Marianne

Punnitasin, mis ma punnitasin, aga ei suutnud korralikku sidusat blogipostitust kokku klopsida. Selle asemel panin ühte patta hunniku erinevaid mõtteid ja seiku. Ma ei taha nüüd õelalt kõlada, aga Blackheathis on igal tööpäeval kella 8 ja 10 vahel tänaval üks helkurvestiga hull. Esimene kord, kui ta mu peale karjus, võtsin seda vägagi isiklikult. Edaspidi sain aru, et ta lihtsalt karjubki vahest inimeste peale. Eelmine nädal kui poodi läksin, põrkasin temaga tänavanurgal kokku ja ta pani jälle täiest kõrist kisama. Ma ehmusin nii hullult, et karjusin kogemata  vastu. Nägin seda hullu eile jälle, enam ta mu peale ei karjunud. Huvitav, kas ta nüüd kardab, et röögin ehk jälle vastu? *** Mul oli imetore päev ja kõndisin taaskord läbi pargi koju. Youtube oli automaatesituse peal ja järsku tuli hullult kurb laul, mis tõi kohe ka sajad kurvad mõtted pähe. Tee peale jäi Blackheathi raamatupood, kuhu täiesti ootamatult jalad mu ka sisse kandsid. Läksin kassa juurde ja küsisin millegi...

Ma käisin elus esimest korda ronimas!!! Nagu selle seina peal, mis ka Võru Spordihallis on, ainult, et siin oli terve hall seda seina täis. Ma olin üsna entusiastlik, tõmbasin ronimistossud jalga ja.. PAGANA PIHTA KUI VÄIKESED NEED OLID. Ma sain aru, et jah need peavadki väga-väga ligi olema, aga ma sõna otseses mõttes lonkasin nendega ringi. Nii ja siis nendes kingades pidin ma Keitil (2 aastasel superväledal tüdrukul) silma peal hoidma. Vot see oli alles lõbus katsumus. Ronimise juures oli kõige veidram see, kuidas endale tundus, et olin juba hullult kõrgel ja ehk mõne rekordigi purustanud, aga reaalsuses olin higimull otsa ees umbes-täpselt 1 meetri kõrgusel. :D Kaua me kahjuks olla ei saanud, sest seal toimusid ka võistlused (ehk inimesi ja segadust oli palju). Aga vähemalt sain oma esimese kogemuse kätte ja esmamulje ronimisest oli lahe. Tahaks veel! Minu esimesed sammud. Heliga kuulates, võtab see video ühteaegu kokku selle, kui toetav ja kaasa elav on siinne pere ...

08.Oktoober Esimene äratus oli 00.55, seega sain lausa 3 tundi ja 50 minutit magada. Tegin endale putru, peale mida hakkas kõht hullult valutama. Ma kujutan ette, kuidas mu kõht lihtsalt ärkas üles ja olin nagu: „Marianne, tõsiselt või? Kell 1 öösel putru!?!??!?!“ Tahtsin panna teksad ja vabaajariided lihtsalt kaasa võtta. Aga kuna koristajad olid mu püksid jälle tõenäoliselt Annika kappi pannud, siis pidin panema dressid. See tähendas et kotis oli jällegi rohkem ruumi. Sain kaasa võtta ainult 1 väikese koti, niiet pean lihtsalt pöialt hoidma, et ema mu koju jäetud riidejäänuseid veel ribadeks pole kandnud.  2 ajal istusin bussi. Mu kõrvale istus üks vahva noormees. Panniga. Jäin mõtlema, kuidas meil kõigil on oma lugu mis põimub ,vahest rohkem, vahest vähem, teiste lugudega. Näiteks pole sellel panniga härral õrna aimugi, et ma veel nädal hiljemgi mõtlen, miks ta köögitavaari kell 3 öösel kaasas kannab. Pidin veel ümber istuma ja 2 tunni pärast olin lennu...

Sirvisin paar päeva tagasi esimest korda ise ka oma blogi. Vaatasin, et päris kenake teine, aga üks asi hakkas mind häirima: KÕIK OLI NII PAGANAMA HÄSTI. :D Mõtlesin, et selle valearusaama peaks likvideerima, niiet selle postituse pühendan kõigele halvale 😈, mis seda ilusat elu käsikäes saatnud on. Iga hommik on mu tekk tekikoti sees ühte nurka kogunenud ja keerdu läinud. See võib tunduda nagu väike mure, aga ei, see on väga kurnav.  Ma pean 5 päeva nädalas ärkama hommikul kell 6, et koeraga väljas käia. Ülejäänud 2 päeval nädalas ärkan ma kell 7, sest mu toas pole rulood.  Mõni päev ma igatsen kodu. Ja selle all ei pea ma silmas sellist kerget ohet, et "Tahaks koju..", vaid ikka sellist korralikku masendust täis õhtut, kus ma pean nuuksudes vabanduskõnesi oma koera ees, kelle ma Eestisse ootama jätsin, ning vaatan vesistades perepilte. Mu koer ja väike õde on kaks teemat, mis suudavad mu sekundiga rööpast välja ajada. Ma metsistun. Ma ei oska enam nautida teiste inime...

Nagu eelmises postituses juba välja tuli, siis ma tellisin endale ratta.  Päris kohe oma uhke uue roosa ratta. Pakk pidi juba ülejärgmisel päeval kohale jõudma ja ma olin nii elevil, et otsustasin terve päea kodus pakki oodata ja õhtul rattaga loengusse sõita. Kella kahe ajal tuli pakk, millel polnud nime peal, aga otsustasin seda mitte puutuda, sest ratas see ilmselgelt polnud. Ja nii ma ootasin ja ootasin.. Lõpuks läksin uurima, mis värk on ja sain firmalt info, et mu ratas toodi kella 2 ajal turvaliselt minule. Ma olin kergelt öeldes paanikas. Juba jõudsin arvata, et ma tellisin mänguratta või midagi taolist, aga kui kella kahe ajal toodud karbi avasin, oli pettumus veelgi suurem. See oli ratta korv. :) Nagu lihtsalt korv.. Mida nad õige mõtlevad? Istun korvi ja sõuan kooli? Helistasin kohe neile tagasi ja palusin selgitust. Nende vastus: "Kuna meie auto oli väike ja ratas liiga suur, siis see ei mahtunud peale, aga mõtlesime, et toome vähemalt korvi ära."  Tõsiselt võ...