Kena päevake

Laupäeva hommikut alustasin tagahoovis ühe korraliku joogaga, millele järgnes jube peavalu. Sain kätte ka oma paki Eestist, kuhu Tanel oli kaasa sokutanud Hauka laadalt ostetud pikad kummikommid (mu lemmikud). Õige saadetis oli tegelikult kodust paar dressikat ja tagi. Need lõhnasid niii magusvalusalt hästi ja ajasid jubeda igatsuse peale. Nutsin oma riideid kaisutades ja kummikomme süües umbes pool tunnikest ja kadus ka peavalu. Peale seda sõin hommikust, sättisin end valmis ja tõttasin seiklusi otsima. Kõigepealt Läksin vaatasin üle Houses on Parliamenti ja Westminster Abbey.

Tegin selle pildi, sest arvasin, et see järjekord on pikk. 😀

Edasi läksin Parliament Square'le ja puhkasin Churchilli kuju juures pist jalga. Sealsamas tutvusin ma (vist oma esimese päris sõbraga Londonis e) Thomasega. Ma olin alguses paranoiline nagu ikka ja mõtlesin pidevalt milliseid võtteid kasutada, kui peaks kakluseks minema, aga õnneks polnud selleks vajadust. Otsustasime minna Londoni vaaterattale JA VOT SEAL OLI JÄRJEKORD. Pileti ostmiseks seisime 2(?) tundi järjekorras ja vaaterattale saamiseks veel tunnike (?) otsa. Õnneks jätkus meil juttu terveks ajaks. Kui ma rääkisin talle oma Londonisse jõudmisest, koputas mu seljataga olev neiu mulle õlale ja küsis kas ma olen Eestist. Tuli välja, et temagi on eestlane ja on elanud siin 4 aastat. MA OLIN NIII ÕNNELIK ja ma oleks tahtnud teda nii väga kallistadaja veel rohkem rääkida, aga järjekorra lõpus läksid meie teed lahku, sest tema oli tulnud vaid tööasju ajama.

Kui hoolikalt vaadata, siis tunneb nende tellingute alt ka Big Beni ära. 

Peale seda võtsime Thomasega McDonaldsist eined ja pidasime Thames'i kaldal mõnusa pikniku. Edasi jalutasime piki jõge London Bridge'i. Terve kallas oli lihtsalt tulvil meelelahutust ja tõelist melu: restoranid, baarid,  tänavamuusikud, karussellid, mullipuhujad, kerjused, luuletajad- üks muljetavaldavam kui teine. 

Ei saa ka mainimata jätta, et ma olin esimest korda nii hilja väljas ja see oli minu jaoks tohutu samm, et ma seekord alles 20.00 koju hakkasin minema. Tagasisõit oli päris närvesööv. Mingi ämblik oli mu oma kinnisideeks võtnud ja vahet pole kui palju ma teda minema lükkasin, avastasin ikka ja jälle ta oma põlve peal istumas (kardan ämblikke). Aga jäin ellu. 

Nägudeni!