Hello! (loe ülepingutatud briti aktsendiga)

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis siia jõudmine oli päris pöörane ja lõbus. Reede hommikul kell 4 startisime Annabelli ja kasuisaga Riia lennujaama poole. Esimene raskem tagasilöök tabas mind juba pagasit loovutades- see oli liiga raske, seega pidin oma dušigeelist loobuma. Peale oma saatjaskonna lahkumist, polnud ma päris kindel, kuhu minema peab ja mis teha tuleb, niiet otsustasin jälitada ühte kõrgema laubaga meest ja teha kõike nagu tema. Asi toimis ja jõudsin turvaliselt lennukile. Veendusin taaskord, et armastan kõrgust ehk mõtlesin pool teed, endal tobe irvitus näol, kuidas ma tahaks alla hüpata. Lend kestis 2 ja pool tundi. Peale maandumist eeldasin, et nüüd sujub asi ilusti, aga maha minnes jooksid kõik erinevas suunas ja ma otsustasin kasutusele võtta eelpool mainitud jälitustaktika sama mehega, kuid peahoonesse jõudes vaatas mu mees selja taha ja pani sõna kõige otsesemas mõttes jooksu ja rohkem ma teda ei näinud. Mul oli ausalt kahju, et teisele sellise trauma põhjustasin, aga vähemalt jõudsin alati ilusti õigesse kohta. Hiljem sain muidugi aru, et saan ise ka päris hästi hakkama. Pagasi kätte saamisega läks vähemalt tund ja mul oli tappev peavalu, niiet otsustasin keset lennujaama pikniku pidada ja ennast paki krõpsude ja Twixiga kosutada. Seejärel asusin bussipileti jahile, raskendav asjaolu oli see, et ma ei teadnud mis peatusest mis peatusesse ja mis bussiga ma minema pean või kust üldse piletit saab, kuid peale 3 tunnist seiklemist jõudsin viimaks rampväsinuna oma uude koju.

Esamulje Londonist?
Tänavatelt on vähemalt 3 aasta lehed pühkimata, aga inimesed on väga lahked ja viisakad.