килька в томатном соусе

Pühapäev

Vaevasin terve laupäeva pead, mis kell ma kodust välja pean astuma. Probleem seisnes selles, et ma tahtsin kell 3 minema hakata, aga kell 3 keerati ka kella. Õnneks avastasin lõpuks, et UKs keeratakse kella kell 2, niiet see mure oli murtud. Ja kuna ma olin viimased päevad ennast pisut viletsalt tundnud, kulus see tunnike ekstra und igati ära.

Ärkasin 2.30 öösel, tegin endale öösöögiks ahjulõhe praekardulatega ja teekond võiski alata. Nagu ikka, on bussidega mingi ilge jama. Alustuseks ei leidnud ma bussipeatust, siis selgus, et see oli suletud ja seda ei eksisteerinudki enam. Olin nõutu, tõbine ja väsinud, niiet seisin lihtsalt kohvriga tee ääres ja jõllitasin imet oodates tühjusesse. Endalegi üllatuseks, märkaski vist keegi seal kõrgemal minu muret, sest üks lahke liinibussijuht pidas ekstra minu jaoks bussi kinni ja seletas, kuhu ma minema pidin. Ma olin siiralt tänulik! Nägin kaugelt, et mu buss juba ootas. Lidusin elu eest, koperdasin, kukkusin, tõusin püsti nagu fööniks tuhast, andsin jalgadele tuld kuni istusingi hingeldades bussis. Lennujaama jõudes ostsin esimese asjana endale paki ekstrasuperultramultivitamiine, sest mul polnud otseselt midagi viga aga päris elus ma ka polnud. Lasin kohe ühe robustselt suure tableti alla ja hakkasin kasutusjuhendit lugema. Tablett tuli võtta 1 kord päevas enne päeva suurimat söögikorda. Ostsin ruttu juurde ka paki krõpse, mille ülesanne oli saboteerida seda samust päeva suurimat toidukorda.

Oli see alles üks väle lennuk. Jõudsin vaevu mugava asendi sisse võtta kui juba paluti valmistuda maandumiseks. Tore oli, sest olin lennuks tõmmanud Netflixi ainult "Rick and Morty't", mille 10 minutil olin juba veendunud, et see jabur multikas pole minu tassike teed.

Ma polnud ainus, kelle jaoks oli see varajane hommik, sest Amsterdamis ootas mind avasüli Anette. Ta käskis minna mul rongijaama ees oleva M tähe alla ja oodata teda seal. Ootasin teda hea jupp aega, enne kui ta tõmbas mulle videokõnega traati ja ma nägin, et temagi seisab M tähe all. Tuli välja, et selle rongijaama ees oli ilmselgelt neid M tähti rohkem kui üks ja teineteise leidmine osutus päris raskeks. Viimaks leidsime üksteist üles ja seadsime sammud shopping streetile. Nagu pühapäeva hommikuti ikka, olid enamik poed suletud. Erandiks oli vaid vene pood, kust ostsime ühe konservi kilusi tomatikastmes ja sügavkülmutatud kohukesi. Sellega kaasenes tõsine küsimus, kas ehk paneme hoopis meie, eestlased, oma kohukesi valesse kappi?
Kõndasime ringi, tegime ühe kiire photoshoodi ja seadsime sammud Rijksmuseumi poole.

Uksel tervitas meid kohvrikeelu silt ja härra, kes teatas, et neil pole ka käsipagasi hoiustamise jaoks kohta, aga kusagil paar tänavat eemal pidavat ühes parklas olema mingid kapid, kuhu oleks mu kohver pidanud mahtuma. See oli aga puha lorajutt, sest kappe ei leidnud me kusagilt. Oma kohvri sain hoopis 5 euro eest kellegi erapoe leti taha sokutada. Kuna see ei tundunud just kõige usaldusväärse koht, häälestasin enda vaimselt valmis kotist ilma jääma ja pakkisin kõige väärtuslikumad asjad (telefoni, läpaka ja kilud tomatikastmes) kaasa. Kui olime muuseumis saanud kohvrikeelusildi seljatatud, võttis meid vastu uus keeld. See kord oli probleem Anette kotis, mis olevat liiga suur. Õnneks saime selle garderoobi jätta ja meie kunstimuuseumi ekskursioon võis lõpuks ometi alata. Esimesed paar tundi olime päris asjalikud: uurisime maale, arutasime maailmaasju jne aga kui jalad juba valutama hakkasid ja selles hiiglaslikus hoones orienteerumine keeruliseks muutus, pakkisime pillid kotti ja läksime sööma. Iseenesest võis muuseumiga rahule jääda.













Kõhud saime täidetud mingis korea kohas, mis Anettele vist väga meeldis. Mul polnud korea toidu vastu midagi, aga mõtted mõlkusid siiski pigem kilude juures, mis mul taskus olid. Lasime diivanil veel pisut leiba luusse ja edasi suundusime punaste laternate tänavale. Kusjuures mul polnud see enne reisi meelde tulnudki, aga olin kahtlemata põnevil.
Oh wow.
Ma ei pidanud pettuma.
Klaasi taga lihtsalt seisidki paljad lehvitavad naised. Kõikidel identne "veatu" keha ja säravvalge naeratus. Muidugi oli neid kena vaadata, aga mind häiris kui lähedal nad olid. Nende suured rinnad olid minu isikliku ruumi mullis ja nende pikad siledad jalad panid mind tundma väikese kollide kompanii liikmena. Enamik naistest sättisid ennast valmis, rääkisid üksteisega või "suhtlesid publikuga". Vaid üks naine lösutas oma toolis rasvarullidest ehituna, mugis kahe suupoolega krõpse ja scrollis telefonis.
That's the spirit!
Kuna me juba sellisel tavapäraselt illegaalsel lainel olime, astusime sisse ka mõnda coffeeshoppi, aga mis puudutab rohelist, siis olime Anettega mõlemad hullemad kui algajad. Viimaks leidsime supersõraliku müüja, kes tegi mulle kanepimaailma puust ja punaselt selgeks niiet ma ostsingi oma elu esimese jointi.





Võtsime rongi Leeuwardenisse, kus pidin Anette katuse all peavarju saama. Leeuwardeni keskusest läks Anette rattaga koju ja mina jäin külmetades bussi ootama. Igavusest mõtlesin emale traati tõmmata, aga ta telefon oli välja lülitatud. Proovisin õnne ka isa, venna ja teistega, aga ei saanud kellegagi ühendust. Olin juba päris murelikuks muutumas, aga lõpuks sain kätte vanaisa, kes mulle unesegaselt pajatas, mis raju torm oli Lõuna-Eestit räsinud. Siis meenus ka viimane kontakt perega. Kella viie ajal oli isa saatnud mulle napisõnalise emaili: "Hull tuul on". Soovisin vanaisale head ööd ja hüppasin bussi. Kodu poole loksudes mõtlesin muie näol, mida küll kodus ilma elektrita tehakse ja kujutasin ette, kuidas igavusest kõik kell 7 õhtul magama läksid.
Anette koju jõudes ootas mind laual soe borš ja EESTI leib. Mugisime kõhud täis ja tõmbasime ennast kerra.

Esmaspäev

Kuna me olime eelmisest päevast surmväsinud, põõnasime lõunani. Hommikuks tegime килька võileibu, sättisime ennast valmis, ning läksin Anette ja ta majakaaslase Lisaga kooli. See oli rattaga umbes 20 minuti tee. Vaim oli valmis ja kõik oli hea, ainus jama oli see, et rattaid oli 2, aga meid 3. Õnneks olid neil ees pakiraami laadsed restid, mis võimaldasid meil proovida sõitmiseks kõikvõimalikke kombinatsioone:

mina ees, Anette roolis;
Anette ees, Lisa roolis;
Lisa ja Anette oma ratastel ja mina jala lonkimas

jne

Edu saavutasime mina ees, Anette roolis ja minu kott Lisa käes tehnikaga ja me ei jäänud isegi hiljaks.  Kooli rattaaed oli tohutu, vähemalt võrreldes sellega, et minu kooli rattaaias on tavaliselt heal juhul 3 velo, millest üks on minu ja 2 on tühjade kummide tõttu sinna seisma jäänud. 

Anette ja Lisa läksid loengusse ja mina sättisin ennast mugavalt sisse omi asju ajama. Kui neil said tunnid läbi, hüppasime läbi poest, käisime söömas ja läksime kinno. 

Kooli kinos häiris mind kohutavalt, mis lällamine filmi ajal käis ja mul oli kange tahtmine näpp suu ees üle auditooriumi "ŠŠŠŠŠŠŠŠŠ" susistada. Taltsutasin end vaid sellepärast, et mina olin sissetungija.

Kojusõit sujus päris hästi, ainult Lisa oleks napilt auto alla jäänud.

Õhtul tegime ka pisut jonu. Ma nutsin ja köhisin nagu pöörane. Sellele järgnes tappev väsimus ja nii me mõlemad unne vajusimegi.

Teisipäev 

Ärkasime rahulikult, sõime veel pisut suppi ja sättisime ennast päevaks valmis. Kuna kaasa võetud puhtad riided olid mul otsa saanud, tõmbasin selga Anette outfiti. See sobis mulle uskumatult hästi, kuigi nägi hoopis teistugune välja kui tema seljas.
Hüppasime jalgratta selga ja sõit läks see kord nagu lepase reega. Ostsin endale need samad teksad, mille Anette mulle laenanud oli ja paar hirmkallist pluusi. Oma ülejäänud rahajäänused kulutasin juustu ja toidupoes. Ostsin kodustele meeneks ka 2 šokolaadi. Ühe Eliisele ja emmele, ning teise Jürgenile. (Esimese sõin ära juba lennujaamas ja teise ülejärgmisel päeval kodus filmi vaadates. Sorry!) 

Raskest šoppamisest olime näljased kui hundid, niiet mõtlesime KFCsse minna. Krõbe kana kõlas fantastiliselt, arvestades, et olin viimasel ajal võrdlemisi taimselt toitunud. Tee peal juhtusime kokku Anette sõbra Margotiga, kes on ka eestlane jeeee! Seega KFCsse suundusime juba kolmekesi. Toit viis keele alla ja ei oleks tahtnud sealt lahkudagi, sest väljas oli paganama külm.  Õnenks pakkus Margot oma ratast, niiet kodutee kulges oodatust kiiremini. 

Kodus tegin esimese asjana powernapi, sest teadsin, et ilma selleta ma õhtul peole ei jõuaks. Värske ja puhanuna oli kohe rõõm ennast valmis sättida ja jooma hakata. Enne minekut mütsutasime ennast korralikeks kubujussideks, sest külmetamine polnud mul tollel õhtul plaanis. Kõige pealt käisime pubis ja tegime kerged dringid. Me olime nii ilusad. Edasi käisime paaris klubis. Ühes neist ostsime gaasiga täidetud õhupalle, mille me siis sisse hingasime. Superveider kogemus. Mu mõistus käis iga gaasisõõmuga kusagil Sharm el Sheikis puhkamas. Samas klubis oli ka post, kus sain pisut oma napsust jalga keerutada, aga suurema tantsuvihtumise tegime hoopis kusagil kolmandas kohas.

Öösel kolme paiku väntasime koju ja pugesime põhku. 

Kolmapäev

Kahjuks ei saanud eriti kaua magada, sest kella üheteistkümneks pidin juba rongile jõudma. Olek oli eelmisest ööst kuidagi hõre, aga see sai korraliku hommikusöögiga korvatud. Viskasin asjad kokku ja läksime rongijaama. Tore oli see, et mul oli endiselt Margoti ratas, aga see kord oli vaja mu kohver ka kuidagi kaasa transportida. Anette leidliku eesti naisena haaras oma hommikumantlivöö ja nii saigi kohver kenasti minu varasemale istekohale kinnitatud. Andsime jalgadele valu, jätsime jumalaga ja jõudsin üsna napilt rongile. 

Lennujaamast tahtsin endale osta jälle Pringleseid, aga kogu lennujaam oli täis ainult uhkeid veinibaare. Korraks tekkis juba kahtlus, et olen kusagile VIP tsooni sattunud. Kõndisin ilma naljata tund aega edasi-tagasi enne, kui õnnestus saada pudel vett ja pakk krõpse. Lennuk oli umbes sama kiire kui eelmisel korral. Londonis maandusin Lutoni lennujaamas. Kui muidu võivad lennujaamad olla suured ja pisut segased, siis oodake vaid kuni te jõuate Luton lennujaama. Meeleheitel inimesed jooksevad ringi, töötajad üritavad kõiki aidata, aga on ise ka segaduses ja isegi google maps ei oska nõu anda. Hetkeks juba mõtlesin, et savi, jäängi sinna. Aga õnneks jõudsin õhtuhämaruses siiski koju.

Oli see alles üks vahva seiklus!

♡