Sydney

13. veebruari  ehk esmaspäeva hommikul andsin oma korteri üle üürilisele, toppisin kontoris käsipagasi mänguasjadest punni ja seadsin jälle sammud Tallinna lennujaama. Ja nagu seal veel vähe oleks viimasel ajal aega veedetud, tuli välja, et läbi USA Austraaliasse lendamiseks oli vaja ESTA viisat, mida mul polnud, nii et jäin lennust napilt maha. Viisa kinnitati 10 minutit peale pardale laskmise lõppu. 

 

Jäin reisikorraldaja palvel lennujaama ootama paremat plaani ise mõeldes, mis kuradi pärast ma selle korteri käest andsin ja ennast nüüd niiviisi kodutuks tegin. :D Järgmiseks üritasin jõuda läbi Rootsi lennule kui õigesti mäletan ja siis kaaluti õhtul kõige hilisemat lendu ja lõpuks öeldi, et ei lenda täna kuhugi. Hakkasin just taksot tellima, kui tuli kõne et JOOKSE KOHE FRANKFURTI LENNULE JA LÄHED LÄBI DUBAI SYDNYSSE! Andsin jalgadele valu nii mis hirmus ja saingi lõpuks pardale. 

Lend Frankfurti oli ok. Frankfurdist Dubaisse lendasid ainult venelased, söök oli kohutav ja isegi minul ei mahtunud jalad korralikult istmete vahele. Tagatipuks otsustasid mu ees istuvad vene matšod istme alla lasta. Kui peale viisakat palvet iste tagasi üles tõsta mu peale häält tõsteti siis surusin raginal istme nii ette kui sain (kusjuures mul olid sellest veel mitu nädalat põlved marraskil ja sinised) ja oi kui närvi need tropid läksid. Kutsusid isegi stjuardessid, aga midagi polnud teha.. iste ei läinud ju lihtsalt rohkem alla kuna mu jalad olid ees. Lisaks sain ma selle matšo lapse ekraanilt terve tee multikaid vaadata, mis oli väga tore, sest neli tundi keskmisel istmel tasulise meelelahutuseta oleks olnud päris hukatuslik. 

Dubai lennujaamas oli ooteaeg nelja tunni kanti. Ostsin võiku ja tõmbasin enda kuhugi pingile kerra, kus sain 10 minuti kaupa isegi natuke magada. Järgmiseks 14 tunniseks lennuks Sydneysse oli õnneks aknapoolne koht ja väga kenad noormehed kõrvale istuma sattunud.

Menüüs oli igal toidukorral ka taimne alternatiiv, mida ma väga hindasin ja lennufirma poolt pakuti sõbrapäeva puhul maiustusi. See oli üks väga ilus sõbrapäev, mis möödus kaasreisijatega mõnusasti teki all filme vaadates, pitsat süües ja šokolaadikoogikesi mugides. Natuke koolitööga tegelesin ka. Ainus asi mille üle kurdaksin, oleks see, et ei saanud kordagi kauem kui 15 minutit tukastada. Rampväsinud aga magama ka ei jää sest nii paganama ebamugav oli. Niiet te võite ainult ette kujutada kui väsinud ma olin kui kolmapäeva hommikul viimaks maandusin. (Viimane kord kui 15+ minutit magada sain oli olnud pühapäeva öösel)

Pidin veel kolleegid ka ära ootama ja magamine ei tulnud kõne allagi, sest kimasime kohe Sydney Reed Gift Messiks ettevalmistusi tegema ja messiboksi üles sättima. 

Õhtul 8 ajal andsin alla ja otsustasin majutuskohta roomata, aga avastasin, et olin rahakoti unustanud kolleegi poole ja mul polnud telefonis ka internetti. Halleluuja. Aga magama ma lõpuks ikkagi sain ja oh oli see uni alles magus. 

Järgmine päev möödus juba kõvasti elujõulisemas konditsioonis ja lõunapausil sai isegi natuke koibi sirutada ja päikest nautida. Tundsin siirast rõõmu sellest et vähemalt see kord viis lennureis mu kuhugi sooja ka vahelduseks. Need Skandinaavia reisikesed hakkasid ilma poolest juba üle viskama. 

Kui messiala oli valmis, seisis ees veel pikk messieelne õhtu, kus tuli ka süsteemid ja muud plaanid paika saada. Jebisin hea pool õhtut tahvelarvutitega. Pole siiani aru saanud, kuidas või mis põhjustel ma IT ja tehnoloogia küsimustes tihti vastutavaks juhtun, aga heakene küll. Ilmselt kõik kolleegid ei tea, et ma ei saa kodus teleka käima panemisegagi tihti hakkama. 

Let the games begin! Meie kõige esimene mess Austraalia turul! Ja see oli meie vinge koosseis. 3 eestlast ja kaks kohalikku, kes siinse Ty tiimiga liitusid! 

Teisel messipäeval kui kohvikusse lõunat tooma lippasin, märkasin silmanurgast midagi enneolematult armsat. See oli armastus esimesest silmapilgust ja ma otsustasin et saagu mis saab, aga see Põssa peab minuga Eestisse tulema. Kuna tegemist oli aga hulgimüügi/ettevõtetele suunatud messiga, siis tihti ei olda nõus messialalt midagi müüma. Moosisin mis ma moosisin, aga nii oli seis ka selle põrsaga. Plaan B'na otsisin üles selle põrsa mõne edasimüüja epoest. Kuigi tellimus alguses kinnitati, sain paari päeva pärast vastuse, et see on välja müüdud ja nad pakkusid mulle asemele lillelist jänest.. Lõin käega ja leppisin reaalsusega, et see Põssa jääb ainult minu mälestustesse. Ja jänest ma ei tahtnud. 

Messipäevad Sydneys möödusid kiirelt ja mõnusalt. Lisaks käivad selliste üritustega käsikäes ka õhtusöögid meeskonnaga, kuhu kuulus ka USA juhtkond, kes oli messiperioodiks meile appi tulnud. Ilmselgelt ma hindan head toitu ja restorane, aga pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem ma soovisin lihtsalt kodus makarone keeta. Seda kolmel põhjusel.

PÕHJUS NR1: 

 Otsustamine. Mulle ei meeldi otsustada ega valida. Kodus on lihtne, mõtlen kas söön hommikuks smuutit või müslit, vaatan kappi, müslit pole, selge, seega söön smuutit. Maximas nädala jagu toidu valmistamiseks asju ostes mõtlen kas teen kastruli täie pastat või seenerisotot, pasta on soodukaga, selge, seega söön pastat. Ja nii kerge see ongi. Aga nüüd kujutage ette, et nädalaid järjest pead 3 korda päevas vaatama 2-6 lk menüüd ja KOLM KORDA PÄEVAS OTSUSTAMA, mida küll süüa. Jube. Ja siis kui oled toidu ära valinud küsivad nad veel mida juua ja annavad kaks korda pikema menüü näppu. Muidugi olen tänulik ja nautisin nii mõndagi einestamist rohkem kui pelguranna korteris nädal aega järjest ühe sama pasta söömist aga jah- mulle ei meeldi seda sorti otsustamine.

PÕHJUS NR2:
Tähelepanu. Taaskord olgu mainitud, et ma siiralt hindan seda, kui tuttavad/kolleegid/kelnerid on tähelepanelikud ja püüdlikud, et pakkuda ka taimseid alternatiive eelistavale inimesele täisväärtuslikku einestamiskogemust. Kuid samal ajal ma tahan maa alla vajuda iga kord kui mu toitumisharjumused seda erilist tähelepanu nõuavad. Kusjuures olin ühes restoranis just kolleegidele ütlemas, et ma vihkan seda rambivalgust, mida mu toitumisharjumused kaasa toovad, kui samal ajal tuli kelner ja vahetas mu valge taldriku sinise vastu, et nad mind selgelt teistest eristaks ja mulle liha ei pakuks. Armas mõte aga tahaks süüa märkamatult teiste keskis. 

PÕHJUS NR3: 

Usaldusväärsus. Kui ma kodus teen seda pastat eksole ja hakkan seda sööma, siis ma tean täpselt mis seal sees on ja mis maitsega see on. Kui teen magustoitu siis tean täpselt kuidas maitseb Alpro jogurt mustikatega. Jne. Nüüd tooks aga näite ühest teisest USA juhtkonna initsiatiivil aset leidnud restoranikogemusest. 

Tellisin ainsa taimse toidu, mis seal menüüs oli. Küsisin varasemate kogemuste pärast üle, et ega see vürtsikas pole, ja kui on, siis kas palun saaks selle teha mitte üldse vürtsikaks. Toit toodi lauda ja arvake ära, kelle toit oli nii vürtsikas, et pidi poole portsu kõrvale pisarad silmis jooma ära 2 l vett, samal ajal pidevalt nuusates? Ilmselgelt ei julgenud ma midagi öelda ega ka mitte süüa, sest *loe põhjust nr 2*.  Siis küsiti kas ma tahan magustoitu. Kuna kõht oli poolest portsust tühi ja suu põles, siis otsustasin võtta misiganes magustoidu, mida kelner soovitas. Toodi lauda, võtsin esimese ampsu ja teate mis see oli? LAGRITSASORBETT. Lagrits maitseb nagu oliivid ja ma vihkan oliive üle kõige. Ja see oli maailma suurim magustoit, mida ma iial näinud olen. Ja kuna lauas niigi kommenteeriti seda, et ma ei söönud pearooga lõpuni, siis ilmselgelt ei saanud ma seda magustoitu nüüd ju söömata jätta. 

Täiesti pe**s.

 Niiet ma võtsin lihtsalt suured lusikatäied ja ilma närimata neelasin need külmad suured tükid alla nii ruttu kui sai. Paar korda mõtlesin, et see kõik tuleb kohe üles, aga õnneks mu magu ei vedanud mind alt. Tagasi majutuskohta jõudes iiveldas veel teve õhtu ja vürtsikas lagritsa maitse püsis suus oma 3 päeva. 

Aga lähme positiivsete teemadega edasi ja siin on mõned pildid maitsvast hommikusöögist ja ilusast Sydneyst. 

Viimasel päeval viskasime kiiruga (mitu tundi) asjad kokku, tegime kiire selfie AU kolleegidega ja lootsin minna lõpuks ometi Sydneyt avastama ka messikeskusest kaugemale. 

Loodusel olid aga teised plaanid ja ilmselgelt kallas mu ainsal vabal õhtupoolikul vihma nagu oavarrest. Hoolimata sellest käisin vaatasin ikkagi selle Sydney Opera House üle ja ka silla, mis on miskipärast ka vist kuulus. 

Järgmisel varahommikul tuli juba edasi Melbourne'i lennata. 

Nägudeni!