Pudru ja kapsad
Punnitasin, mis ma punnitasin, aga ei suutnud korralikku sidusat blogipostitust kokku klopsida. Selle asemel panin ühte patta hunniku erinevaid mõtteid ja seiku.
Ma ei taha nüüd õelalt kõlada, aga Blackheathis on igal tööpäeval kella 8 ja 10 vahel tänaval üks helkurvestiga hull. Esimene kord, kui ta mu peale karjus, võtsin seda vägagi isiklikult. Edaspidi sain aru, et ta lihtsalt karjubki vahest inimeste peale. Eelmine nädal kui poodi läksin, põrkasin temaga tänavanurgal kokku ja ta pani jälle täiest kõrist kisama. Ma ehmusin nii hullult, et karjusin kogemata vastu.
Nägin seda hullu eile jälle, enam ta mu peale ei karjunud. Huvitav, kas ta nüüd kardab, et röögin ehk jälle vastu?
***
Mul oli imetore päev ja kõndisin taaskord läbi pargi koju. Youtube oli automaatesituse peal ja järsku tuli hullult kurb laul, mis tõi kohe ka sajad kurvad mõtted pähe. Tee peale jäi Blackheathi raamatupood, kuhu täiesti ootamatult jalad mu ka sisse kandsid. Läksin kassa juurde ja küsisin millegi romantilise aga ekstreemeselt kurva järele. Noormees kassas ei osanud kohe midagi kosta ja kutsus paarilise appi. Kaks pead on ikka kaks pead. Lõpuks leidsid nad mulle David Nicolls'i "One Day", mille ma ka ostsin. Enne ära minekut ütles üks kuttidest mulle siira kaastundega, et küll kõik saab korda ja naeratas soojalt. Midaiganes see ka tähendama pidi.... kindlasti saab. :D
***
Eestlased on Londonis palju rohkem eestlased kui Eestis. Meie "Eestlased Londonis" Facebooki grupp on väga aktiivne. Emad organiseerivad oma eesti lastele kokkusaamisi, kaubeldakse rukkijahu ja leivataigna juuretisega, jõulupeole tuleb esinema Jüri Homenja ja palju muud.
Ja minu arvates on see nii tore, et olgu eestlased nii kinnised ja õelad kui tahavad, aga samas hoitakse ikkagi juurtest kinni ja teiste eestlastega kokku. :)
***
Klassikaaslastega tuli ühe vaba tunni ajal kuidagu juttu sõprusest ja ma ütlesin kuidagi muuseas, et nojah, ise pole Londonis ühtki sõpra 3 kuud näinud (ehk terve aja mis ma siin olnud olen). Selle peale vaatasid nad ehmunult minu poole ja pärisid, et kes nemad siis mulle on. Tundsin ennast nii nurka surutuna ja vastasin kogeledes, et: "Noh teate küll, kui ülikoolisõbrad välja jätta või nii".
Peale seda ma taipasin, et tegelikult teoreetiliselt on mul siin sõpru küll, aga lihtsalt minu maailmas nad ei kvalifitseeru (veel?) sõprade kategooriasse.
***
Jagan ühte vahvat õudusunenägu ka.
Ma nägin unes, kuidas ma oma eks-poisssõbra potentsiaalse uue tüdruksõbraga mingis veoautos Mõrnaja viina jõin. Mul hakkas üsna pea halb (pole kindel, kas asi oli selles tüdrukus või alkoholis), aga igatahes peale seda pidin minema oma ülikooli lõpetamisele. Mul olid tohutult kõrged kontsakingad jalas. Piduliku tseremoonia lõpus kõndisin lavalt maha, et perelt õnnitlusi vastu võtta, aga siis teatasid mu seltsimehed, et neil on mingisugune pidu ja ma pean seda pildistama tulema. Üritus toimus mu maakohas keset põldu. Saatsin kontsadega maad kündes ja kaameraga pusides vähemalt pool ööd mööda, sest külalisi keda pildistada, tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks kui rampväsinuna viimased pildid tehtud sain ja koju hakkasin minema... käis äratuskell. No kena päeva.
***
Vampiiripäevikud.
Jah. Ma hakkasin vaatama seriaali "Vampiiripäevikuid" ja see on suurim needus mis minu hingele eales langenud on. Alguses lubasin endale, et alustan järgmist hooaega, kui tähtsamad kodutööd on tehtud. See ei toiminud. Siis lubasin, et 1 osa nädalas. Ei toiminud. 1 osa päevas. Ikka ei toiminud. Niiet nüüd otsustasin selle seriaali ruttu-ruttu lõpuni vaadata, et ma saaks tähtsate asjadega jälle edasi tegeleda. Õnneks olen juba 6. hooaja keskel ja kõigest 2 hooaega on veel jäänud.
Sõltuvus on muidugi number 1 probleem, aga veel hullem on see, kuidas ma sellesse sisse elan. Kui ma alustasin, siis näiteks olin ma 2 päeva füüsilises südame- ja kaelavalus, ning raske oli hingata. Ilmselt oli asi selles vägivallas ja vampiirides, kes pidevalt kellelgi kõri kallal olid. Ühel päeval väljus asi täiesti kontrolli alt: ma vaatasin 20 osa järjest. Järgmimsel hommikul ärkasin ma päris tõsise mõttega et: "Oh, Stefan saab mind ju selle ülikooli esitlusega aidata! Ta on ju mitu korda koolis käinud!" (Stefan on seal seriaalis vampiir, kes ei vanane ja on mitu korda elu jooksul ülikoolis käinud).
Jah, see õudus peab lõppema ja ruttu. :D
KUIGI soovitan vägagi soojalt kõigil seda vaatama hakata!!
