Pisut ka minu siinsetest parimatest sõpraadest:
MIMI
Mimi on meie pere tõeline kullatükike, väike ja armas 4 kuune King Charles Spanieli kutsikas. Ta on kõige hullem närija, keda ma siiani kohanud olen. Aukudeta sokipaari on minu sahtlist võimatu leida, mu dressipluuside nööridest on saanud veidrad tuustid ja kõik mu jalanõud oleks nagu 2 maailmasõda üle elanud. Ja ma isegi ei liialda. Tubli õppija on ta muidugi ka. Ainus asi mida ta veel selgeks pole saanud, on see, et mu voodisse ei tohiks pissida ja mu valge vaiba peale kakamine pole samuti ilus, aga kokkuvõttes on ta siiski päike minu igas päevas, kes hoolitseb, et mul alati ikka tegevust oleks.
POPI
Meie peres on üks liige, keda ma ei hakka iialgi usaldama ja see on kass Popi. Ta vihkab mind. Kui mul on vaja hambaid pesta, istub ta kraanikausis. Kui mul on vaja wc-sse minna, istub ta ukse vahel. Kui ma kõnnin temast trepil mööda, siis ta hammustab mind varbast ja kui ma püüan teda paitada või mujale tõsta siis ta ründab. Lisaks sellele on tal komme istuda akna taga ja vaadata kõige tülgastavama näoga kuidas ma söön. Ja kui ma lähen ust lahti tegema, et ta tuppa saaks tulla, heidab ta mulle sellise pilgu nagu ma oleks suurim idikas keda ta iial näinud on. Armsake.
ORAVAD
Nendega tutvusin siin juba esimesel hommikul, uksest välja astudes vaatasid mulle 2 karvakera aia peal otsa. Mina sattusin muidugi tohutusse ekstaasi mõelge ORAVAD!!!! ..aga nüüdseks olen aru saanud, et neid on kõikjal. Minu jaoks on nad nii armsad ja süütud tegelased, aga siin vist ei sallita, kuidas nad pähkleid ja kõike muud aedadest pätsavad. Aga kust nemadki süüa saavad..
REBASED
Ma olin siin umbes nädalakese elanud, kui nägin hommikul jälle silmanurgast, et minu lemmikkass Popi tahab tuppa. Kui ma jõudsin uksele lähemale, pidin rabanduse saama, sest see polnud minu armas Popi, vaid rebane. Okei, oleks no siis lihtsalt rebane olnud, aga see oli JALAMATILE PISSIV REBANE. Ma olin nii šokis ja ma ei tea mida ma mõtlesin, aga ma tegin sellele rebasele ukse ka veel lahti. ( Miks Marianne? Miks). Aga olgu jumal tänatud, et sellel Rebasel oli rohkem mõistust peas kui minul ja ta põgenes siiski ära, mitte ei tulnud minuga koos hommikust sööma, teed jooma ja juttu puhuma. Peale seda olen neid veel muidugi palju näinud, aga siinset esmakohtumist pole neist keegi ületanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar