Must-valge-sini

Meil läks siin kodus pesumasin katki. Kõige vahvam on see, et perel endal on ju kapp riideid täis, aga minu garderoob on väga minimalistlik. Pesin käsitsi oma üksikud hilbud küll ära, aga otsustasin minna ka šoppama. Thomas kui kerge moeguru tuli minuga ühes, mis oli suureks kergenduseks, sest nii hea oli lihtsalt KÕNDIDA, ilma et peaks ninapidi google mapsis istuma ja pidevalt muretsema, kas olen õigel teel ja mis minust saab. Ühesõnaga nautisin Oxford streeti täiel rinnal. Rahvast oli muidugi tohutult ja peale metroost väljumist polnud ma kindel, kas suudan sellisest personaalse ruumi traumast veel kunagi taastuda. Käisime ka Lushis, mis oli põnev, kirju ja lõbus. Proovisime erinevaid vannipomme ja Thom üritas mind kõike proovima sokutada.

 Peale väsitavat šoppamist viis ta mu restorani ja ma pidin infarkti saama, kui nägin laual noa ja kahvli asemel pulki. Hakkasin aga nobedasti kuivtrenni tegema (pole iial pulkadega söönud). Siis pidin aga teisegi infarkti saama, sest ta tellis mulle NUudLISUPI KaNAgA!!! Pulkadega!?!? NuudliSSUPPI!?!?! Aga ma olin väga kannatlik ja järjepidev, ning selle tulemusena sain peale 1,5 tundi kõhu enam-vähem täis. 

Minu söök enne ja pärast.

Edasi seadsime sammud Hyde parki poole. Tee ääres jäi silma kaval business idee. Tänavale oli joonistatud erinevate riikide lippe ja inimesed jätsid oma koduriigi juurde raha. Nagu arvata oli, siis Eesti lippu teiste seas polnud. Selle kurva tõsiasjaga ma leppida ei suutnud ja nii esitasin selle eritellimusena, nemad lubasid aga lahkesti joonistama hakata. Ja nüüd võite kolm korda arvata mis juhtus. JAH. NAD JOONISTASID UHKE MUST-VALGE-SINI LIPU. :) Kahjuks sellest meistriteosest pilti ei saanud, sest üsna pea taipas üks meestest igaks juhuks guugeldada. Sain jäädvustada neid seda katastroofi ainult kustutamas. 

Lõpuks valmis ka õige versioon ja ma sain rahuliku südamega oma sentidest lahti. 

(Avastan siin ikka ja jälle, kui ilus on Eesti lipp.)

Koju minnes saatis Thom mu platvormile, kust olin eelmiselgi korral koju sõitnud ja läksime oma teed. Järsku avastasin, et olen Greenblablabla stationis, kuigi 3. ehk minu peatus oleks pidanud olema Blackheath. Küsisin siis ühelt härralt, et kas Blackheath on enne või pärast seda peatust, mille peale vastas too kohkunult, et ei, see on hoopis teine liin ja soovitas mul ruttu rongilt maha tulla. Hüppasin siis kärmelt välja ning võtsin telefoni kätte ja BOOOOOOOOM *aku kustus*. Kell oli kuskil 21 kanti. Õnneks haaras see härra mu oma tiiva alla ja juhatas mu järgmisesse peatusesse, aga ma eksisin veel mingi 297393269 korda ära ja ma isegi ei hakka parem sellest jebimisest siin halama AGA hoolimata kõigest, jõudsin kell 23.06 õnnelikult ja rampväsinuna koju. Lubasin endale, et ma ei lahku majast enam iial ja telefoni jätan ka elu lõpuni laadima. 

Bye!

Piitsa ja präänikut

Juba Eestis otsisin infot siinsete trennivõimaluste kohta. Internetis tundusid kõik pildid suhteliselt närused ja juba kartsin, et nad siin mail ei leiagi musta tee kõrvalt aega sportimiseks. Alustuseks läksin kõige lähemasse Soho gymi. Vastuvõtt oli soe ja tehti koheselt ka tutvustav ringkäik, peale mida ostsin kuukaardi, sest ütleksin, et koht oli kõike muud kui närune. Esimestel päevadel oli avastamist ja katsetamist palju. Kõige meeldejäävam oli linttrenažöör, millel uskuge või mitte, polnud ma kunagi käinud. Lihtne eksole? Tundub lõbus ka? Ma ei tea, kuidas teised sellega nii osavad on, aga mul polnud sellel grammigi tasakaalu. Läksin peale, vajutasin esimese rasvapõletusprogrammi ja hakkasin aga koperdama. See läks aina kiiremaks ja lõpuks ei julgenud ma stopi ka enam vajutada, sest kartsin et see jääb sekundi pealt seisma ja mu ukerdamine lõpeb näoli. Siin kohal pean tänulik olema, et esimese leveli programm kõigest 15 minutit kestis. Nüüd olen sellel muidugi pisut osavamaks saanud ja vahest tuleb isegi paar jooksusammu välja.
Teiseks katsumuseks osutus veepudeli täitmine. Wc-s olid liikumisanduritega kraanid ja nii kui ma pudeli alla panin, tuli 3 sekundit külma ja edasi kuuma. Nii ma siis käisin ja hoidsingi iga kraani all paar sekundit oma pudelit, aga viimase ringi ajal tuli juba kõigist üheksast kraanist kuuma vett. Kokku sain sellise mõnusa leige joogivee. Järgmine päev leidsin saalist ka õige kraani üles, millest tuli kohe päris karge ja külm vesi.
Laias laastus jaguneb jõusaal kaheks. Ühel pool olen mina koos teiste vähem või rohkem algajatega ja teisel pool on suured igat rassi musklimäed, kellel pikkust sama palju kui laiust. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas või miks selline jaotus kujunenud on ja ma ei tea, mis masinad seal teisel pool piiri on, aga olen kuulnud, et seal on päris suured peeglid. Muidu on õhkkond sõbralik ja inimesed väga järjepidevad. Näiteks istus üks härra tervelt tund ja 30 minutit ühe ja sama masina taga pumbates meeleheitlikult oma õlalihast.
Järjepidevust ja enesedistsipliini olen saanud siin isegi harjutada. Trenni teen 6 korda nädalas ja suured muutused on toimunud ka toidulaual (muidugi tänu siinse pere tervislikele eluviisidele). Külmik on alati täis kõike orgaanilist ja kvaliteetset.

Jõusaalist otseselt pilte pole, küll on aga endast.

 

Ühel hommikul proovisin müsli kõrvale ka musta teed piimaga. See oli joodav, aga jääksin siiski piparmündi juurde. 

Lõunasöök näeb tavaliselt selline välja,

 aga et ma siin nüüd väga valet muljet ei jätaks, siis lihtsalt teadmiseks, 

et mu tervislikul elustiilil on ka varjuküljed ja seda eriti hilisõhtutel...

Magusaga on mul siin üks paras nõiaring:

1. Lähen ostan tohutult magusat, lubades selle mõistlikult 

kuu peale ära jaotada.

2. Söön viis MilkyWayd järjest, mis on rohkem kui mu plaan ette nägi. 

3. Söön ruttu kõik magusa ära, et saaksin uuesti tervislik olla.

4. Magus on otsas, aga isu on tappev.

1. Lähen ostan tohutult magusat, lubades selle mõistlikult 

kuu peale ära jaotada.

....

Treat yourself!

Kena päevake

Laupäeva hommikut alustasin tagahoovis ühe korraliku joogaga, millele järgnes jube peavalu. Sain kätte ka oma paki Eestist, kuhu Tanel oli kaasa sokutanud Hauka laadalt ostetud pikad kummikommid (mu lemmikud). Õige saadetis oli tegelikult kodust paar dressikat ja tagi. Need lõhnasid niii magusvalusalt hästi ja ajasid jubeda igatsuse peale. Nutsin oma riideid kaisutades ja kummikomme süües umbes pool tunnikest ja kadus ka peavalu. Peale seda sõin hommikust, sättisin end valmis ja tõttasin seiklusi otsima. Kõigepealt Läksin vaatasin üle Houses on Parliamenti ja Westminster Abbey.

Tegin selle pildi, sest arvasin, et see järjekord on pikk. 😀

Edasi läksin Parliament Square'le ja puhkasin Churchilli kuju juures pist jalga. Sealsamas tutvusin ma (vist oma esimese päris sõbraga Londonis e) Thomasega. Ma olin alguses paranoiline nagu ikka ja mõtlesin pidevalt milliseid võtteid kasutada, kui peaks kakluseks minema, aga õnneks polnud selleks vajadust. Otsustasime minna Londoni vaaterattale JA VOT SEAL OLI JÄRJEKORD. Pileti ostmiseks seisime 2(?) tundi järjekorras ja vaaterattale saamiseks veel tunnike (?) otsa. Õnneks jätkus meil juttu terveks ajaks. Kui ma rääkisin talle oma Londonisse jõudmisest, koputas mu seljataga olev neiu mulle õlale ja küsis kas ma olen Eestist. Tuli välja, et temagi on eestlane ja on elanud siin 4 aastat. MA OLIN NIII ÕNNELIK ja ma oleks tahtnud teda nii väga kallistadaja veel rohkem rääkida, aga järjekorra lõpus läksid meie teed lahku, sest tema oli tulnud vaid tööasju ajama.

Kui hoolikalt vaadata, siis tunneb nende tellingute alt ka Big Beni ära. 

Peale seda võtsime Thomasega McDonaldsist eined ja pidasime Thames'i kaldal mõnusa pikniku. Edasi jalutasime piki jõge London Bridge'i. Terve kallas oli lihtsalt tulvil meelelahutust ja tõelist melu: restoranid, baarid,  tänavamuusikud, karussellid, mullipuhujad, kerjused, luuletajad- üks muljetavaldavam kui teine. 

Ei saa ka mainimata jätta, et ma olin esimest korda nii hilja väljas ja see oli minu jaoks tohutu samm, et ma seekord alles 20.00 koju hakkasin minema. Tagasisõit oli päris närvesööv. Mingi ämblik oli mu oma kinnisideeks võtnud ja vahet pole kui palju ma teda minema lükkasin, avastasin ikka ja jälle ta oma põlve peal istumas (kardan ämblikke). Aga jäin ellu. 

Nägudeni!

Vesi läheb soojemaks

Täna sai siia jõudmisest 2 nädalat ehk lausa pool kuud mööda. Kodu muutub aina kodusemaks, pere üha toredamaks ja vesi läheb soojemaks (esimese poolteist nädalat käisin jääkülma dušši all, sest ei teadnud, kus sooja vee nupp on). Kokkuvõttes kõik sujub, aga on vist asju, mis vajavad veel harjumist.

Vasakpoolne liilus
Olen vähemalt paar korda auto alla jäänud. Peaaegu. Ja paar korda ka südamerabanduse saanud, vaadates, et vastu sõitvas autos pole juhti. Asja teeb raskemaks ka see, et vasakpoolne liiklus kehtib ka tänavatel, metroodes, treppidel, muuseumis ja kus iganes liikudes. Nüüdseks olen juba pisut õppinud ja suudan õigel pool ka kõndida, aga kuidagi automaatset tahaks ikka alati paremale kalduda. Väike veider asi, millele pole kunagi mõelnudki, on saanud nüüd igapäevaseks probleemiks, kui ikka ja jälle vastassuunas tunglen.

Kõne
Vot see on päris pöörane, kui teistsugune on siin rääkides inimeste hääl, sõnavara, aktsent ja muu, mis teeb kohati ka aru saamise ikka veel raskeks. Alustuseks räägib enamik inimesi nii kõrgel hääletoonil ja ma pole suutnud välja mõelda, kas see ärritab mind, sest mul on endal võrdlemisi madal hääletoon või on asi selle kiunuvas kõlas. Lisaks sellele saadavat igat vestlust järgmised väljendid: "You alright?", "How are you?", "Oh that's nice", "How lovely" ja"That's amazing", seda isegi juhul kui on sügavalt ükskõik kuidas teisel läheb või kui jutt jätab tegelikult täiesti külmaks. Aga endalegi märkamatult on saanud minustki täpselt samasugune pisut kahepalgeline viisakuse etanool. Mitte et selles midagi halba oleks, sest samas on see kõik väga viisakas, tore ja ilus, kuid hindan siiski seda karget eestimaist ausust ja pisukest ükskõiksust.
Loodus

Enne siia tulekut vaatasin hulga videosi Londoni elu-olu kohta ja kõikjal mainiti siinset õhusaastatust ja halba ilma. Selles osas olen aga meeldivalt üllatunud. Ei ütleks, et õhk eesti omast palju erinev oleks ja ilm ei tundugi nii halb. Viimased kolm päeva on küll sadanud, aga kuna kedagi see ei häiri, siis ei pane seda nagu tähelegi. Kõik võtavad lihtsalt oma vihmavarjud välja ja elu läheb edasi. Peale ilma, üllatas mind siinne loodus. Mu ettekujutus olid pikad lärmaks hallid tänavad täis betoonmaju. Tegelikkuses on aga iga betoonmaja taga ja ees suur roheline ja ilus aed (vähemalt minu kodu piirkonnas) ja puud-põõsad ääristavad ka tänavaid. Parke on samuti rohkelt, kus ei tuleks iial selle pealegi, et see võiks keset ühte maailma suurimat linna asuda. Tõsi, Ninasaare talu metsaradasi ei trumpa minu jaoks miski üle, kuid natuke aseainet suudab pakkuda küll.

Siia jõudes asusingi kohe roheluse jahile. Pere soovitas minna Greenwichi ja nii ka tegin. tee peal mõlgutasin mõtteid maagilisest rohelisest väljast, kus kilkavad lapsed puudel turnides ja kus siristavad rohutirtsud ja linnukesed üksteise võidu.
Nördimus oli suur, sest lihtsalt.. vaadake ise..Greenwich oma täies hiilguses

Okei, järgmine päev tegelikult selgu, et see on kõigest Blackheathi lagendik ja et pargini on veel kõvasti maad, kuid pettumus oli see siiski. 

Siin ka pisut õiget rohelust.

Ja lõpetuseks lihtsalt minu tuba, mida olen juba pikka aega näidata tahtnud. Jah, see voodi on hiiglaslik ja ka riidekapp on mu 20kg pagasi jaoks mõnitavalt suur, kuid minu jaoks on see tuba ideaalne pesa. 

💙💙💙

Natural History Museum ja V&A Museum

Paar päeva tagasi võtsin ette väikese tripi Natural History ja Victoria and Albert muuseumitesse. Otsisin kõige vähesemate ümberistumistega marsruudi ja jooksin rongile. Nagu arvata võib, siis suutsin kohe ka mingi jama kokku keerata. Rongile astudes otsisin kohta kus maksta saab, aga seal polnud sellist kohtagi ja nii võtsin koos teistega lihtsalt istet ja palvetasin, et maksimine toimub rongist väljudes vms. Ja jep, maksmine toimus tõepoolest väljumispeatuses, aga selleks, et maksta, oleksin pidanud oma Oyster kaardi stardipeatuses aktiveerima.. Kohtu mõistmiseks kutsuti päris korralik seltskond ninamehi kohale ja nii ma seal seisin nagu vaene patune ja seletasin et ma tahtsin tegelikult maksta küll :D Õnneks mu kutsikasilmad vist mõjusid, sest nad lasid mu lihtsalt väravast läbi ja ütlesid et teine kord ikka pileti ostaks. See oli neist väga kena. Edasi sõitsin metrooga ja juba jupp maad targemana. Rahvast oli nii palju ja kogu mass voolas nendesse samadesse muuseumitesse. Loodusmuuseum oli TOHUTULT SUUR ja vinge, aga süveneda väga ei saanud, sest kõik kohad olid täis mudilasi, kes retsisid ja elasid eksponaatide seljas. V&A muuseum oli kõvasti rahulikum. Seal oli ka terve kamp kunstnikke, kes joonistasid erinevaid skulptuure. Kui ma istusin pingile, et pisut jalga puhata, meenus, et mu on endalgi märkmik ja roheline vildikas kaasas niiet miks mitte ka pisut kätt proovida. Lisaks nägin seinal suurelt plakatit tekstiga "The future starts here" (tulevik algab siin) ja sain sellest vägagi hoogu lootes, et see on saatuse märk ja minust saab kunstnik. Aga peale natukest kritseldamist pidn tunnistama, et karjääri ma sel alal tegema ei hakka, kuigi isiklikult jäin tulemusega väga rahule. Peale selliseid kurnavaid geograafia-, kultuuri- ja kunstitunde hakkasin kõhukorina saatel vana head McDonaldit otsima. See kord leidsin isegi üles, aga järjekord ulatus tänavale ja ma eelistasin taas apelsini mahla ja banaanidega leppida. Tänaval einestamise tegid väga mõnusaks ka sealsed muusikud, kes lisaks heale mänguoskusele olid väga sõbralikud ja lõbusad.
Tagasi koju sõitmiseks otsisin pool tundi õiget peatust, aga mu maps oli ka lõpuks segaduses ja hakkasin inimestelt teed küsima. Endalegi üllatuseks oli see palju lihtsam, kiirem ja vähem närve sööv lahendus. Aa, sain ühe hispaanlase käest ka sõimata, sest ei osanud teda vastu aidata, ning teda M&S poodi juhatada.

           

 

Mõtlemas, kui palju ma jänese sõitmise eest trahvi pean maksma.

          

 

           

 

                 

 

Ei saa mainimata jätta, kuidas mulle avaldavad muljet need entusiastlikud hiinlased, kes armastavad särke tekstiga "I love London" ja muud teemakohast riietust.

           

 

Sellise siira palvega kasti kavatsen ma endale Eestisse postkasti kõrvale ka muretseda.