Marianne

Meil läks siin kodus pesumasin katki. Kõige vahvam on see, et perel endal on ju kapp riideid täis, aga minu garderoob on väga minimalistlik. Pesin käsitsi oma üksikud hilbud küll ära, aga otsustasin minna ka šoppama. Thomas kui kerge moeguru tuli minuga ühes, mis oli suureks kergenduseks, sest nii hea oli lihtsalt KÕNDIDA, ilma et peaks ninapidi google mapsis istuma ja pidevalt muretsema, kas olen õigel teel ja mis minust saab. Ühesõnaga nautisin Oxford streeti täiel rinnal. Rahvast oli muidugi tohutult ja peale metroost väljumist polnud ma kindel, kas suudan sellisest personaalse ruumi traumast veel kunagi taastuda. Käisime ka Lushis, mis oli põnev, kirju ja lõbus. Proovisime erinevaid vannipomme ja Thom üritas mind kõike proovima sokutada.  Peale väsitavat šoppamist viis ta mu restorani ja ma pidin infarkti saama, kui nägin laual noa ja kahvli asemel pulki. Hakkasin aga nobedasti kuivtrenni tegema (pole iial pulkadega söönud). Siis pidin aga teisegi infarkti saama, ses...

Juba Eestis otsisin infot siinsete trennivõimaluste kohta. Internetis tundusid kõik pildid suhteliselt närused ja juba kartsin, et nad siin mail ei leiagi musta tee kõrvalt aega sportimiseks. Alustuseks läksin kõige lähemasse Soho gymi. Vastuvõtt oli soe ja tehti koheselt ka tutvustav ringkäik, peale mida ostsin kuukaardi, sest ütleksin, et koht oli kõike muud kui närune. Esimestel päevadel oli avastamist ja katsetamist palju. Kõige meeldejäävam oli linttrenažöör, millel uskuge või mitte, polnud ma kunagi käinud. Lihtne eksole? Tundub lõbus ka? Ma ei tea, kuidas teised sellega nii osavad on, aga mul polnud sellel grammigi tasakaalu. Läksin peale, vajutasin esimese rasvapõletusprogrammi ja hakkasin aga koperdama. See läks aina kiiremaks ja lõpuks ei julgenud ma stopi ka enam vajutada, sest kartsin et see jääb sekundi pealt seisma ja mu ukerdamine lõpeb näoli. Siin kohal pean tänulik olema, et esimese leveli programm kõigest 15 minutit kestis. Nüüd olen sellel muidugi pisut osavamaks saa...

Laupäeva hommikut alustasin tagahoovis ühe korraliku joogaga, millele järgnes jube peavalu. Sain kätte ka oma paki Eestist, kuhu Tanel oli kaasa sokutanud Hauka laadalt ostetud pikad kummikommid (mu lemmikud). Õige saadetis oli tegelikult kodust paar dressikat ja tagi. Need lõhnasid niii magusvalusalt hästi ja ajasid jubeda igatsuse peale. Nutsin oma riideid kaisutades ja kummikomme süües umbes pool tunnikest ja kadus ka peavalu. Peale seda sõin hommikust, sättisin end valmis ja tõttasin seiklusi otsima. Kõigepealt Läksin vaatasin üle Houses on Parliamenti ja Westminster Abbey. Tegin selle pildi, sest arvasin, et see järjekord on pikk. 😀 Edasi läksin Parliament Square'le ja puhkasin Churchilli kuju juures pist jalga. Sealsamas tutvusin ma (vist oma esimese päris sõbraga Londonis e) Thomasega. Ma olin alguses paranoiline nagu ikka ja mõtlesin pidevalt milliseid võtteid kasutada, kui peaks kakluseks minema, aga õnneks polnud selleks vajadust. Otsustasime minna ...

Täna sai siia jõudmisest 2 nädalat ehk lausa pool kuud mööda. Kodu muutub aina kodusemaks, pere üha toredamaks ja vesi läheb soojemaks (esimese poolteist nädalat käisin jääkülma dušši all, sest ei teadnud, kus sooja vee nupp on). Kokkuvõttes kõik sujub, aga on vist asju, mis vajavad veel harjumist. Vasakpoolne liilus Olen vähemalt paar korda auto alla jäänud. Peaaegu. Ja paar korda ka südamerabanduse saanud, vaadates, et vastu sõitvas autos pole juhti. Asja teeb raskemaks ka see, et vasakpoolne liiklus kehtib ka tänavatel, metroodes, treppidel, muuseumis ja kus iganes liikudes. Nüüdseks olen juba pisut õppinud ja suudan õigel pool ka kõndida, aga kuidagi automaatset tahaks ikka alati paremale kalduda. Väike veider asi, millele pole kunagi mõelnudki, on saanud nüüd igapäevaseks probleemiks, kui ikka ja jälle vastassuunas tunglen. Kõne Vot see on päris pöörane, kui teistsugune on siin rääkides inimeste hääl, sõnavara, aktsent ja muu, mis teeb kohati ka aru saamise ikka veel raskeks...

Paar päeva tagasi võtsin ette väikese tripi Natural History ja Victoria and Albert muuseumitesse. Otsisin kõige vähesemate ümberistumistega marsruudi ja jooksin rongile. Nagu arvata võib, siis suutsin kohe ka mingi jama kokku keerata. Rongile astudes otsisin kohta kus maksta saab, aga seal polnud sellist kohtagi ja nii võtsin koos teistega lihtsalt istet ja palvetasin, et maksimine toimub rongist väljudes vms. Ja jep, maksmine toimus tõepoolest väljumispeatuses, aga selleks, et maksta, oleksin pidanud oma Oyster kaardi stardipeatuses aktiveerima.. Kohtu mõistmiseks kutsuti päris korralik seltskond ninamehi kohale ja nii ma seal seisin nagu vaene patune ja seletasin et ma tahtsin tegelikult maksta küll :D Õnneks mu kutsikasilmad vist mõjusid, sest nad lasid mu lihtsalt väravast läbi ja ütlesid et teine kord ikka pileti ostaks. See oli neist väga kena. Edasi sõitsin metrooga ja juba jupp maad targemana. Rahvast oli nii palju ja kogu mass voolas nendesse samadesse muuseumitesse. Loodusmuu...