Vastused nendele peamistele küsimustele, millest oleks ehk pidanud alustama: kuidas, millal, kui kauas ja miks otsustasin Litsmetsast/Võrust Londonisse tulla.
Mul oli kindel plaan peale gümnaasiumi Tartu Ülikooli minna, isegi korter koos korterikaasikaaslane oli olemas. Siis hakkas aga eluke vimkasi viskama ja aina enam mõlgutasin mõtteid välismaa suunas. Kuulasin pisut maad ja tuttav saatis mingi perefoorumi laadse koha lingi. Seal seisis kuulutus "Kutsikas ja väike tüdruk otsivad endale Londonisse sõpra" (või midagi selle taolist). Tundus päris ahvatlev ja hakkasin kirja kokku klopsima. Kirjutasin kolm ööd ja kolm päeva, ainult nelja tee ristmik oli veel puudu, aga valmis ta sain. Järgmisel päeval tuli vastus, et nad sooviksid minuga kokku saada. Kihutasin Tallinnasse ja ka seal sujus kõik kenasti. Sain kokku kuulutuse üles pannud naise ja ta lapsega (eestlased). Järgmieks rääkisin telefoni teel ka ta mehega ja pean nentima, et see kõne läks mul kergelt öeldes kohutavalt. Arvasin, et omajagu on inglise keelt õpitud ja küll hakkama saan, aga umbes-täpselt esimesed 5 minutit ei saanud ma mitte midagi aru, kontrollisin levi ja telefoni, kuni viimaks taipasin, et asi on briti aktsendis. Peale poolt tundi hakkas vestlus juba pisut looma, aga ma olin siiski päris koba. Üllatuseks sain aga selle totaalse põrumise andeks ja nad teatasid, et ootavad mind väga. Edasine läks juba päris kiirelt, palju oli teha ja palju otsi oli vaja kokku tõmmata, aga jah, nüüd ehk vähem kui kuu aega peale Tallinnas käiku olengi ma siin. 5 päeva nädalas aitan neid koduste töödega, viin last lastehoidu, toon last lastehoiust ja tegelen koeraga, nemad pakuvad mulle selle eest ulualust, süüa ja taskuraha. Tavaline au pair'i eluke ühesõnaga. Kutsikas on veel liiga väike, et pikemalt üksi kodus olla, aga septembrist on plaan kooli või tööle ka minna. Hetkeseisuga peaksin aastaks siia jääma. Eks näis.
😏😉😏
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar