Õnne valem

Nagu eelmises postituses juba välja tuli, siis ma tellisin endale ratta.  Päris kohe oma uhke uue roosa ratta. Pakk pidi juba ülejärgmisel päeval kohale jõudma ja ma olin nii elevil, et otsustasin terve päea kodus pakki oodata ja õhtul rattaga loengusse sõita. Kella kahe ajal tuli pakk, millel polnud nime peal, aga otsustasin seda mitte puutuda, sest ratas see ilmselgelt polnud. Ja nii ma ootasin ja ootasin..

Lõpuks läksin uurima, mis värk on ja sain firmalt info, et mu ratas toodi kella 2 ajal turvaliselt minule. Ma olin kergelt öeldes paanikas. Juba jõudsin arvata, et ma tellisin mänguratta või midagi taolist, aga kui kella kahe ajal toodud karbi avasin, oli pettumus veelgi suurem. See oli ratta korv. :) Nagu lihtsalt korv.. Mida nad õige mõtlevad? Istun korvi ja sõuan kooli? Helistasin kohe neile tagasi ja palusin selgitust. Nende vastus: "Kuna meie auto oli väike ja ratas liiga suur, siis see ei mahtunud peale, aga mõtlesime, et toome vähemalt korvi ära." 

Tõsiselt või????!!??!?!?  ...Jep. 

Nojah, Veetsingi järgmise päeva ka oodates ja seekord rõõmusõnumitega, sest 26. Septembril, kell 13.00 jõudis minu ratas kohale. Või noh, kui nüüd täpsem olla, siis jõudsid kohale mu ratta jupid.. sõidukõlbliku riista pidin ma sellest ise tegema. Käärisin käised üles ja hakkasin aga pihta. 4 abikäppa olid ka mind segamas. :D

Pidin tunnistama, et ma väga-väga igatsesin kedagi appi. Paar tugevaid mehekäsi või siis pisut emme õpetust (mida ma oleksin kindlasti targutamiseks nimetanud) oleks vägagi ära kulunud. Kuid ma olin väga elevil, niiet püsisin kannatlikuna ja kokku ma ta sain. Aa, tegelikult olin lausa nii elevil, et kui hakkasin pakki lahti lõikama (kõikvõimalikest pappidest ja nööridest), siis järasin ühte "paela" jupp aega, enne, kui taipasin, et see on piduritross.. 

Ups.

Nagu näha võib, siis jõudis päikegi enne looja minna, kui ma oma rattaga valmis sain. 

Ja nii vähe ongi õnneks vaja.. kõigest 200£, 2  päeva ootamist ja 5 tundi pusimist.

Järgmisel hommikul sain kooliteel ka oma raske töö vilju nautida. Enne kodust lahkumist pakkisin igaks juhuks kruvikeerajaad ja mutrivõtmed ka kaasa. Kott kolises sõites korralikult, aga polnud hullu, sest mu ratas kolises kõvemini. Ühest suuremast mäest alla tuhisedes võtsin vastu ka 3 kindlat otsust:
1. Ma ostan endale kiivri.

2. Ma teen endale elukindlustuse.

3. Selle rattaga ei lase ma kellelgi sõita, sest ma ei taha, et mind mõistetaks süüdi ettevaatamatusega surma põhjustamises. 

KUID HOOLIMATA KÕIGEST

Jõudsime me rattaga mõlemad elusalt kooli ja elusalt ka tagasi. 

Järgmise päeva hommikul, kui olin pisut elutargem, vanem ja kogenum, keerasin veel mõned kruvid üle ja kohendasin poriplekke jne. Seega nüüd on minu armsake põhimõtteliselt lõplikult valmis. 

Loodetavasti ka jäädavalt.. :D

Kui mu ratas ei meeldi, siis Mimi lubas hammustada.

Bye!