***
Halva kvaliteediga pilt minust konnakostüümis, kuigi lõpuks ostsin hiirekostüümi.
Ma ei taha nüüd õelalt kõlada, aga Blackheathis on igal tööpäeval kella 8 ja 10 vahel tänaval üks helkurvestiga hull. Esimene kord, kui ta mu peale karjus, võtsin seda vägagi isiklikult. Edaspidi sain aru, et ta lihtsalt karjubki vahest inimeste peale. Eelmine nädal kui poodi läksin, põrkasin temaga tänavanurgal kokku ja ta pani jälle täiest kõrist kisama. Ma ehmusin nii hullult, et karjusin kogemata vastu.
Nägin seda hullu eile jälle, enam ta mu peale ei karjunud. Huvitav, kas ta nüüd kardab, et röögin ehk jälle vastu?
***
Mul oli imetore päev ja kõndisin taaskord läbi pargi koju. Youtube oli automaatesituse peal ja järsku tuli hullult kurb laul, mis tõi kohe ka sajad kurvad mõtted pähe. Tee peale jäi Blackheathi raamatupood, kuhu täiesti ootamatult jalad mu ka sisse kandsid. Läksin kassa juurde ja küsisin millegi romantilise aga ekstreemeselt kurva järele. Noormees kassas ei osanud kohe midagi kosta ja kutsus paarilise appi. Kaks pead on ikka kaks pead. Lõpuks leidsid nad mulle David Nicolls'i "One Day", mille ma ka ostsin. Enne ära minekut ütles üks kuttidest mulle siira kaastundega, et küll kõik saab korda ja naeratas soojalt. Midaiganes see ka tähendama pidi.... kindlasti saab. :D
***
Eestlased on Londonis palju rohkem eestlased kui Eestis. Meie "Eestlased Londonis" Facebooki grupp on väga aktiivne. Emad organiseerivad oma eesti lastele kokkusaamisi, kaubeldakse rukkijahu ja leivataigna juuretisega, jõulupeole tuleb esinema Jüri Homenja ja palju muud.
Ja minu arvates on see nii tore, et olgu eestlased nii kinnised ja õelad kui tahavad, aga samas hoitakse ikkagi juurtest kinni ja teiste eestlastega kokku. :)
***
Klassikaaslastega tuli ühe vaba tunni ajal kuidagu juttu sõprusest ja ma ütlesin kuidagi muuseas, et nojah, ise pole Londonis ühtki sõpra 3 kuud näinud (ehk terve aja mis ma siin olnud olen). Selle peale vaatasid nad ehmunult minu poole ja pärisid, et kes nemad siis mulle on. Tundsin ennast nii nurka surutuna ja vastasin kogeledes, et: "Noh teate küll, kui ülikoolisõbrad välja jätta või nii".
Peale seda ma taipasin, et tegelikult teoreetiliselt on mul siin sõpru küll, aga lihtsalt minu maailmas nad ei kvalifitseeru (veel?) sõprade kategooriasse.
***
Jagan ühte vahvat õudusunenägu ka.
Ma nägin unes, kuidas ma oma eks-poisssõbra potentsiaalse uue tüdruksõbraga mingis veoautos Mõrnaja viina jõin. Mul hakkas üsna pea halb (pole kindel, kas asi oli selles tüdrukus või alkoholis), aga igatahes peale seda pidin minema oma ülikooli lõpetamisele. Mul olid tohutult kõrged kontsakingad jalas. Piduliku tseremoonia lõpus kõndisin lavalt maha, et perelt õnnitlusi vastu võtta, aga siis teatasid mu seltsimehed, et neil on mingisugune pidu ja ma pean seda pildistama tulema. Üritus toimus mu maakohas keset põldu. Saatsin kontsadega maad kündes ja kaameraga pusides vähemalt pool ööd mööda, sest külalisi keda pildistada, tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks kui rampväsinuna viimased pildid tehtud sain ja koju hakkasin minema... käis äratuskell. No kena päeva.
***
Vampiiripäevikud.
Jah. Ma hakkasin vaatama seriaali "Vampiiripäevikuid" ja see on suurim needus mis minu hingele eales langenud on. Alguses lubasin endale, et alustan järgmist hooaega, kui tähtsamad kodutööd on tehtud. See ei toiminud. Siis lubasin, et 1 osa nädalas. Ei toiminud. 1 osa päevas. Ikka ei toiminud. Niiet nüüd otsustasin selle seriaali ruttu-ruttu lõpuni vaadata, et ma saaks tähtsate asjadega jälle edasi tegeleda. Õnneks olen juba 6. hooaja keskel ja kõigest 2 hooaega on veel jäänud.
Sõltuvus on muidugi number 1 probleem, aga veel hullem on see, kuidas ma sellesse sisse elan. Kui ma alustasin, siis näiteks olin ma 2 päeva füüsilises südame- ja kaelavalus, ning raske oli hingata. Ilmselt oli asi selles vägivallas ja vampiirides, kes pidevalt kellelgi kõri kallal olid. Ühel päeval väljus asi täiesti kontrolli alt: ma vaatasin 20 osa järjest. Järgmimsel hommikul ärkasin ma päris tõsise mõttega et: "Oh, Stefan saab mind ju selle ülikooli esitlusega aidata! Ta on ju mitu korda koolis käinud!" (Stefan on seal seriaalis vampiir, kes ei vanane ja on mitu korda elu jooksul ülikoolis käinud).
Jah, see õudus peab lõppema ja ruttu. :D
KUIGI soovitan vägagi soojalt kõigil seda vaatama hakata!!
***
Halva kvaliteediga pilt minust konnakostüümis, kuigi lõpuks ostsin hiirekostüümi.
Järgmise postituseni! ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar