Bastia

7. JUUNI

Pidin reede õhtul Bastiasse sõitma, aga kuna päevaks erilisi plaane polnud, läksin juba hommikul. Minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Alustuseks oli keeruline leida üldse bussigraafikut ja peatust. Viimast reaalselt ei tähistanudki miski. Ainult üks teistest pisut helesinisem post ja taburet olid märgid, mida pidin otsima. Minust sõitis mööda kolm bussi, millest ükski mu käeviibutusele ei reageerinud, niiet arvasin juba, et pean õhtuse bussiga uuesti õnne proovima. Õnneks jäi õige buss lihtsalt pisut hiljaks ja saingi 20 eurot sularaha käsitsi kirjutatud Bastia pileti vastu vahetatud. Terve bussisõidu nautisin mõnusalt sumedat ilma ja raadiost tulevat prantsuse keelset muusikat. Alles bussist välja astudes pidin tunnistama karmi reaalsust, et ma olin eksinud. Mitte eksinud nagu tavaliselt ollakse, sest see tähendaks raskusi sihtkohta jõudmisel. Mina olin hullemini eksinud, sest mul polnud isegi sihti kuhu minna. Ekslesin pisut ringi, lõin käega ja läksin restorani sööma. Kelner oli äärmiselt atraktiivne ja viisakas, seda aga hetkeni kui ma suu lahti tegin ja ingliskeeles rääkima hakkasin. Edasi oli ta pahur ja viskas salati ette nagu koerale. Ma oleksin tema pahameelt mu keeleoskamatuse pärast mõistnud kui ma oleksin sundinud teda ingliskeeles rääkima või midagi taolist, aga elementaarsed viisakussõnad ütlesin ma ju prantsuskeeles ja tõepoolest, vabandust, et ma ei oska igas keeles öelda "lõhesalat ilma sibulata ja värkselt pressitud apelsinimahl". Helistasin Helenile, et kurta tallegi oma rasket saatust ja et ma üksinda süües päris üksi poleks. Kohe sai kergem. Peale seda vahetasin vetsus riided ja asusin hotelli otsima. Paarist kohast sain korvi ja paar kohta olid liiga kallid, aga viimaks leidsin täiusliku koha. Kaheinimese tuba, kus olid vooditel kaks käterätikomplekti tekstiga "Her" ja "Her". See armas žest hotellitöötajate poolt võttis hästi kokku minu olukorra (it's just me, myself and I). Käisin dušši all ja magasin natuke. Peale seda kolasin tänavatel, ronisin kalju otsa, käisin kõiksugu pudi-padi poodides, mere ääres ja toidupoes, kust ostsin endale jogurtit, küpsist ja veini. Sellist asja nagu külm piim seal ei eksisteerinud, ja kõik, kes mind vähegi teavad, peaksid mõistma kui muserdatud ma poest väljudes olin. Aga polnud hullu, vein ajas ka asja ära.

Mulle meeldis nende kõnniteede turvalisus. Inimesed on parkivate autode eest ilusti aiaga kaitstud, aga vette kukkumine, see on savi. 

Hüppasin möödaminnes ka ühte kirikusse sisse. Parasjagu oli pooleli jumalateenistus, millega minagi hiirvaikselt liitusin. Kuna sõnakestki ma aru ei saanud, jäin mõttesse ja meenutasin vestlust sõbraga, kes ütles väga tabavalt: "Eestlased käivad kirikus ainult kolmel juhul: enamjaolt matustel, vahest pulmas ja ülejäänud korrad sellepärast, et lihtsalt ilus kirik. 

Vaatasin ringi ja tõepoolest, päris ilus kirik. 

Hotellis lahutasin meelt teleka seltsis ja otsisin üles Bastia parima pubi, kuhu edasi ma ka sammud seadsin. Seal pakkus üsna pea mulle seltskonda ananassikokteiliga ingliskeelt kõnelev (!) prantslane. Alustuseks oli sealne joogikultuur minu jaoks väga uudne. Põlise eestlasena olen siiski harjunud et võetakse pitsiga viina ja siis juuakse cocat/mahla peale (halvematel päevadel tuleb peale lihtsalt naeratada), aga seal seevastu oli viinakoks segatud suurde 1l pudelisse. Sealt valati see pitsi (mille ruumalast võttis 90% jääkuubik) ja nii siis limpsiti seda tasakesi. Põnev! Sama põnev oli mu kaaslane. Jutu käigus tuli välja, et tal on Korsikal oma turismitalu, aga sügise ja kevade töötab ta aasiariikides näitlejana. Uhkusega esitles ta ka paari seriaali ja Pringles'i reklaami, kus ta krõpsu hammustab. Naersin sellel õhtul pisarad silmis ja tundsin siirast rõõmu sellest väikesest pubist ja prantslasest, kes sööb Hiina teleekraanidel krõpsu.

https://www.youtube.com/watch?v=jadgAPsAMM4&feature=share 

8. JUUNI

Olin ennast lennukiistmel mõnusasti kerra tõmmanud ja põõnasin magusasti kuni stjuardess mu üles ajas: "Wakey-Wakey Madam! Please fasten your seatbelt sleepyhead!" No nii armas äratus võiks mind iga hommik tervitada. Tagasitee möödus kiiresti nagu reisidel ikka kipub olema. Londonisse jõudes meenus, et ma olin oma musta tagi hotelli unustanud. Jah, selle samuse nahktagi, mida ma viimased 5 aastat kandnud olen. Täielik ebaõnn! Või hoopis lihtsalt õnn, sest ega ma oleksin seda vähemalt 5 aastat veel kandnud.
Koju jõudes hakkasin asju lahti ja uuesti kokku pakkima, sest juba 14. juuni seadsin sammud Eesti poole.