Iga lill vajab sõnnikut 😈

Sirvisin paar päeva tagasi esimest korda ise ka oma blogi. Vaatasin, et päris kenake teine, aga üks asi hakkas mind häirima: KÕIK OLI NII PAGANAMA HÄSTI. :D Mõtlesin, et selle valearusaama peaks likvideerima, niiet selle postituse pühendan kõigele halvale 😈, mis seda ilusat elu käsikäes saatnud on.

• Iga hommik on mu tekk tekikoti sees ühte nurka kogunenud ja keerdu läinud. See võib tunduda nagu väike mure, aga ei, see on väga kurnav. 
• Ma pean 5 päeva nädalas ärkama hommikul kell 6, et koeraga väljas käia.
• Ülejäänud 2 päeval nädalas ärkan ma kell 7, sest mu toas pole rulood. 
• Mõni päev ma igatsen kodu. Ja selle all ei pea ma silmas sellist kerget ohet, et "Tahaks koju..", vaid ikka sellist korralikku masendust täis õhtut, kus ma pean nuuksudes vabanduskõnesi oma koera ees, kelle ma Eestisse ootama jätsin, ning vaatan vesistades perepilte. Mu koer ja väike õde on kaks teemat, mis suudavad mu sekundiga rööpast välja ajada.
• Ma metsistun. Ma ei oska enam nautida teiste inimeste seltskonda, üksi on kõik palju kergem ja lõbusam. (Okei, on erandeid, aga mõte jääb samaks.)
• Mu vasakpoolne alumine (tagant poolt lugedes kolmas) hammas valutab päris tihti.
• Ma olen siin stabiilselt võtnud 2 kilo juurde, 1 kilo alla, uuesti 2 kilo juurde ja 1 alla jne. Kosun kenasti ühesõnaga. 
• Meil pole majas ühtki täispikka peeglit. Minule kui eneseimetlajale on see päris piinarikas.
• Liiga palju inglise keelt põhjustab peavalusi.
• 2 pere mured, 1 pere rõõmud. Siinse perega on häid ja pisut vähem häid momente, nagu iga perega ikka ja tunnen, et saan mõlemast täielikult osa.
  Siin olles olen ilmselgelt pidevalt kursis ka koduste uudistega ja tunnen, kuidas nende mured on siin palju raskemad ja rõõmud jäävad justkui kättesaamatuks. Ma saan rõõmustada, aga mitte koos nendega, vaid lihtsalt.. üksi. Ja see pole see.
• Mimiga kaisutamine on tore ja puha, aga vahest tahaks sellist suurt toetavat tugevat kallit, mida leidub minu jaoks ainult Eestis. 
• ÜLIKOOL
  Ja kui ma ütlen ülikool, siis ma ei pea silmas seda, et ma ei saa tunnis mõnest sõnast aru vaid seda, et mul pole ühtki õpikut, ma ei tea kust kodutöid vaadata saab, mul pole Wordi, ma ei tea millises hispaania keele grupis ma olen, ma ei tea kas ma pean digitaalturundusloengutes käima (niiet ma käin seal ülenädalati) jne jne jne :D
• Mul on riidepuude puudus ja ma unustan neid alati juurde osta.

Vot. Pole midagi see elu nii kerge.