Lottemaaaaa

LOTTEMAA!!!!

Päev 1

Pärnusse minek oli juba kevadel paika pandud suveplaan, mis nagu ikka, oma mitu nädalat edasi lükkus. Kõik olid muidu väga entusiastlikud ja positiivselt meelestatud, ainult pisivend Jürgen ei tahtnud perega kvaliteetaega nautida. Niisiis otsustas ta oma kujuteldavate sõprade sünnipäevad ja muud jaburdused vabanduseks tuua. Õnneks suutis ta lõpuks kõik oma ülitähtsad kohtumised ja üritused edasi lükata ja nii me kõik koos ühel kaunil esmaspäeva hommikul teele asusimegi.  

Kohale jõudes selgus, et ainus meie kambast, kes oli Lottemaa osas eeltööd teinud, oli seesamune protestant Jürgen. (Seega oli tema vastumeelsus võib-olla isegi põhjendatud.) Nimelt oli ta vaadanud Youtube'ist videosi ja teadis rääkida, et näitlejad, kes Lottemaal erinevaid tegelasi mängivad, olevat jube veidrad, piinlikkust valmistavad ja tagatipuks õpetavat mesilane Susumu judot puha valesti. Mõtlesin, et kui hull see asi ikka olla saab, aga kui väravas üks kriiskav siga meile vastu tuli ja totaalset iba karjuma hakkas, sain aru, mida Jürgen silmas pidas. Õnneks või õnnetuseks langes tema peamiseks ohvriks just tema. Kui mäletan õigesti, siis hakkas see siga teda küsimustega pinnima ja kuna Jürgen oli ebaviisakas ja ignoreeris teda külmalt, müksasin teda küünarnukiga ja ütlesin "Ole nüüd, Jürgen". Selle peale tõusis seal aga vererõhk rõõmust veelgi rohkem lakke ja juba ta kisaski üle Lottemaa "AH ET SINA OLED JÜRGEN!! JUST NII, OLE NÜÜD JÜRGEN!!!".

Oh, mida kõike see toores armastus inimestega ka ei teeks, sest Jürgen mõlkus sellel põrsal ikka terve päeva valjuhäälselt mõtteis. 

Pikast sõidust olid kõhud tühjad ehk esimese asjana tuli üles otsisida söögikoht. Hinnad olid põrgukallid, kuid menüü tõotas selle eest head. Mina tellisin endale mereannisupi, emme mustikaribi prae, Eliise lastepasta ja Jürgen..ei mäleta. Minu hõrgu mereannisupi asemel toodi lauda kausitäis sooja piima, kus ulpis 3 krevetti ja 1 ülehaudunud lõhefilee tükk. Maitse ei kannatanud isegi kriitikat. Teistel läks läks söögiga õnneks kõvasti paremini ja kamba peale saime kõhud täis. 

Edasi suundusime Lottemaad avastama.

Teematubasi oli palju ja kõik olid Eliise jaoks tõeliselt huvitavad. Näiteks käisime õhumasinaga lendamas, laadaplatsil toimus tantsupidu ja kõik kohad olid täis lahedaid leiutisi, mida sai ka omal käel proovida. Jürgeniga pidasime maha ka korraliku ajugümnastika kabemängu kujul. Endalegi üllatuseks tegin ma talle pika puuga ära. See andis päevale kohe rõõmsama noodi, sest alates sellest kui ta rääkima hakkas, olen kogu elu kabes temalt pähe saanud. Pikemaks ajaks kõnetas meid ka kunstinurk. Algselt pidi Eliise tegema soolomaali, aga lõpuks hakkasid meil kõigil näpud kihelema niiet valmis üks unikaalne koostöö-maal. 

Pere lemmikuks võiksin titulleerida Bruno majataguse spordistaadioni. Loopisime palli, härplesime hantlitega ja tegime Jürgeniga takistusjooksu laadset asja, kus pidi hüppama, roomama, poomil käima jne. Jürgen küll võitis, aga minu elegantne sooritus, pika seeliku lehvides, oli kindla peale efektsem.

Olime kõik juba päevast üsna väsinud, aga otsustasime ka observatooriumi tähetunnis käia. Ruum oli pime, kõigile anti kõrvaklapid, lebasime kotttoolidel ja vaatasime tähti. Väga lõõgastav. Sellises kohas võiks ju eeldada, et meie kolme aastasel Eliisel hakkab igav, aga temagi lebas mõnusasti toolis ja kuulas hoolega. Hoopis Jürgeniga oli probleeme, sest küll püüdis ta mu raadiosageduse ja heliga jebida, siis pani ta oma kõrvaklappidest heli nii valjuks, et kõik seda kuulsid ja ise itsitas ohjeldamatult oma tempude üle.

 Väikeste lastega reisimine on ikka kurnav eksole. 

Kui Eliise ja emme läksid veel raadiotorni ronima, majakestesse mängima ja seiklusrajale hullama, jäid grupi nõrgemad liikmed võrkkiikedesse olesklema, sest tähetund mõjus liigagi uinutaval. 

Varsti oligi käes õhtupoolik ja aeg rongi hüpata, ning Lottemaaga jumalaga jätta. Jürgen sai oma põrsale veel ühe ruska visata ja oligi aeg minna. 

Peale Lottemaad läksime me miskipärast Jürgenile riideid ostma.. 

Ja edasi juba tuttavate juurde, kus plaanisime öö mööda saata. Pidime Jürgeniga magama elutoas, jagamisele läks väike tugitoolidest tehtud voodi ja lahtikäiv diivan. Maadlesime jupp aega, et kumb saab selle suurema diivani. Jürgen oli juba mu raudses haardes ja ma olin seda kaklust võitmas kui nägin, et väike koer Charley pissis lahti käiva diivani peale. Andsin kiirelt alla ja hüppasin rõõmsalt tugitool-voodisse. Kahjuks pole Jürgen kuu pealt kukkunud ja ta sai peagi aru, miks ma järsku nii leplikuks muutusin. Maadluse teine voor võiski alata!!!

Lepituseks võtsime veel samal õhtul ette kinoskäigu. Jebisime oma 15 minutit popcornide ja jookidega. Meie peamine probleem oli asjaolu, et minul oli raha aga kõht polnud tühi ja Jürgenil polnud raha, aga tal oli kõht tühi. 

Kompromissid leitud, istusime viimaks saali maha, aga siis oli Jürgenil vaja vetsus käia. Üksi ta ei julgenud minna (lihtsalt mainin, et ta on 16) niiet eks ma siis läksin kaasa. Saali kõndides valgustas ta mind teooriaga, kuidas kätekuivatuspuhur puhub meie kätele tegelikult neid samuseid wc pissi-kaka-pisikuid ja me teeme oma käed seal tegelikult veel räpasemaks. 

Peale seda pole ma kordagi suutnud oma käsi selle puhuri alla enam panna. 

Aga tulles nüüd tagasi filmi juurde, oli see päris hea, kuigi terve filmi ootasin ma oma lemmikut  "Asante sana squash banana wewe nugu mimi hapana" kohta, mida ei tulnudki. 

Peale kino kimasime koju ja pugesin rampväsinuna oma pissisesse voodisse. ←Vastus küsimusele, kes võitis maadluse 2. vooru. 

Päev 2

Ärkasime rahulikult ja läksime šoppama. Mul pole poodlemise vastu midagi, aga raske on endale midagi leida kui peas leierdab pidevalt küsimus, kas see mu kohvrisse mahub. Aga vähemalt oli teistel vist enam-vähem lõbus. Järgmiseks läksime Steffanisse sööma. Tellisin pöidlaid pihus hoides mereannisalati, päikesekuivatatud tomatitega röstsaiad ja veini. A P P I KUI HEA SEE KÕIK OLI!!! Lihtsalt imeline, nii imeline, et isegi ÕS ei leia õigeid sõnu selle maitse kirjeldamiseks. Ja ma isegi ei liialda. Tundus, et ka teised jäid rahule.

Eliisele toodi ooteajaks värviraamat, aga suurtele lastele ei mõelnud keegi, niiet vaene Eliise ei saanudki värvida. 

Kõhud täis ja tujud head, läksime muulile. Ostsime kaasa ka kotitäie sõõrikuid, mida oli hea tee peal nosida. Ilmselgelt ei püsinud me kõik ühes tempos, mistõttu võtsime ainult mina ja Jürgen sihiks muuli lõpu. Tegime korralikku tempot ja meie jututeemad käisid suguvõsa analüüsist soundcloudini ja mõttejõust lihaste kasvatamiseni. Umbes kahe tunni pärast olimegi tagasi nagu nipsti. 

Jaaaa uuesti poodidesse, sest Jürgen vist ei leidnud hommikul midagi mis tal vaja oli. Vaene Eliiseke oli selleks hetkeks aga omadega täiesti läbi. 

Läksime koju, viskasime asjad kokku ja tahtsime enne koju minekut veel rannast ka läbi hüpata. Ilm oli jahe ja tuuline, aga ilus. Jalutasime, tegime ühe hädise perepildi ja jalutasime veel kuni jalad kandsid meid iseenesest tivolisse. 

Esimene atraktsioon tundus selline mõnus ussisõit, kuhu läksime kolmekesi. Kui see ussike aga kohalt sööstis, pidin küll hoidma oma piipu ja prille, sest jessake see oli ikka päris jube. Terve sõidu muretsesin ma väikese Eliise pärast, kes Jürgeni kõrval istus. Kui raputuse rütmiga olin pisut rohkem harjunud, küsisin Eliiselt, kuidas tal on. Eliise vastus oli lühike rõõmukilge: "Kiire on!" Tegime veel paar tiiru lendavatel Minnidel-Mikidel kuni oli päris hämar ja viimane aeg koduteed Võrru alustada. 

Ma näen Jürgeni kõrval lihtsalt naeruväärselt väike välja.

Reisi parim osa oli vaadata Eliise rõõmu. Veel tivolist ära minneski, kui tal silmad vaevu lahti püsisid, korrutas ta, et ta ei taha veel koju minna ja mitu nädalat hiljemgi rääkis ta kõigile meie Lottemaa reisist. 

Aitäh toreda aja eest! 

♡