Pudru ja kapsad

Punnitasin, mis ma punnitasin, aga ei suutnud korralikku sidusat blogipostitust kokku klopsida. Selle asemel panin ühte patta hunniku erinevaid mõtteid ja seiku.

Ma ei taha nüüd õelalt kõlada, aga Blackheathis on igal tööpäeval kella 8 ja 10 vahel tänaval üks helkurvestiga hull. Esimene kord, kui ta mu peale karjus, võtsin seda vägagi isiklikult. Edaspidi sain aru, et ta lihtsalt karjubki vahest inimeste peale. Eelmine nädal kui poodi läksin, põrkasin temaga tänavanurgal kokku ja ta pani jälle täiest kõrist kisama. Ma ehmusin nii hullult, et karjusin kogemata  vastu.
Nägin seda hullu eile jälle, enam ta mu peale ei karjunud. Huvitav, kas ta nüüd kardab, et röögin ehk jälle vastu?

***

Mul oli imetore päev ja kõndisin taaskord läbi pargi koju. Youtube oli automaatesituse peal ja järsku tuli hullult kurb laul, mis tõi kohe ka sajad kurvad mõtted pähe. Tee peale jäi Blackheathi raamatupood, kuhu täiesti ootamatult jalad mu ka sisse kandsid. Läksin kassa juurde ja küsisin millegi romantilise aga ekstreemeselt kurva järele. Noormees kassas ei osanud kohe midagi kosta ja kutsus paarilise appi. Kaks pead on ikka kaks pead. Lõpuks leidsid nad mulle David Nicolls'i "One Day", mille ma ka ostsin. Enne ära minekut ütles üks kuttidest mulle siira kaastundega, et küll kõik saab korda ja naeratas soojalt. Midaiganes see ka tähendama pidi.... kindlasti saab. :D

***

Eestlased on Londonis palju rohkem eestlased kui Eestis. Meie "Eestlased Londonis" Facebooki grupp on väga aktiivne. Emad organiseerivad oma eesti lastele kokkusaamisi, kaubeldakse rukkijahu ja leivataigna juuretisega, jõulupeole tuleb esinema Jüri Homenja ja palju muud.
Ja minu arvates on see nii tore, et olgu eestlased nii kinnised ja õelad kui tahavad, aga samas hoitakse ikkagi juurtest kinni ja teiste eestlastega kokku. :)

***

Klassikaaslastega tuli ühe vaba tunni ajal kuidagu juttu sõprusest ja ma ütlesin kuidagi muuseas, et nojah, ise pole Londonis ühtki sõpra 3 kuud näinud (ehk terve aja mis ma siin olnud olen). Selle peale vaatasid nad ehmunult minu poole ja pärisid, et kes nemad siis mulle on. Tundsin ennast nii nurka surutuna ja vastasin kogeledes, et: "Noh teate küll, kui ülikoolisõbrad välja jätta või nii".
Peale seda ma taipasin, et tegelikult teoreetiliselt on mul siin sõpru küll, aga lihtsalt minu maailmas nad ei kvalifitseeru (veel?) sõprade kategooriasse.

***

Jagan ühte vahvat õudusunenägu ka.
Ma nägin unes, kuidas ma oma eks-poisssõbra potentsiaalse uue tüdruksõbraga mingis veoautos Mõrnaja viina jõin. Mul hakkas üsna pea halb (pole kindel, kas asi oli selles tüdrukus või alkoholis), aga igatahes peale seda pidin minema oma ülikooli lõpetamisele. Mul olid tohutult kõrged kontsakingad jalas. Piduliku tseremoonia lõpus kõndisin lavalt maha, et perelt õnnitlusi vastu võtta, aga siis teatasid mu seltsimehed, et neil on mingisugune pidu ja ma pean seda pildistama tulema. Üritus toimus mu maakohas keset põldu. Saatsin kontsadega maad kündes ja kaameraga pusides vähemalt pool ööd mööda, sest külalisi keda pildistada, tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks kui rampväsinuna viimased pildid tehtud sain ja koju hakkasin minema... käis äratuskell. No kena päeva.

***

Vampiiripäevikud.
Jah. Ma hakkasin vaatama seriaali "Vampiiripäevikuid" ja see on suurim needus mis minu hingele eales langenud on. Alguses lubasin endale, et alustan järgmist hooaega, kui tähtsamad kodutööd on tehtud. See ei toiminud. Siis lubasin, et 1 osa nädalas. Ei toiminud. 1 osa päevas. Ikka ei toiminud. Niiet nüüd otsustasin selle seriaali ruttu-ruttu lõpuni vaadata, et ma saaks tähtsate asjadega jälle edasi tegeleda. Õnneks olen juba 6. hooaja keskel ja kõigest 2 hooaega on veel jäänud.
Sõltuvus on muidugi number 1 probleem, aga veel hullem on see, kuidas ma sellesse sisse elan. Kui ma alustasin, siis näiteks olin ma 2 päeva füüsilises südame- ja kaelavalus, ning raske oli hingata. Ilmselt oli asi selles vägivallas ja vampiirides, kes pidevalt kellelgi kõri kallal olid.  Ühel päeval väljus asi täiesti kontrolli alt: ma vaatasin 20 osa järjest. Järgmimsel hommikul ärkasin ma päris tõsise mõttega et: "Oh, Stefan saab mind ju selle ülikooli esitlusega aidata! Ta on ju mitu korda koolis käinud!" (Stefan on seal seriaalis vampiir, kes ei vanane ja on mitu korda elu jooksul ülikoolis käinud).
Jah, see õudus peab lõppema ja ruttu. :D
KUIGI soovitan vägagi soojalt kõigil seda vaatama hakata!!

***
Halva kvaliteediga pilt minust konnakostüümis, kuigi lõpuks ostsin hiirekostüümi.

Järgmise postituseni! ;)

Ahvipärdik

Ma käisin elus esimest korda ronimas!!! Nagu selle seina peal, mis ka Võru Spordihallis on, ainult, et siin oli terve hall seda seina täis. Ma olin üsna entusiastlik, tõmbasin ronimistossud jalga ja.. PAGANA PIHTA KUI VÄIKESED NEED OLID. Ma sain aru, et jah need peavadki väga-väga ligi olema, aga ma sõna otseses mõttes lonkasin nendega ringi. Nii ja siis nendes kingades pidin ma Keitil (2 aastasel superväledal tüdrukul) silma peal hoidma. Vot see oli alles lõbus katsumus. Ronimise juures oli kõige veidram see, kuidas endale tundus, et olin juba hullult kõrgel ja ehk mõne rekordigi purustanud, aga reaalsuses olin higimull otsa ees umbes-täpselt 1 meetri kõrgusel. :D Kaua me kahjuks olla ei saanud, sest seal toimusid ka võistlused (ehk inimesi ja segadust oli palju). Aga vähemalt sain oma esimese kogemuse kätte ja esmamulje ronimisest oli lahe. Tahaks veel!

Minu esimesed sammud.
Heliga kuulates, võtab see video ühteaegu kokku selle, kui toetav ja kaasa elav on siinne pere mu tegemistega. <3 :D 

Kohtume tipus!

Kus on kodukoht?

08.Oktoober

Esimene äratus oli 00.55, seega sain lausa 3 tundi ja 50 minutit magada. Tegin endale putru, peale mida hakkas kõht hullult valutama. Ma kujutan ette, kuidas mu kõht lihtsalt ärkas üles ja olin nagu: „Marianne, tõsiselt või? Kell 1 öösel putru!?!??!?!“ Tahtsin panna teksad ja vabaajariided lihtsalt kaasa võtta. Aga kuna koristajad olid mu püksid jälle tõenäoliselt Annika kappi pannud, siis pidin panema dressid. See tähendas et kotis oli jällegi rohkem ruumi. Sain kaasa võtta ainult 1 väikese koti, niiet pean lihtsalt pöialt hoidma, et ema mu koju jäetud riidejäänuseid veel ribadeks pole kandnud. 

2 ajal istusin bussi. Mu kõrvale istus üks vahva noormees. Panniga. Jäin mõtlema, kuidas meil kõigil on oma lugu mis põimub ,vahest rohkem, vahest vähem, teiste lugudega. Näiteks pole sellel panniga härral õrna aimugi, et ma veel nädal hiljemgi mõtlen, miks ta köögitavaari kell 3 öösel kaasas kannab.

Pidin veel ümber istuma ja 2 tunni pärast olin lennujaamas. Aega oli maa ja ilm ja minu jaoks on see stressivaba reisimise vundament. Käisin veel rahulikult poodides, sõin šokolaadi ja kirjutasin seda mida ma siia praegu kirjutanud olen.  

Aaaaa ja vot peamise asja unustasin mainida

MA LÄHEN KOJU.

Jah

Päris päris koju koju

Heina põik 2

Võru linn

Eesti

.

WOW!!!

Mu tulekust teavad ainult kasuisa ja paar sõpra, eks näha ole mis näoga ema mu vastu võtab. :D

19. Oktoober

Nagu näha, siis rohkem aega mul Eestis kirjutamiseks ei jätkunudki.

Pardale minnes tuli välja, et mu kott oli siiski liiga suur, niiet toppisin raamatud põue ja panin topeltpesu koos mantli ja dressidega selga. Oli see alles vaatepilt. Ja kujutan ette, et veel parem oli vaadata, kuidas ma kitsas lennukis neid raamatuid pluusi alt ja püksisäärest välja sikutasin. Õnneks olin nii väsinud, et jäin magama enne õhku tõusmist ja ärkasin alles pisut enne maandumist. Tallinnas sõin keedukardulaid ja kotletti, magustoiduks ostsin mõnusa Tom jäätise.

Koju jõudsin õhtul 18.00 ajal. Ma ei teagi, kes koju jõudes kõvemini nuttis, kas mu ema või koer. Väike Eliise oli segaduses ja ei jõudnud mulle kõiki lugusi kass Kitty kaladest ja laudadest ära jutustada ja vend ei tahtnud alguses auto peale tulla, kui talle järele läksin, sest ei saanud ju olla, et mina talle järele tulin!

Viisin Eliisele kingituseks Peppa raamatuid, Jürgenile paar kodulugemiseks sobivat raamatut ja emmele armsa kohvitassi.

Mina: "Jürgen, kuidas sulle mu toodud kingitused ka meeldivad?"

Jürgen (kulmu kergitades): "Eeeeeee... need rraaaaaamatud või?"

Teisipäeval käisin koolis, maal ja sain sõpradega kokku. Kolmapäeval läksime perega Tartusse sööma ja šoppama, millest enamiku aja lõbutsesime Eliisega Lõunakeskuse mängudšunglis. Neljapäevast läks emme haiglasse. See oli ka peamine põhjus, miks oodatust varem koju tulin. Ma usaldan väga oma venda, aga ma polnud päris kindel, kas ta suudab endal, Happyl ja merisiga Jasperil nii kaua hinge sees hoida, sealjuures maja mitte maha lammutamata. Lisaks sain Eliiset hoida ja igatsetud aega pisutki tasa teha. Neljapäeva õhtul käisime sünnipäevapeol. Reedel käisime rannas sõbrannade ja Eliisega pikniku pidamas. Hiljem võtsime Jürxi ja Happy ka peale, ning sõitsime vanaisa juurde. Ja juba pidingi otsi hakkama kokku tõmbama. Enne ära tulekut käisin haiglas emmet ka muidugi vaatamas. 

Õhtu enne mu ära minekut, ei tahtnud Eliise kuidagi magama jääda. Ja kui lõpuks jäigi, siis ärkas ta kell 1, sest tahtis piisile

 kell 3, sest tahtis kakale

 kell 4, sest Kitty tuli tuppa ja ta ei saanud teda tervitamata jätta

 kell 5, sest ta tahtis issi suurest autost rääkida 

jne.

 Lõunauni osutus veel suuremaks tsirkuseks. 

Jäin Eliiset magama pannes vist ise hoopis magama. Igatahes ärkasin selle peale, et Eliise pani oma nina vastu minu nina ja siis sosistas "Nannu tudub!", ja tegi norskamishäält. Mulle näkku. Ja kuidas sa siis sellise peale pahane saad olla? :D Lõpuks oli igatahes kell nii palju, et pidin Jürgenit bussi peale viima, niiet jätsin Eliise magama paneku korraks vanaisa hoolde. Tagasi tulles kepsutasid aga need kaks lõbusalt rõkates mulle trussikute väel vastu. 

NII
HEA
OLI
KODUS
OLLA.

Ma sain aru, et vahet pole kui kaugel või kui kaua ma ka ära ei oleks... minu koer jääb ikkagi minu koeraks, minu õde jääb õeks, vend vennaks ja ema ei kao ka kusagile. Kõik on omal kohal, hästi ja kõik oli nii, nagu polekski neid 3 kuud vahel olnud. Ühtlasi nägin, kuidas kõik teevad "oma asja" nii nagu peab ja et "minu asi" ei ole praegu Eestis. Ma ei mõtle seda üldse halvas mõttes, lihtsalt tundsin, et mul on vaja siin (Londonis) siiski üht-teist veel teha. Seniks käin Eestis nii tihti kui võimalik ja ühel päeval saab "minu asi" siin tehtud. ;)

Nägudeni!

Iga lill vajab sõnnikut 😈

Sirvisin paar päeva tagasi esimest korda ise ka oma blogi. Vaatasin, et päris kenake teine, aga üks asi hakkas mind häirima: KÕIK OLI NII PAGANAMA HÄSTI. :D Mõtlesin, et selle valearusaama peaks likvideerima, niiet selle postituse pühendan kõigele halvale 😈, mis seda ilusat elu käsikäes saatnud on.

• Iga hommik on mu tekk tekikoti sees ühte nurka kogunenud ja keerdu läinud. See võib tunduda nagu väike mure, aga ei, see on väga kurnav. 
• Ma pean 5 päeva nädalas ärkama hommikul kell 6, et koeraga väljas käia.
• Ülejäänud 2 päeval nädalas ärkan ma kell 7, sest mu toas pole rulood. 
• Mõni päev ma igatsen kodu. Ja selle all ei pea ma silmas sellist kerget ohet, et "Tahaks koju..", vaid ikka sellist korralikku masendust täis õhtut, kus ma pean nuuksudes vabanduskõnesi oma koera ees, kelle ma Eestisse ootama jätsin, ning vaatan vesistades perepilte. Mu koer ja väike õde on kaks teemat, mis suudavad mu sekundiga rööpast välja ajada.
• Ma metsistun. Ma ei oska enam nautida teiste inimeste seltskonda, üksi on kõik palju kergem ja lõbusam. (Okei, on erandeid, aga mõte jääb samaks.)
• Mu vasakpoolne alumine (tagant poolt lugedes kolmas) hammas valutab päris tihti.
• Ma olen siin stabiilselt võtnud 2 kilo juurde, 1 kilo alla, uuesti 2 kilo juurde ja 1 alla jne. Kosun kenasti ühesõnaga. 
• Meil pole majas ühtki täispikka peeglit. Minule kui eneseimetlajale on see päris piinarikas.
• Liiga palju inglise keelt põhjustab peavalusi.
• 2 pere mured, 1 pere rõõmud. Siinse perega on häid ja pisut vähem häid momente, nagu iga perega ikka ja tunnen, et saan mõlemast täielikult osa.
  Siin olles olen ilmselgelt pidevalt kursis ka koduste uudistega ja tunnen, kuidas nende mured on siin palju raskemad ja rõõmud jäävad justkui kättesaamatuks. Ma saan rõõmustada, aga mitte koos nendega, vaid lihtsalt.. üksi. Ja see pole see.
• Mimiga kaisutamine on tore ja puha, aga vahest tahaks sellist suurt toetavat tugevat kallit, mida leidub minu jaoks ainult Eestis. 
• ÜLIKOOL
  Ja kui ma ütlen ülikool, siis ma ei pea silmas seda, et ma ei saa tunnis mõnest sõnast aru vaid seda, et mul pole ühtki õpikut, ma ei tea kust kodutöid vaadata saab, mul pole Wordi, ma ei tea millises hispaania keele grupis ma olen, ma ei tea kas ma pean digitaalturundusloengutes käima (niiet ma käin seal ülenädalati) jne jne jne :D
• Mul on riidepuude puudus ja ma unustan neid alati juurde osta.

Vot. Pole midagi see elu nii kerge. 

Õnne valem

Nagu eelmises postituses juba välja tuli, siis ma tellisin endale ratta.  Päris kohe oma uhke uue roosa ratta. Pakk pidi juba ülejärgmisel päeval kohale jõudma ja ma olin nii elevil, et otsustasin terve päea kodus pakki oodata ja õhtul rattaga loengusse sõita. Kella kahe ajal tuli pakk, millel polnud nime peal, aga otsustasin seda mitte puutuda, sest ratas see ilmselgelt polnud. Ja nii ma ootasin ja ootasin..

Lõpuks läksin uurima, mis värk on ja sain firmalt info, et mu ratas toodi kella 2 ajal turvaliselt minule. Ma olin kergelt öeldes paanikas. Juba jõudsin arvata, et ma tellisin mänguratta või midagi taolist, aga kui kella kahe ajal toodud karbi avasin, oli pettumus veelgi suurem. See oli ratta korv. :) Nagu lihtsalt korv.. Mida nad õige mõtlevad? Istun korvi ja sõuan kooli? Helistasin kohe neile tagasi ja palusin selgitust. Nende vastus: "Kuna meie auto oli väike ja ratas liiga suur, siis see ei mahtunud peale, aga mõtlesime, et toome vähemalt korvi ära." 

Tõsiselt või????!!??!?!?  ...Jep. 

Nojah, Veetsingi järgmise päeva ka oodates ja seekord rõõmusõnumitega, sest 26. Septembril, kell 13.00 jõudis minu ratas kohale. Või noh, kui nüüd täpsem olla, siis jõudsid kohale mu ratta jupid.. sõidukõlbliku riista pidin ma sellest ise tegema. Käärisin käised üles ja hakkasin aga pihta. 4 abikäppa olid ka mind segamas. :D

Pidin tunnistama, et ma väga-väga igatsesin kedagi appi. Paar tugevaid mehekäsi või siis pisut emme õpetust (mida ma oleksin kindlasti targutamiseks nimetanud) oleks vägagi ära kulunud. Kuid ma olin väga elevil, niiet püsisin kannatlikuna ja kokku ma ta sain. Aa, tegelikult olin lausa nii elevil, et kui hakkasin pakki lahti lõikama (kõikvõimalikest pappidest ja nööridest), siis järasin ühte "paela" jupp aega, enne, kui taipasin, et see on piduritross.. 

Ups.

Nagu näha võib, siis jõudis päikegi enne looja minna, kui ma oma rattaga valmis sain. 

Ja nii vähe ongi õnneks vaja.. kõigest 200£, 2  päeva ootamist ja 5 tundi pusimist.

Järgmisel hommikul sain kooliteel ka oma raske töö vilju nautida. Enne kodust lahkumist pakkisin igaks juhuks kruvikeerajaad ja mutrivõtmed ka kaasa. Kott kolises sõites korralikult, aga polnud hullu, sest mu ratas kolises kõvemini. Ühest suuremast mäest alla tuhisedes võtsin vastu ka 3 kindlat otsust:
1. Ma ostan endale kiivri.

2. Ma teen endale elukindlustuse.

3. Selle rattaga ei lase ma kellelgi sõita, sest ma ei taha, et mind mõistetaks süüdi ettevaatamatusega surma põhjustamises. 

KUID HOOLIMATA KÕIGEST

Jõudsime me rattaga mõlemad elusalt kooli ja elusalt ka tagasi. 

Järgmise päeva hommikul, kui olin pisut elutargem, vanem ja kogenum, keerasin veel mõned kruvid üle ja kohendasin poriplekke jne. Seega nüüd on minu armsake põhimõtteliselt lõplikult valmis. 

Loodetavasti ka jäädavalt.. :D

Kui mu ratas ei meeldi, siis Mimi lubas hammustada.

Bye!