Viimane siis pilt Michelin Star restorani eelviimasest käigust, mis oli sama rõve kui see väljagi näeb. Millest on tegelikult hullult kahju, sest ülejäänud toit oli lihtsalt viimase peal hea, aga muidugi talletus mällu ja telefoni galeriisse ainult see kõige halvem. :D
Nagu ikka kõikide selle aasta reisidega, ei puudunud ka sellest reisist ilmselgelt tööalane mess. Kuna ettevõttel jäi majutuse organiseerimine viimasele minutile, oli meie peatuspaigaks nostalgiline maamaja, kus pealagi puudutas lage ja vannitoas siblisid maakodu puukuurist tuttavad lutikad.
Esimeste päevade messimelu oli mega ja see oli kahtlemata suurim mess kus iial käinud. Kokku oli 14 halli ja kui otsustasin pisut ringi vaadata siis avastasin et isegi peale kahte tundi hallidest läbi tuiskamist jõudsin kõigest 8. hallini. Võimas üritus. Ja siin üks kokkuvõttev videoklipike ka.
Reede e messi viimase päeva hommikul ärgates tundsin ennast jube viletsalt ja sain nii enesetundest kui ka magamata ööst aru, et mul oli palavik. Ja mis saaks olla haigena kutsuvam kui üks lärmakas ja eredalt valgustatud messikeskus. Sellest päevast liiga palju ei mäleta, sest elasin selle suhteliselt vaevaliselt üle ja laupäeva öösel kell 1 Tallinnasse koju jõudes vajusin otse magama. Kell 8 ärgates nutsin natuke, sest alustuseks oli mul oli nii halb olla ja teiseks pidin tühistama bussipiletid Võrru, mis oli mu ainus võimalus enne Austraaliasse lendamist veel Happyt ja pere näha. Aga mis seal ikka. Jäin uuesti magama ja kell 11 ärgates mõtlesin, miks ma ikka veel elama pean, sest lisaks viletsale enesetundele oli kõht kohutavalt tühi, aga mul polnud kodus ei rohte ega ka süüa. Viimaks võtsin ennast kokku ja loivasin Maximasse. Poes käik võttis kokku 2 tundi, sest pidin iga 15 minuti järel poe põrandale maha istuma ja puhkama/nutma sest no nii sitt oli olla. Kui olin lõpuks iseteeninduskassasse roomanud, tuli mingi vene mutt mu juurde ja lõi mu korvi ümber, millele järgnes pisut suurem vaimne ja füüsiline kokku varisemine. :D Koju jõudes võtsin kohe palaviku alandajad sisse ja jäin jope seljas, saapad jalas ja ostukott koridoris ootama, et see mõjuks. Umbes poole tunni pärast olin võimeline kraadiklaasi alla panema ja see näitas 38 ja peale. Sõin mingeid suvalisi ostetud asju ilma neid toiduks valmistamata ja magasin natuke. Pärastlõunal tõi Anna-Liis mulle pusle, teed ja näksimist ja ka naabrimees oli mulle pusle ostnud, sest see oli ainus asi mis tundus jõukohane niiet uurisin maad, kas keegi saaks laenata.
Pühapäeva elasin üle tänu rohtudele, ning kui õhtul mere äärde lonkides üle keha valutamine kahtlaselt tuttav tundus, läksin ostsin koroona testi. Ja seal see oligi- KOROONAPOSITIIVSUS. Teine tiir, kaks vaktsiini ja ikka armu ei andnud see jama. Võtsin elus esimest korda töölt haiguslehe ja olin täis kohaga haige kolm päeva e magasin, lugesin raamatuid, istutasin lilled ümber jne. Õnneks kestis see kord see trall natuke vähem kui esimesel korral.
Nädalavahetusel kui sümptomid läinud olid, käisin kolleegi juures Venusel külas ja tegin ka kiire Lõuna-Eesti tiiru, et enne Austraaliasse minekut Happy ja teiste tolle kandi tegelastega pisutki aega veeta.
Nägudeni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar