Must-valge-sini

Meil läks siin kodus pesumasin katki. Kõige vahvam on see, et perel endal on ju kapp riideid täis, aga minu garderoob on väga minimalistlik. Pesin käsitsi oma üksikud hilbud küll ära, aga otsustasin minna ka šoppama. Thomas kui kerge moeguru tuli minuga ühes, mis oli suureks kergenduseks, sest nii hea oli lihtsalt KÕNDIDA, ilma et peaks ninapidi google mapsis istuma ja pidevalt muretsema, kas olen õigel teel ja mis minust saab. Ühesõnaga nautisin Oxford streeti täiel rinnal. Rahvast oli muidugi tohutult ja peale metroost väljumist polnud ma kindel, kas suudan sellisest personaalse ruumi traumast veel kunagi taastuda. Käisime ka Lushis, mis oli põnev, kirju ja lõbus. Proovisime erinevaid vannipomme ja Thom üritas mind kõike proovima sokutada.

 Peale väsitavat šoppamist viis ta mu restorani ja ma pidin infarkti saama, kui nägin laual noa ja kahvli asemel pulki. Hakkasin aga nobedasti kuivtrenni tegema (pole iial pulkadega söönud). Siis pidin aga teisegi infarkti saama, sest ta tellis mulle NUudLISUPI KaNAgA!!! Pulkadega!?!? NuudliSSUPPI!?!?! Aga ma olin väga kannatlik ja järjepidev, ning selle tulemusena sain peale 1,5 tundi kõhu enam-vähem täis. 

Minu söök enne ja pärast.

Edasi seadsime sammud Hyde parki poole. Tee ääres jäi silma kaval business idee. Tänavale oli joonistatud erinevate riikide lippe ja inimesed jätsid oma koduriigi juurde raha. Nagu arvata oli, siis Eesti lippu teiste seas polnud. Selle kurva tõsiasjaga ma leppida ei suutnud ja nii esitasin selle eritellimusena, nemad lubasid aga lahkesti joonistama hakata. Ja nüüd võite kolm korda arvata mis juhtus. JAH. NAD JOONISTASID UHKE MUST-VALGE-SINI LIPU. :) Kahjuks sellest meistriteosest pilti ei saanud, sest üsna pea taipas üks meestest igaks juhuks guugeldada. Sain jäädvustada neid seda katastroofi ainult kustutamas. 

Lõpuks valmis ka õige versioon ja ma sain rahuliku südamega oma sentidest lahti. 

(Avastan siin ikka ja jälle, kui ilus on Eesti lipp.)

Koju minnes saatis Thom mu platvormile, kust olin eelmiselgi korral koju sõitnud ja läksime oma teed. Järsku avastasin, et olen Greenblablabla stationis, kuigi 3. ehk minu peatus oleks pidanud olema Blackheath. Küsisin siis ühelt härralt, et kas Blackheath on enne või pärast seda peatust, mille peale vastas too kohkunult, et ei, see on hoopis teine liin ja soovitas mul ruttu rongilt maha tulla. Hüppasin siis kärmelt välja ning võtsin telefoni kätte ja BOOOOOOOOM *aku kustus*. Kell oli kuskil 21 kanti. Õnneks haaras see härra mu oma tiiva alla ja juhatas mu järgmisesse peatusesse, aga ma eksisin veel mingi 297393269 korda ära ja ma isegi ei hakka parem sellest jebimisest siin halama AGA hoolimata kõigest, jõudsin kell 23.06 õnnelikult ja rampväsinuna koju. Lubasin endale, et ma ei lahku majast enam iial ja telefoni jätan ka elu lõpuni laadima. 

Bye!