SUVI!
Peale Praantsusmaad olin paar päeva veel Londonis, jätsin mõne tuttavaga jumalaga, käisin uue au pairiga söömas jne. See periood tundus tohutult tühi ja selline sisutu ootamine. Enamik asju olin ära pakkinud juba enne Korsikat, niiet ma konutasingi lihtsalt tühjas toas ja kirusin ennast, sest mul oli enamikke pakitud asju veel vaja. Viimseid kodinaid kokku pakkides ja kohvreid organiseerides istus mu vana sõber, kass Poppy, supertähtsa näoga voodiäärel ja vaatas ülimhoolikusega ega ma midagi üleliigset või mitte mulle kuuluvat kaasa ei võta. Me polnud terve aasta temaga just kuigi head sõrad olnud, aga ometi oli Poppy viimasel õhtul mu kaisus nurrumas. Pisar silmanurgas ütlesin Keitile ja Mimile ka tsau ja pugesin põhku. Ööl enne minekut eriti ei maganudki, sest äratus oli juba enne kahte öösel. Nagu kõik varasemadki korrad Eestisse minnes ei teadnud ma Bow peatuses kummal pool teed ma peaks seisma. Mäletasin ainult seda, et eelmised korrad seisin ma valel pool, seega läksin igaks juhuks üle tee. Seisin haudvaikuses minuti, seisin kaks kui panin tähele et teisele poole tänavat hakkab vaikselt kohvritega inimesi kogunema. Otsustasin selle vaikuse murda ja hõikasin neile, et hei vabandage kas lähete Stanstedi lennujaama. Jaatav vastus saadud, ukerdasin kohvrite kolina saatel nende juurde ja me seisime kõik koos vaikuses edasi. Piinlikus vaikuses.Lend läks nagu lend ikka ja Tallinnas ootas mind juba issi, kes oli autosse varunud ka tekid ja padjad. Und ei tulnud korralikult sealgi niiet imetlesin terve tee Eesti maastikku. Nii roheline, nii sile, pehme, nii tasane ja nii kuramuse ILUS!!! Hüppasime läbi ka K-rautast, sest tahtsin emmele kingituseks aiakiiku osta. Kurvastuseks polnud mu üllad plaanid eelarvega kooskõlas, niiet see aasta pidi mu ema aiapäkapikuga leppima. Kodus võtsid mind vastu Jürgen ja Happy. Viimase rõõm oli muidugi meeletu, hüppas mulle sülle ja nuttis mõnda aega kuni tundsin, et mu jalad läksid kuumaks. Minu väikesel Happyl tuli rõõmust lausa piss.. mulle püksi. Igatsesin sind ka, armas Happy. Vahetasin dramaatiliselt kisades läbimärjad soojad püksid puhaste vastu ja asusin lavašši sööma. Peale dušši läksin lasteaeda, kus olid parasjagu emm ja Eliise. Eliise tuli just lasteaiauksest välja ja jäi mind nähes tardunult seisma, korrutades enda ümber olevatele lastele monotoonselt "Minu Nannu tuli koju... minu nannu tuli täna koju... "
Edasine läks juba päris kiiresti, sündmus sündmuse otsas: Jürgeni lõpetamine, emmi lõpupidu, jaanipäev, sünnipäevad jne.
Lihtsalt võrdluseks, esimene pilt on tehtud 4 aastat tagasi minu põhikooli lõpetamisel ja teine Jürgeni lõpetamisel. Me kõik jääme vanaks... ♪
Ostsin Jürgenile lõpetamise puhul lihasööja taime ja armsa õhupalli. Taim suri juba enne suve lõppu, hoolimata sellest, et me teda Jürgeniga pinsettidega vägisi toitsime ja õhupalli lasin kogemata lendu juba aktuse esimestel minutitel.
Paar päeva peale Jürgeni lõpetamist sõitsime Rakverre, kus lõpetas emme ülikooli!
Jaanipäeva veetsin rahulikult vanaisa juures. Õhtuhämaruses viisin ennast kurssi erinevate jaanipäeva traditsioonidega. Kõige enam jäid silma peidetud varanduse otsimine ja 9 lille korjamine, et oma armastatut unes näha. Otsustasin see kord siis armastuses õnne katsuda ja saingi 9 lille kokku. Sidusin need kimbuks, panin padja alla ja läksin naeratus suul magama, suutmata oodata esmakohtumist oma printsiga.
Ma ei näinud unes mitte midagi. Täielik ebaõnn, arvestades, et tavaliselt päästan ma unes väemalt pesumasinatest tiigreid või ratsutan kuuejalgsete hobustega valuutavahetuspunktides, aga just sellel ööl ei näinud ma MITTE MIDAGI. Lugesin hommikul juurde, et ma vist oleksin pidanud lilli korjates sellele armsamale mõtlema, üle aedade ronima, nelja tee ristil käima jne.
Või äkki oleks kokkuvõttes olnud kergem lihtsalt seda peidetud aaret otsima minna...
Nägin maal esimest korda elus mäkra. Ebareaalne kui armas võib üks selline karvapall olla.
Juulist läksin taaskord Vastseliina linnusesse tööle. Ootasin elevusega esimest välikontsertit, mida ma oleksin saanud vaataja mitte töölisena nautida. Ometi olid ilmal teised plaanid niiet saime Happyga heal juhul paarkümmend minutit tormi käes seista kui otsustasime tagasi koju minna.
MA SAIN 20!!!
Nagu meie peres ikka kombeks, lauldi mind hommikul tordilõhna ja õhupallikrudina saatel üles. Sünnipäeva tähistasime rahulikult Happy, emme, Eliise, Jürgeni ja vanaisaga Rõuges söömas käies ja pesa torni ronides. Pesas käigu tegi õige märkimisväärseks see, et mu 82 aastane vanaisa otsustas ka tipus käia. Esimesed minutid hoidsin trepist üles ronides käsi õieli, valmis teda püüdma, aga lõpuks tegi ta sellist tempot, et minugi võttis võhmale. Kokkuvõttes oli armas päevake! Tahaksin siia veel lisada, kuidas kahekümnendatesse jõudes mu elu radikaalselt muutus, kuidas ma maailmast aru hakkasin saama jne aga nope, ikka sama mina, lihtsalt et üleöö jõle vana.
Pereettevõtmisi oli teisigi. Näiteks käisime emmi ja Eliisega liikluslinnas. Mina ja Eliise rallisime tsikliga kahekesi ringi kui kuulsime kusagilt lähenemas "I'm a Barbie girl" tümmi. Peagi sain aru et selle omanik oli meie emme, kes blondi hobusesaba välkudes oma roosa Barbie autoga ringi vuras, endal "I'm a Barbie girl" laul kõlaripõhjast karjumas. Naersin reaalselt pisarad silmis.
Sellise rannapiigaga sai mitu korda Tamulas käidud. Magus jäätis ja "ma ei taha koju minna" saatsid igat rannas käiku.
Käisime ka meile juba traditsioonilisel Rõuge suurjärve kontsertil. Võtsime kaasa oma piknikukorvi ja veetsime mõnusa õhtu nautides imelist muusikat. Happyga on ütlemata tore igal pool käia aga ikka peab temaga olema kogu aeg valmis millekski piinlikuks, sest üldjuhul otsustab ta kõige ebasobilikumal hetkel ja kõige avalikumas kohas oma häda number 2 teha. Erandiks polnud ka see kontsert.
Siis käisime veel Võru keelsele etendusele "Viimse pääva läüge". Sinnagi kiirustasin otse töölt ja auto tagaistmel sõin põlvepeal oma päeva esimese eine. Mina kui põline võroke nautisin näitemängu väga. Kõige enam jäi kõrvu ütlus tänapäeva siresäärsete neidude kohta: "Säänseleq traatjalguga pürstüle ei raatsiq vartki taadõ tougadaq."
Julgen öelda, et oma kuu aega veetsin ma Kitty pärast muretsedes. Lühikokkuvõte loost on järgmine: Kitty võttis beebipille, mis kadusid müügilt, niiet ta jäi rasedaks. Kuna poegi ei olnud oodatavaks ajaks sündinud, käisin temaga arsti juures, kus tehti röntgen ja ultraheli, mille põhjal öeldi et 1 elus-terve kassipoeg ja küll sünnib. Ootasime veel paar nädalat ja ikka ei midagi, läksime tagasi arsti juurde, kes otsustas keisrilõike teha, aga kassipoega enam polnudki ja minul jäi vanaemaks saamata. Põrgulikult veider lugu, aga kokkuvõttes olen tänulik, et mu armsa Kittykesega on kõik korras, lapsi ta enam ei saa ja mu 13 aastane sõbrake saab viimaks meestest rahu.
Viimasena mainiksin veel ära igaõhtused jalutuskäigud Eliise ja Happyga. Korjasime lilli, lebasime oja ääres pilvi vaadates ja enamikel õhtutel nägime metsatuka ääres ka kitseperet, kes Eliiset iga kord vaimustasid. Meie esimesel jalutuskäigul küsisin Eliiselt pihlakat näidates "Kas see on tamm, kask või pihlakas?". Peale paari valepakkumist, oli peagi õige vastus selge ja juba mõne nädala pärast teadis Eliise enamikke puid. Niiet ühel korral näitas ta mulle asjalikult kuuske ja küsis tähtsa näoga "Nannu, ütle kas see on tamm, kask või pihlakas?" Vale vastuse pidin andma see kord minagi.
♡
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar