Juhtmega muruniiduk ja ülikool

Hakkasin täna suure hooga muru niitma. Vedasin masina kuurist välja ja olin pisut üllatunud kui veider riistapuu see oli. Asi läks veel imelikumaks, kui avastasin, et kütusepaagi asemel on sellel niidukil juhe taga. Neelasin oma hämmelduse alla ja lohistasin toast aga pikenduse ja asusin niitma. See on koht, kus olen tänulik, et aed pole eriti suur ja ühtlasi võin tõotada, et see on kõige ebapraktilisem leiutis, mida ma kohanud olen. Alustuseks kujutasin ette, kuidas ma oleks maal pidanud sellisega niitma..

Okei, jah, me ei niida tervet seda ala muruniidukiga, aga kujuta vaatepilti kui niidaks!?!?!
Ja lisaks sellele oli tõsine katsumus juhtmest mööda manööverdamine. Äkki oli asi selles, et ma olen ikka põline eesti tööhobune ja eelistan hea hooga kohe tempot teha, aga sellega pidi väga ettevaatlikult ja kannatlikult ümber käima.

Nojah ja kui muru sai niidetud, siis sain kirja, et minu viimaste nädalate kiire-kiire aeg on vilja kandnud ja ma sain University of Greenwich'i Advertising and Digital Marketing Communications with Language erialale sisse. :D
Alustan algusest.
Nägin ühel ilusal päeval Facebookis kuulutust, et saab ülikooli kursustele registreerida. Helistasin sellele ettevõttele, kes seda pakkus ja panime kokkusaamisaja paika. Lippasin oma Võru Gümnaasiumi tunnistus kaenlas läbi Londoni kohale ja rääkisime pikalt. Kahjuks oli see koht superkahtlane, niiet see jäi sinna paika. Aga siinne pere utsitas mind ikka mujale proovima ja mõtlesin ise samuti, et proovida ju ikka võib.Helistasingi siis siinsesse lähimasse ja sellisesse päris kenasse ülikooli ja ütlesin, et ma tahaksin õppida. Vastus ei kõlanud muidugi nii lihtsalt nagu minu otsekohene soov. :D
Soovitasid mul kõigepealt UCAS'ega kontakteeruda ja seal konto teha, pabereid täita jne jne. Tegin igasugu hundirattaid ja saltosi, aga asi oli ikka pisut segane. Siis võtsin ühendust Eesti Dream foundationiga, sealt sain vastused kõikidele oma küsimustele ja nad olid suureks abiks nii paberimajanduse kui kõige muuga. Olen väga-väga tänulik neile! Muidugi oli protsess kohati keeruline, kujutage ise pilti, kuidas käib nädal enne avaaktust kooli kandideerimine. :D
Ja nojah siin ma siis nüüd olen. Veendusin taaskord, et olen ekstreemselt spontaanne inimene, ajab lausa hirmu peale.
Aga kas lähen?
Ma tahtsin sinna sisse saada nii-nii väga, aga nüüd kui on reaalselt see võimalus, siis justkui.. enam ei tea. Peamiselt paneb kõhklema see, et seoksin enda siia 3 aastaks. Lisaks sellele oleksin ülikooli lõpetades 22 aastane (NII VANA!), aga samas ega ma olen 3 aasta pärast nii kui nii 22, küsimus on ainult selles, mis ma selleks ajaks saavutanud olen. Aga samas jällegi ma igatsen oma koera ja õde ja venda ja emmet ja vanaisa ja ühe paki kasekese komme ja hapukapsast võtaks ka.

Aga eks ma kirjutan, kui uudiseid ja olen miskit välja mõelnud.

Head ööd!