27. September

Eile istusin Principles and Practice of Marketing loengus ja hoidsin elu eest nuttu tagasi. Ei, mitte sellepärast, et ainuüksi selle loengu nimi kõlab kohutavalt ja mul on vaja järgmiseks kuuks 3500 sõnaline analüüs kirjutada. Pigem oli asi lihtsalt raskes päevas, igavuses, stressis, nädalas, nõmedas õpetajas ja kõik-kõik kokku. Igatahes jah, ma tahtsin nii väga nutta. Õnneks lõpetasime pisut varem ja ma sain oma ratta selga hüpata ja kodu poole kihutada.

Okei, valetasin, ma ei kihutanud midagi, väntasin rahulikult, naeratasin suvalistele vastutulijatele ja puhusin ühega isegi juttu ja hakkasin taipama, kui tore päev see tegelikult oli. Päike oli pooleldi loojumas ja peab tõdema, et kõik hakkab juba sügistoone võtma. Vastu tulid ka 2 väikest poissi jäätistega ja järsku oli mulle selge, mis mu päevast veel puudu oli. SEE OLI JÄÄTIS. Niisiis läksin võtsin ühe koonusjäätise ja sõitsin edasi.

MA OLIN NII ÕNNELIK.

Muie näol meenutasin, kuidas 15 minutit tagasi istusin nutuklomp kurgus ja kurvana loengus.

Siis meenutasin, kuidas ma 4 kuud tagasi Eestis olin mõnda aega iga päev kurb...

Ja seal ma eile olin, sõitmas oma roosa rattaga läbi muinasjutulise Londoni pargi, nautides parimat vanillijäätist ja mu lemmikinimese (iseenda) seltskonda. 

E L U 

O N

I M E L I N E

♥