Manchester

See oli oktoobri alguses kui mul oli veel aega, muru oli rohelisem, päike eredam ja kodutööde tähtajad ei tülitanud mind veel mitte üks teps. Oli täiuslik aeg kusagil käia.. näiteks Manchesteris!

Kui olin oma tööpäeva lõpetanud, võtsin jalad selga ja lidusin tuhatnelja rongijaama poole- puhkus võis alata! Kahjuks rauges minu entusiasm juba vähem kui poole tunni pärast, kui makseterminalist vaatas mulle vasu 80 naelane arve ühe otsa pileti eest ehk siis umbes 95 eurot ainuüksi sinna saamimse eest. Tuhat ja tuline! Ostsin selle pileti nutumaik kurgus ikka ära, sest ma tõesti vajasin seda minipuhkust. Sõit läks üsna ruttu ja rongijaamas ootas mind Rob, üliõpilasest eesi kutt Manchesteris, kes lubas mulle seal ka peavarju pakkuda. Käisime kohvikus söömas-joomas, puhusime juttu ja asusime kergele linnaekskursioonile. Linn oli kena ja Rob maalis sellest muidugi veelgi imelisema pildi juttudega pussitamistest, varastest, Suurbritannia ohtlikuima linna tiilist ja kodutute rekordist- imeline! Koju minnes haarasime teeäärsest poest paar siidrit filmiõhtuks ja kohale jõudes hakkas pihta tüüpiline filmiõhtu stsenaarium, mis algab tunniajalise õige filmi otsingutega. Lõpuks saime ikka hakkama ja lisaks osutus väljavalitu "Shutter Island" võrratuks filmiks. Täpselt seda tüüpi film, mida ei saa mitu päeva peast ja avastad ikka ja jälle ennast seda analüüsimast.

Kui film sai läbi, teatas Rob mulle ülimkonkreetsusega, võibolla isegi pisut tõredalt ja ennast kaitsvalt, et ega ma tema tuppa küll ei jää, ta teeb mulle kõrvaltuppa voodi ja parem oleks et ma sinna lähen. 

Ma ei osanud isegi midagi öelda hahah. Alustuseks, see kõlas nagu ma oleksin väga pealetükkiv olnud ja ma võin käsi südamel lubada, et ma polnud midagi teinud ja mul polnud isegi midagi mõttes. Teiseks, tõsi, ma olen päris kaua olnud üksik vallaline neiu, aga kohe kindlasti pole ma nii meeleheitel, et minus ohtu võiks näha. Kolmandaks, äkki ma oleksin pidanud juba enne filmisubtiitreid püsti kargama ja teise tuppa pagema, et mingeid signaale valesti ei loetaks? Kurat neid mehi teab... aga ehk oli see karm pussitamiste pealinn Manchester ta lihtsalt pisut paranoiliseks muutnud ja mine tea kui hullud need naised seal veel on. :D

Mu kõrvaltoa pesa oli igaljuhul mõnus, lugesin raamatut, tegime Robiga minu toas kerge venekeele kursuse ja tõmbasin ennast kerra.

See oli üks paganama lõõgastav hommik: tegin endale teed, lugesin holokausti vastuteooriaid, jätkasin raamatuga, veel tassike teed ja veel pisut lugemist. Võibolla ei kõla see teab mis erilisena, aga minu igapäevane äratus on tegelikult kell 7 laste kilgete ja kisa saatel. Seega oli vaikus ja tassike teed kõik, mida mu hing ühelt oktoobrihommikult ihkas. Ärgates tegi Rob meisterkokana meile hommikusöögiks krõbinaid piimaga ja küsis nagu muuseas, et miks ma õhtul ta tuppa rääkima ei tulnud. Mõtlesin selle peale vaid muie näol et kas ta teeb nalja või? Ma ei julgenud ta toa poole enam vaadatagi. 😅

Kõhud täis ja tuju hea kepsutasime linna. Kolasime mööda raamaukogu ja muuseume. Peamine raamatukogu, mille külastamist olin südamest oodanud oli kahjuks kinni, aga muidu oli ikkagi tõsiselt lahe. Pidin tõdema et Manchesteri ajalugu oli sama muljetavaldav kui Robi teadmised. Esimene arvuti, tööstusrevolutsioon, vanim raamatukogu, esimene rongiliin, naiste õigused ja paaaaaaaalju muud põnevat.  

Kui muuseumitest küll sai, käisime lõunat söömas, sõitsime niisama lõbu pärast bussiga ringi ja jutuks tulid ülikoolide societyd, mis võiksid tõlkes olla ehk kogukonnad (?). Rääkisin talle, et tahtsin juba esimesel aastal mõnega liituda, aga mitte ükski neist ei kõnetanud mind. Valikus olid erinevad kogukonnad kristlastele, itaallastele, hispaanlastele, venekeelekõnejatele, feministidele, trennitegijatele jne jne. Rob, kes on juba head mitu aastat ülikoolis oma Society käekäiku dirigeerinud, soovitas mul alustada ise society. See oli ütlemata hea killuke nõud niiet sellest lähemalt juba järgmises postituses. See lause kõlas nagu ma oleksin mõni tähtis suunamudija, aga tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et ma kirjutan sel teemal eraldi postituse. :D
Igatahes jalutasime veel pisut ringi, käisime geide linnaosas (kus olevat ka marukihvt ühissaun) ja oligi mul aeg tagasi Londonisse minna. 

Siin üks kaunis pilt minust Manchesteris. 

Terve teise päeva käis läbi linna rattaralli ja kulutasime ütlemata palju energiat et mitte ratta alla jääda ja ohutult teid üleada. 

Tagasiteel istus rongis mu vastas üks naine. Harilik naine: ühes käes telefon, teises veinipudel, silmad paistes, meik laiali ja nuuksus lohutamatult. Umbes peale poolt tundi, kui nuuksumine tasapisi valjuhäälseks nutuks muutus ja ta sõnumeerimisest pausi tehes telefoni lauale virutas, küsisin talt, kas kõik on korras.
(JAH MARIANNE, MUIDUGI ON TAL KÕIK KORRAS KUI TA ON TERVE TEE NUTNUD, KURADI LOLL OLED IKKA)
Selle peale hakkas ta aga veel kõvemini nutma, ütles, et need on õnnepisarad ja läks ostis pudeli veini juurde. Kui me paari tunni pärast Londonisse jõudsime, oli see vaene hing täis nagu kännuämblik ja mul oli temast nii põrgukahju. Igaljuhul loodan, et pohmakajumal oli talle armuline.

Kokkuvõttes oli Manchester siiski ütlemata kena ja kõvasti kodusema energiaga linn kui London. Supermõnus minipuhkus, aitäh ja nägudeni!
♡