Vesi läheb soojemaks

Täna sai siia jõudmisest 2 nädalat ehk lausa pool kuud mööda. Kodu muutub aina kodusemaks, pere üha toredamaks ja vesi läheb soojemaks (esimese poolteist nädalat käisin jääkülma dušši all, sest ei teadnud, kus sooja vee nupp on). Kokkuvõttes kõik sujub, aga on vist asju, mis vajavad veel harjumist.

Vasakpoolne liilus
Olen vähemalt paar korda auto alla jäänud. Peaaegu. Ja paar korda ka südamerabanduse saanud, vaadates, et vastu sõitvas autos pole juhti. Asja teeb raskemaks ka see, et vasakpoolne liiklus kehtib ka tänavatel, metroodes, treppidel, muuseumis ja kus iganes liikudes. Nüüdseks olen juba pisut õppinud ja suudan õigel pool ka kõndida, aga kuidagi automaatset tahaks ikka alati paremale kalduda. Väike veider asi, millele pole kunagi mõelnudki, on saanud nüüd igapäevaseks probleemiks, kui ikka ja jälle vastassuunas tunglen.

Kõne
Vot see on päris pöörane, kui teistsugune on siin rääkides inimeste hääl, sõnavara, aktsent ja muu, mis teeb kohati ka aru saamise ikka veel raskeks. Alustuseks räägib enamik inimesi nii kõrgel hääletoonil ja ma pole suutnud välja mõelda, kas see ärritab mind, sest mul on endal võrdlemisi madal hääletoon või on asi selle kiunuvas kõlas. Lisaks sellele saadavat igat vestlust järgmised väljendid: "You alright?", "How are you?", "Oh that's nice", "How lovely" ja"That's amazing", seda isegi juhul kui on sügavalt ükskõik kuidas teisel läheb või kui jutt jätab tegelikult täiesti külmaks. Aga endalegi märkamatult on saanud minustki täpselt samasugune pisut kahepalgeline viisakuse etanool. Mitte et selles midagi halba oleks, sest samas on see kõik väga viisakas, tore ja ilus, kuid hindan siiski seda karget eestimaist ausust ja pisukest ükskõiksust.
Loodus

Enne siia tulekut vaatasin hulga videosi Londoni elu-olu kohta ja kõikjal mainiti siinset õhusaastatust ja halba ilma. Selles osas olen aga meeldivalt üllatunud. Ei ütleks, et õhk eesti omast palju erinev oleks ja ilm ei tundugi nii halb. Viimased kolm päeva on küll sadanud, aga kuna kedagi see ei häiri, siis ei pane seda nagu tähelegi. Kõik võtavad lihtsalt oma vihmavarjud välja ja elu läheb edasi. Peale ilma, üllatas mind siinne loodus. Mu ettekujutus olid pikad lärmaks hallid tänavad täis betoonmaju. Tegelikkuses on aga iga betoonmaja taga ja ees suur roheline ja ilus aed (vähemalt minu kodu piirkonnas) ja puud-põõsad ääristavad ka tänavaid. Parke on samuti rohkelt, kus ei tuleks iial selle pealegi, et see võiks keset ühte maailma suurimat linna asuda. Tõsi, Ninasaare talu metsaradasi ei trumpa minu jaoks miski üle, kuid natuke aseainet suudab pakkuda küll.

Siia jõudes asusingi kohe roheluse jahile. Pere soovitas minna Greenwichi ja nii ka tegin. tee peal mõlgutasin mõtteid maagilisest rohelisest väljast, kus kilkavad lapsed puudel turnides ja kus siristavad rohutirtsud ja linnukesed üksteise võidu.
Nördimus oli suur, sest lihtsalt.. vaadake ise..Greenwich oma täies hiilguses

Okei, järgmine päev tegelikult selgu, et see on kõigest Blackheathi lagendik ja et pargini on veel kõvasti maad, kuid pettumus oli see siiski. 

Siin ka pisut õiget rohelust.

Ja lõpetuseks lihtsalt minu tuba, mida olen juba pikka aega näidata tahtnud. Jah, see voodi on hiiglaslik ja ka riidekapp on mu 20kg pagasi jaoks mõnitavalt suur, kuid minu jaoks on see tuba ideaalne pesa. 

💙💙💙