Winter Wonderland





Üks vahva teisipäev oli õhtusse veeremas kui mul sai käesolevast nädalast rohkem kui küll. Õnneks tuli mulle siin kohal appi vana hea sõber Joel, kes oli nõus minuga Winter Wonderlandi lustima minema. Kui nädala sündmustest oli muljetatud, mured jagatud ja sissepääsu järjekord seljatatud, otsisime koheselt üles baari. Ärgem nimetagem seda alkoholismiks või murede uputamiseks, sest me tegime seda otseloomulikult kõige siiramal eesmärgil- et sooja saada. ;)
Sellele järgnes üks korralik kehakinnitus praekartuli, hapukapsa ja hapukurgi näol. Uskumatu eks? Olime isegi üllatunud, et niivõrd eestipärase roa leidsime, mis maitses lisaks kõigele oivaliselt. Kõrvale jõime piparkoogi maitselist sooja siidrit. Kõlab veidralt, aga tegelikult oli päris.. jõulune (?). Peale teist julgusnapsi tegime paar pilti ja olimegi valmis oma esimeseks rollercoasteriks.
Mikihiire sõit ameerika mägede miniversioonil tundus meile kohane algus. Kõrvalt vaadates supertitekas, aga kui me kohalt võtsime siis tuli ikka piipu ja prille hoida, sest SEE SÕIT OLI PÖÖRANE.
Kisasin nii, kuidas jaksasin. 





Maalaps jääb ikka maalapseks.



Kuna Mikihiiresõidu elasime kenasti üle, tegime kerge upgrade'i ja ostsime piletid Hangoverile. See oli 85 (tundus nagu 1085) meetri kõrgusele minev inimesterõngas, mis siis vabalangemisega alla kukkus. Igaks juhuks käisime mõlemad enne ka tualettruumis, sest meil hakkasid juba vaadates süda puperdama ja jalad värisema, kes teab mis veel sõidu ajal juhtuda võib.
 Kõigepealt hakkasin kahetsema, et olime sinna piletid ostnud. Siis hakkasin kahetsema, et olin üldse nõus karussellidel käima jne kuni selleni välja, et mis põrgu päraslt ma Joelile kirjutasin. Aga mis seal ikka, uhkus ei lubanud otsa ümber pöörata. Võtsime istet ja see töötaja, kes meid sinna kinni pani, tõmbas selle metallist pulga mulle korraliku hobadusega vastu pead. Sekundiks juba lootsin, et ehk lõi mu oimetuks ja ma saan selle jubeduse kusagil ponide ja vikerkaarte seltsis veeta, aga tutkit. Kui hakkasime üles minema, tuli mul hea idee panna silmad kinni ja püüda mediteerida, aga üsna pea sain aru kui imeline vaade meid ees ootas. Ma tooksin võrdluseks Meenikunno raba vaatetorni. Sa lihtsalt vaatad ja imetled, sest see on lummav. Ainus vahe on selles, et turbasambla vahel vudivate selgrootute asemel kujutad sa ette kõiki neid säravate majatuede valguses sibavaid selgroogseid homo sapiense. See oli tõepoolest nii ilus, et kohe päris päris esimest korda mõtlesin ma, et
MA ARMASTAN LONDONIT.
Nautisin seda tuulevaikust, linnamelu suma, kuud taevas igat hingetõmmet seal üleval, kuni tuli meelde, et me kukume kohe alla. Laususime Joeliga üksteisele esimesed ja potensiaalselt ka viimased lahked sõnad ja nii me läksime. Seest tõmbas nii õõnsaks, et ma ei suutnud isegi karjuda. Alla jõudes oli muidugi rõõm ääretu kui veendusin, et olin elus ja terve. Pealekauba pidin tunnistama, et see oli parim atraktsioon, kus ma iial käinud olen. Muidugi on benji- ja langevarjuhüppel mu südames endiselt eriline koht, aga seda vaadet ei ületa miski.

Kusjuures paar päeva hiljem nägin öösel unes, et ma olin Jürgeniga sellel samal karusellil, aga tema vöö oli unustatud kinni panna, niiet keset vabalangemist lendas ta lihtsalt minema ja maandus kuhugi Thames'i peale paati ja ma ei julgenud emmele seda öelda, sest ma olin suht kindel, et ta sai surma.



Oli aeg tähistada meie jätkusuutlikku eksistentsi ühe korraliku magustoiduga. Leidsime väga ahvatleva pannkoogi koha, aga kuna Joel tahtis vahvleid siis otsisime edasi. Viimaks taipasime, et me ei leiagi täiuslikku kohta niiet vantsisisme tagasi esimesse kohta. Ostsin endale banaani-nutella-kinderbari pannkoogi ja seadsime ennast lõkke äärde sööma. Hea seltskond, kärekülm õhk, soe lõke,  ja šokolaadis ulpiv pannkook- see ongi õnne valem. 




Aga head asjad ei kesta igavesti ja oligi aeg koju minna. Jalutasime oma 15 minutit tänavatel kui taipasime, et olime peatusest mööda kõndinud. Ekslesime Joeli juhatusel veel pisut ühel kaunil tupiktänaval ja viimaks taipasime, et peatus oli olnud otse meie kõrval.
Tervitanksin siinkohal kõiki viletsaid orienteerujaid! 
Sain kohe esimesele rongile ja kodutee möödus naeratus suul. 


Nii tore oli!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mu uus Honda

Puhkuse esimene nädal

Sydney