Kus on kodukoht?
08.Oktoober
Esimene äratus oli 00.55, seega sain lausa 3 tundi ja 50 minutit magada.
Tegin endale putru, peale mida hakkas kõht hullult valutama. Ma kujutan ette, kuidas mu kõht lihtsalt ärkas üles ja olin nagu: „Marianne, tõsiselt või? Kell 1
öösel putru!?!??!?!“ Tahtsin panna teksad ja vabaajariided lihtsalt kaasa
võtta. Aga kuna koristajad olid mu püksid jälle tõenäoliselt Annika kappi
pannud, siis pidin panema dressid. See tähendas et kotis oli jällegi rohkem
ruumi. Sain kaasa võtta ainult 1 väikese koti, niiet pean lihtsalt pöialt hoidma, et ema mu
koju jäetud riidejäänuseid veel ribadeks pole kandnud.
2 ajal istusin bussi. Mu kõrvale istus üks vahva noormees.
Panniga. Jäin mõtlema, kuidas meil kõigil on oma lugu mis põimub ,vahest rohkem, vahest vähem, teiste lugudega. Näiteks pole sellel panniga härral õrna aimugi, et ma veel nädal hiljemgi mõtlen, miks ta köögitavaari kell 3 öösel kaasas kannab.
Pidin veel ümber istuma ja 2 tunni pärast olin lennujaamas.
Aega oli maa ja ilm ja minu jaoks on see stressivaba reisimise vundament.
Käisin veel rahulikult poodides, sõin šokolaadi ja kirjutasin seda mida ma siia
praegu kirjutanud olen.
Aaaaa ja vot peamise asja unustasin mainida
MA LÄHEN KOJU.
Jah
Päris päris koju koju
Heina põik 2
Võru linn
Eesti
.
WOW!!!
19. Oktoober
Nagu näha, siis rohkem aega mul Eestis kirjutamiseks ei jätkunudki.
Pardale minnes tuli välja, et mu kott oli siiski liiga suur, niiet toppisin raamatud põue ja panin topeltpesu koos mantli ja dressidega selga. Oli see alles vaatepilt. Ja kujutan ette, et veel parem oli vaadata, kuidas ma kitsas lennukis neid raamatuid pluusi alt ja püksisäärest välja sikutasin. Õnneks olin nii väsinud, et jäin magama enne õhku tõusmist ja ärkasin alles pisut enne maandumist. Tallinnas sõin keedukardulaid ja kotletti, magustoiduks ostsin mõnusa Tom jäätise.
Koju jõudsin õhtul 18.00 ajal. Ma ei teagi, kes koju jõudes kõvemini nuttis, kas mu ema või koer. Väike Eliise oli segaduses ja ei jõudnud mulle kõiki lugusi kass Kitty kaladest ja laudadest ära jutustada ja vend ei tahtnud alguses auto peale tulla, kui talle järele läksin, sest ei saanud ju olla, et mina talle järele tulin!
Viisin Eliisele kingituseks Peppa raamatuid, Jürgenile paar kodulugemiseks sobivat raamatut ja emmele armsa kohvitassi.
Mina: "Jürgen, kuidas sulle mu toodud kingitused ka meeldivad?"
Jürgen (kulmu kergitades): "Eeeeeee... need rraaaaaamatud või?"
Teisipäeval käisin koolis, maal ja sain sõpradega kokku. Kolmapäeval läksime perega Tartusse sööma ja šoppama, millest enamiku aja lõbutsesime Eliisega Lõunakeskuse mängudšunglis. Neljapäevast läks emme haiglasse. See oli ka peamine põhjus, miks oodatust varem koju tulin. Ma usaldan väga oma venda, aga ma polnud päris kindel, kas ta suudab endal, Happyl ja merisiga Jasperil nii kaua hinge sees hoida, sealjuures maja mitte maha lammutamata. Lisaks sain Eliiset hoida ja igatsetud aega pisutki tasa teha. Neljapäeva õhtul käisime sünnipäevapeol. Reedel käisime rannas sõbrannade ja Eliisega pikniku pidamas. Hiljem võtsime Jürxi ja Happy ka peale, ning sõitsime vanaisa juurde. Ja juba pidingi otsi hakkama kokku tõmbama. Enne ära tulekut käisin haiglas emmet ka muidugi vaatamas.
Õhtu enne mu ära minekut, ei tahtnud Eliise kuidagi magama jääda. Ja kui lõpuks jäigi, siis ärkas ta kell 1, sest tahtis piisile
kell 3, sest tahtis kakale
kell 4, sest Kitty tuli tuppa ja ta ei saanud teda tervitamata jätta
kell 5, sest ta tahtis issi suurest autost rääkida
jne.
Lõunauni osutus veel suuremaks tsirkuseks.
Jäin Eliiset magama pannes vist ise hoopis magama. Igatahes ärkasin selle peale, et Eliise pani oma nina vastu minu nina ja siis sosistas "Nannu tudub!", ja tegi norskamishäält. Mulle näkku. Ja kuidas sa siis sellise peale pahane saad olla? :D Lõpuks oli igatahes kell nii palju, et pidin Jürgenit bussi peale viima, niiet jätsin Eliise magama paneku korraks vanaisa hoolde. Tagasi tulles kepsutasid aga need kaks lõbusalt rõkates mulle trussikute väel vastu.
NII
HEA
OLI
KODUS
OLLA.
HEA
OLI
KODUS
OLLA.
Ma sain aru, et vahet pole kui kaugel või kui kaua ma ka ära ei oleks... minu koer jääb ikkagi minu koeraks, minu õde jääb õeks, vend vennaks ja ema ei kao ka kusagile. Kõik on omal kohal, hästi ja kõik oli nii, nagu polekski neid 3 kuud vahel olnud. Ühtlasi nägin, kuidas kõik teevad "oma asja" nii nagu peab ja et "minu asi" ei ole praegu Eestis. Ma ei mõtle seda üldse halvas mõttes, lihtsalt tundsin, et mul on vaja siin (Londonis) siiski üht-teist veel teha. Seniks käin Eestis nii tihti kui võimalik ja ühel päeval saab "minu asi" siin tehtud. ;)
Nägudeni!
Kommentaarid
Postita kommentaar