Natural History Museum ja V&A Museum

Paar päeva tagasi võtsin ette väikese tripi Natural History ja Victoria and Albert muuseumitesse. Otsisin kõige vähesemate ümberistumistega marsruudi ja jooksin rongile. Nagu arvata võib, siis suutsin kohe ka mingi jama kokku keerata. Rongile astudes otsisin kohta kus maksta saab, aga seal polnud sellist kohtagi ja nii võtsin koos teistega lihtsalt istet ja palvetasin, et maksimine toimub rongist väljudes vms. Ja jep, maksmine toimus tõepoolest väljumispeatuses, aga selleks, et maksta, oleksin pidanud oma Oyster kaardi stardipeatuses aktiveerima.. Kohtu mõistmiseks kutsuti päris korralik seltskond ninamehi kohale ja nii ma seal seisin nagu vaene patune ja seletasin et ma tahtsin tegelikult maksta küll :D Õnneks mu kutsikasilmad vist mõjusid, sest nad lasid mu lihtsalt väravast läbi ja ütlesid et teine kord ikka pileti ostaks. See oli neist väga kena. Edasi sõitsin metrooga ja juba jupp maad targemana. Rahvast oli nii palju ja kogu mass voolas nendesse samadesse muuseumitesse. Loodusmuuseum oli TOHUTULT SUUR ja vinge, aga süveneda väga ei saanud, sest kõik kohad olid täis mudilasi, kes retsisid ja elasid eksponaatide seljas. V&A muuseum oli kõvasti rahulikum. Seal oli ka terve kamp kunstnikke, kes joonistasid erinevaid skulptuure. Kui ma istusin pingile, et pisut jalga puhata, meenus, et mu on endalgi märkmik ja roheline vildikas kaasas niiet miks mitte ka pisut kätt proovida. Lisaks nägin seinal suurelt plakatit tekstiga "The future starts here" (tulevik algab siin) ja sain sellest vägagi hoogu lootes, et see on saatuse märk ja minust saab kunstnik. Aga peale natukest kritseldamist pidn tunnistama, et karjääri ma sel alal tegema ei hakka, kuigi isiklikult jäin tulemusega väga rahule. Peale selliseid kurnavaid geograafia-, kultuuri- ja kunstitunde hakkasin kõhukorina saatel vana head McDonaldit otsima. See kord leidsin isegi üles, aga järjekord ulatus tänavale ja ma eelistasin taas apelsini mahla ja banaanidega leppida. Tänaval einestamise tegid väga mõnusaks ka sealsed muusikud, kes lisaks heale mänguoskusele olid väga sõbralikud ja lõbusad.
Tagasi koju sõitmiseks otsisin pool tundi õiget peatust, aga mu maps oli ka lõpuks segaduses ja hakkasin inimestelt teed küsima. Endalegi üllatuseks oli see palju lihtsam, kiirem ja vähem närve sööv lahendus. Aa, sain ühe hispaanlase käest ka sõimata, sest ei osanud teda vastu aidata, ning teda M&S poodi juhatada.

           

 

Mõtlemas, kui palju ma jänese sõitmise eest trahvi pean maksma.

          

 

           

 

                 

 

Ei saa mainimata jätta, kuidas mulle avaldavad muljet need entusiastlikud hiinlased, kes armastavad särke tekstiga "I love London" ja muud teemakohast riietust.

           

 

Sellise siira palvega kasti kavatsen ma endale Eestisse postkasti kõrvale ka muretseda.