PÄEV 1
1. päev möödus pakkides, sõites ja Drusilas pargis. See oli reaalselt parim laste park, kus ma käinud olen (mitte et ma paljudes käinud oleks). Igatahes seal oli lasterong, sõõrikud, laulvad kanad, loomaaed, karussellid, näomaalingud, Hello Kitty maailm jne. Viimane kujuneski minu jaoks suurimaks üllatajaks. Sõitsime Hello Kitty teetassikestega ringi ja raja ääres olid erinead küsimused koos vastustega.
Näiteks:
Mis on Hello Kitty täispikk nimi?
V: Hello Kitty täispikk nimi on Kitty White.
Kui vana on Hello Kitty?
Hello Kitty on 5 aastane.
Mis on Hello Kitty poissõbra nimi?
V: Hello Kitty poissõbra nimi on Dear Daniel.
:)))))))))))))))))))))))))
Ja vot edasiseid küsimusi mina ei näinud, sest minu lapsepõlv sai totaalselt rikutud. VIIE AASTASEL HELLO KITTYL ON BOYFRIEND NIMEGA DEAR DANIEL??!!?? HELLO KITTYL ON BOYFRIEND?! Kuhu me omadega küll jõudnud oleme..
Lisaks hakkasid need tassikesed ka kiiremini pöörlema ja mul läks selle kõige peale lausa süda pahaks, seega läksin loomaaeda oma pead puhkama. Mu hoolealuse lemmmiktegelane oli krokodill. Ta polnud päris ega midagi, aga ta laulis lõbusaid laulukesi kui mingit verist konti liigutasid. Vaatasime seda krokodilli oma hea pool tunnikest, mina logistasin muudkui DJ-puldis seda konti ja lapsed rõõmustasid. Nüüd see kummitab mind siiamaani ja minu viimase aja enim vaadatud Youtube'i video ka siia juurde: https://www.youtube.com/watch?v=cq0xfYjxirI
Edasi läksime oma majja, milles peatusime. See oli tõeline peopaik. 5 magamistuba, hiiglaslik elutuba, palju peegleid, suur aed, kapid täis Schweppes'it jne, ühesõnaga oli kõik viimase peal.
PÄEV 2
Ärkasin 9 ajal, aga alles 10 ajal suutsin end kokku võtta ja ülikooli laenupaberitega tegelema hakata. Vaatasin kõik üle ja kuna olin niigi hilja peale jäänud, pidin need kohe ka posti panema. Lähim postkontor oli (google mapsi väitel) 45 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Pakkisin asjad kotti, võtsin Mimi kaenlasse ja hakkasin aga astuma. Alguses oli väga mõnus, ilus loodus, lehmad-lambad tee ääres ja sain koguda oma personaalse ruumi varusi, mis on Londonis pidevalt ülekoormatud olnud. Varsti hakkas aga üsna siiber saama, päike paistis lagipähe, väljas oli oma 24 kraadi ja kõnnitee asemel oli heintesse tallatud jalgrada. Kõndisin tunni, kõndisin kaks. Lisaks pidin enamus teest Mimit süles hoidma. Viimaks jõudsin kohale, aga kuna Dream foundationist polnud mu dokumentide kohta kinnitust tulnud, siis istusin poe ette maha ja ootasin. Poodi ei lastud mind sisse, sest mul oli koer. Õnneks üks värviliseks võõbatud silmade ja huultega sõbralik tüdruk tuli minuga juttu ajama ja oli nõus ka Mimit natuke aega vaatama, niiet saime midagi hamba alla. Siis ootasime veel ja veel, lõpuks tuli vastus, et kõik okei ja sain dokumendid teele saata. Koju sain õnneks pere autoga. Nemad olid sellel ajal mere ääres ja matkamas jõudnud käia. Koju jõudes olin päris väsinud ja asja ei teinud mitte lihtsamaks asjaolu, et Keiti tahtis minuga magamismängu mängida. See on selline mäng, et me teeme mõlemad endale mõnusad asemed koos patjade ja tekkidega jne. Siis soovime head ööd ja paneme silmad kinni. Siis norskame natuke ja siis on äratus ja mäng läheb otsast peale. :D
Õhtupoole läksime superkenasse restorani sööma. Tellisin praetud maksa kartulipüree, peekon ja krõbeda sibulaga ja see oli fantastiline!! Polnud küll midagi kodust, nagu ma olin lootnud, aga oli igal juhul imemaitsev. Magustoiduks võtsin nagu ikka holidayle kohane, sticky toffe puddingu ja appi selle jaoks küll mul pole sõnu. Võin pea anda, et see oli mu elu parim magustoit. Hiljem jalutasime veel pargis. See oli suur, roheline, kohe kõrval oli hiiglaslik, pisut puude varjus, kirik ja päikeseloojangust oli taevas veel roosakas aga väljas oli veel valge ja linnud laulsid ja ma mõtlesin, et elu on tõepoolest imeline. Kaamerat kaasas polnud, aga ehk ongi parem, et jään seda mäletama rohkem imelise tunde kui ekraanipildina.
Istusime hetkeks pingile, et seda õhtut ja vaadet nautida. Nii kui olime istet võtnud astusid meie ees mängivad koerad vahekorda. :D Kummaline lõpp sellele ideaalsele õhtule, aga jah, elu on tõepoolest imeline, isegi siis kui koerad kiriku ees paarituvad.
DAY 3
Ärkasin. Mängisin Mimiga. Jäime mõlemad magama. Ärkasin. Sõin hommikust. Magasin veel. Arkasin. Pakkisime ja koristasime...
Ja kodutee võis taas alata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar