Kuna Eestis jäi "Incredibles 2" nägemata, otsustasin seda Greenwich Picturehouse'i vaatama minna. Sõpru pole mul siin just liiga palju (hetkel kusagil nulli ringis) ja koeri/kasse pole lubatud kinno kaasa võtta, seega olin sunnitud üksi minema. Siinne pere soovitas mul tinderi laadseid appe kasutada, sest neil hakkas minu üksildasest eluviisist kahju, aga jätaksin selle siiski praegu mängust välja. Tee kinoni oli pikk ja kuum, suutsin mitu tiiru Greenwichile peale teha, enne kui õige maja üles leidsin. Seal selgus, et seansini on veel poolteist tundi aega. Mõtlesin, et kasutan seda targalt ära ja käin söömas, vaatan ringi ja leian sõpru. Mc Donaldsit otsisin nii kaua, et mul läks söögiisu ära ja ostsin lihtsalt 2,65£ eest pudeli mahla ja jalutasin Thames'i äärde. Mõlgutasin rahulikult omi mõtteid kui üks naisterahvas minu kõrvale ilmus ja viisakalt "Hello!" ütles. Kuna ma olin jutukaaslast oodanud pikisilmi, vastasin oma kõige entusiastlikuma säraga "OH!! HELLO!!!", aga juba järgmisel sekundil taipasin, et ta lihtsalt kõnnib minust mööda ja räägib telefoniga. Siia see meie jutt ka lõppes ja minu entusiasm rauges. Edasi läksin väga turistikasse poodi, kus oli palju Londoni teemalisi särke, tasse, mänguasju ja hiinlasi. Vaatasin seal jupp aega ringi, aga hinnad olid peale kallist mahla investeeringut minu jaoks liiga krõbedad ja lisaks tahtsin ma jäätist. Peale taaskord pikki otsinguid leidsin odavat sidrunisorbetti, mis oli väga halb. Lonkisin mööda tänavat edasi ja kuulsin taas kedagi "Hello!" ütlemas, sedapuhku veendusin, et see oli tõesti suunatud minule ja kõnetajaks oli soliidne noormees, kes seisis kastiga mingi maja ukse taga. Järgmiseks küsis ta minult kas ma tean mis selle ukse kood on. Ma vabandasin ja ütlesin et kahjuks ei tea... ja kõndisin oma sidrunisorbetti torkides edasi. Üks hetk avastasin, et olin täielikult eksinud ja pidin jälle kino otsima hakkama. Tegin varem tehtud tiirudest veel suuremad ringid Greenwichile peale ja leidsin üles.
Treilerite ajal maadlesid põrandal kellegi lapsed, tõenäoliselt õde ja vend. Tüdruk lubas poisi ära tappa ja poiss sülitas talle selle peale juustesse. Vaatasin neid nostalgias ja meenutasin Jürgeniga kaklemise aegu. Head ajad olid. Film oli muidu megalahe ja elasin nii hullult sisse, et kui see läbi sai, mõtlesin, et noh nii koju minek nüüd, aga siis meenus, et oota, ma pole Kandles. Tee koju oli n i i i i i i i i i pikk ja jube. Enne siia tulekut mõtlesin, et oo Londoni ööelu siit ma tulen hoia alt, aga reaalsus on see, et peale kella seitset ma kodust jalga välja ei tõsta. Tegelikult pole siin midagi jubedat ja keegi pole mu hinge kallale veel kippunud, aga võõras tee, halb orienteerumisoskus ja pimedad kitsad tänavad ei ole parim kooslus. Peale kino oli ilmselt asi ka selles, et ennist vaadatud multikas oli päris palju actionit ja see pani mu kujutlusvõime eriti hästi lendama. Õnneks jõudsin ikka turvaliselt koju.
Head ööd!
(Tegin pilti ühest laevast, aga oli hoopis
eeskaamera lahti ja ma ei näinud ekraanilt
mitte midagi)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar