus on väga puhas õhk. Levinumad leiukohad on .. bla bla bla... Uhg kuidas ma vihkasin giide. Ja ma arvasin alati et klassijuhatajad raudselt teesklevad et nad seda jama kuulavad, ning hiljem panevad viktoriiniküsimused kokku lihtsalt guugeldades.
Igatahes... hoolimata sellest keerukast minevikust giididega, pidime me Anna-Liisiga tunnistama, et hindaksime nüüd vanemana ühte tarka reisisaatjat vägagi, kes seletaks sammaldest või kivides või sammaldest kivide peal.
Tegelt seal sammalt kivide peal väga palju polnudki, aga saate jutu pointist aru küll. Seoses kividega veel.. viimased olid seal rannas jube ilusad, niiet tahtsin neid ka telefonimällu talletada. Otsisin õiget nurka ja viimaks kui see käes oli, liikus mu väljavalitud kaadriklõpsule kellegi pea vari. Tõstsin pahaselt pilgu ja nägin, et see oli Anna-Liisi peanupp mis talle endale teadmata kaugusesse vaadates täpselt mu välja valitud kivide peale langes. :D
Valisime välja ka ühe eriti ilusa koha ja tegime kiire photoshoot'i. Ei tundnud ennast sellel päeval kõige fotogeenilisemana ja nüüd hiljem pilte vaadates mõtlen et jep.. ja põhjusega ei tundnud. Aga õnneks oli Anna-Liisil ja Happyl rohkem vedanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar