Korsika

1. JUUNI

*sügav ohe* Nonii reis. Iga kord on ühest küljest põnev, uus ja huvitav, aga teisest küljest oleks nii palju kergem kodus leotada, kas pole? Aga mugavustsoon on koht, kus unistused surevad, niiet TERE KORSIKA! Hoidsin päev enne reisi 12 tundi Keitit, niiet võite ette kujutada kui mõnus oli õhtul pakkida ja kell 3 öösel ärgata, et hommikusele lennule jõuda. Üllatuseks polnudki väga väsinud ja nii ootamine kui ka lend läksid päris kiiresti. Ainus tagasilöök oli takso peal mu haledalt ära murtud küüs, mille pärast käsi terve nädala veel surises ja tuikas.

Seltskond koosnes kahest kolmeliikmelisest perest +lapsehoidjad. Toad olid ilusad aga ilmselgelt anti mulle ja lapsele kõige väiksem, koledam ja ebamugavam tuba, kuid polnud hullu, niikuinii veetsime enamuse ajast väljas. Maja oli üleüldiselt väga kena.Kohale jõudes tahtsin kohe basseini jahutama minna, aga esimesel sammul lõin oma varba vastu basseiniäärt korralikult lõhki. Well done! Polnud vist päris minu päev.

2. JUUNI

Alustasin päeva suplusega basseinis (ILMA ÜHEGI VIGASTUSETA) ja päevitasin tunnikese-kaks kuni võpatasin üles kellade kolina, maamüdina ja võidumöögimise peale. Kitsed. Need olid kitsed, kes meie rõdu alla põllule sööma lasti. Nii armas.

Kui teisedki ärkasid, läksime poodi peakatteid, šampooni ja kreemi ostma. Kõik juba justkui sujus, aga siis avastasin, et mu mütsile unustati turvaelement külge ja ma olin niisutava kehakreemi asemel ostnud meest aftershave kreemi. Vähemalt panin šampooni ostuga täkkesse. Edasi suundusime matkama! Härrad läksid ronima, aga naised ja lapsed võtsid ette pisut rahulikuma raja. Me olime üks kohutavalt kergesti haavatav seltskond: ema kes kandis traksidega 7 kuust beebit, kaheksandat kuud rase naine, 60ndates ainult poola keelt kõnelev lapsehoidja ja mina, kandes seljas 20 kg kotti, kus istus sees ka laps. Hoolimata sellest tundsin ma terve seltskonna ees teatavat vastutust kuna olin kahtlemata potentsiaalse ohu korral tugevaim võitleja. Vähemalt nii meeldis mulle endast mõelda. Alguses hakkasime suure hooga teiste järel minema, aga vastutulijad ütlesid et päris kaljuronimine poleks meie kambale mõistlik. Uurisime kaarti, küsisime nõu ja peagi oligi rada "kena jalutuskäik" tuvastatud. Tõsiselt mõnus ja ilusate vaadetega matk oli, aga enamik ajast oli pilk maha naelutatud, et jalgeesise turvalisuses veenduda. Kõndisime umbes poolele teele, tegime väikese pausi ja alustasime tagasiteed, mis läks lausa naeruväärselt kiiresti. Selline tunne nagu me oleks terve selle 2 tundi kõndinud lihtsalt ühe väikese künka taga. Tagasi jõudes valdas mõnus füüsiline väsimus. Päeva ainsaks miinuseks võis pidada seda singavongalist teed edasi ja tagasi, mida sõites hakkas mul nii minnes kui tulles kohutavalt halb.

Võib tunduda, et ma olin selle mütsi eluhammasrataste vahele jäänud purjutajalt pihta pannud, aga ma ausõna ostsin selle. (10 euro eest!) Igal juhul parem valik kui päikesepiste. 

Tegin endale metsa kena fotostuudio aga kahjuks olid kõik ülejäänud pildid fookusest väljas.

Kena.

Pole kindel, kas see pilt väljendab selle koti raskust, aga no see oli ikka päris raske. 

Need kivid nägid välja täpselt nagu kallistav kollipere..

või on lihtsalt tegu minu elava kujutlusvõimega.

 

3. JUUNI

Kell 3 öösel ärkasin üles hullu paugu peale. Laps oli voodist valja kukkunud. Peale seda ei saanud und kuni kella 5ni ja nii kui tundsin unenägude maailma sooja embust, käis uus pauk. Ta kukkus veel ühe korra voodist välja. Rohkem sel ööl magada ei saanudki. Sõin imemaitsvaid saiakesi ja muid snäkke, ning hakkasin lugema. Lugesin ja magasin väljas kuni pärastlõunani. Õhtu läks see eest pöörasemaks, asjasse oli segatud selle pere traditsiooniline haiglavisiit jne aga õnneks polnud asi väga hull.

4. JUUNI

Käisin hommikul rahulikult ujumas, sõin Poola perega piinlikus vaikuses hommikust ("minu" pere oli endiselt eelmise päeva seikluste tõttu teises linnas) ja läksin randa jalutama. Päevitama enam ei kippunud, sest nägu, kael ja rind olid eelmisest päevast korralikult ära põletatud, kuigi pidin tõdema et see meeste aftershave kreem tegi päris head tööd. Otsustasin ka rannale pilgu peale visata. Teerada sinn polnud, see tuli ise teha ja kõige kergem variant oli läbi okkaliste põõsaste ja üle kitsesitapõllu.

 

Mõtlesin jupp aega, et mis asi see plätu vahel naksub...

Jätsin plätad tuldud tee lõppu, et ma pärast teeraja ja maheda miinivälja ikka üle leiaksin. Kokkuvõttes polnud see aga kõige targem tegu, sest terve aja rannas jalutades mõtlesin ma sellele, et see kitsekarjus võib välja ilmuda ja mu plätad sisse vehkida. Oh mind ja mu paranoiasi..

Konnad krudisesid ja korjasin Eliisele ilusaid kivikesi ka karbikesi, sest juba vähem kui 2 nädala pärast ootas mind Eesti. Sellele mõeldes hakkas kummitama "Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks, teiseks juuniks, Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid rannas on vaid üks võrku paikav papi". Eks see rand oli ka kellegi koduküla rand, ainult et neil on võrku paikava papi asemel kentsakas kitsekarjus. 

Jalutades jäin ka mõtlema, kui palju murevabam on elu lapsena ja kui palju kergem on kõigest rõõmu tunda. Näiteks oleksin ma tõenäoliselt 10 aastat tagasi rõõmsalt seal lainetes hullanud ja rannas jooksnud. Nüüd aga hiilisin ma selle asemel ettevaatlikult, et jumala eest millegi terava peale ei astuks ega mingi veidra mereelukaga ei kohtuks. Sama lugu oli ka selle lilla molluskiga. Lapsena oleksin ma sellest leiust tohutut rõõmu tundnud ja tõenäoliselt käedki külge pannud, aga Korsikal mõmisesin vaid omaette "Jeesus" ja mõtlesin et väga hea et ma ikka nii ettevaatlikult ringi hiilin. Tagasi minnes sõin poola perega lõunat ja hindasin kõrgelt nende püüdlusi vestlus paar korda inglise keelseks muuta. Läksin poodi. Tõsi, see oli küll suurem kui Tsooru maarahva kaubamaja aga siiski rahvaarvu poolest enam-vähem sama. Ostsin igasugu põnevat kraami Kinder Paradisost kummikommideni. Varsti jõudis ka "minu" pere tagasi. Kui kõik olid magama läinud, otsustasin võtta ühe pika mõnusa dušši. Olin just vee täiusliku temperatuuri peale saanud, kui Poola isa hüsteeriliselt uksele koputas ja ütles, et neil kiiresti vannituba vaja.

No olgu.

 

5. JUUNI

Nojah, see oli Poola pere toidumürgitus, mis mind sooja dušši alt nii vara välja ajas. Sõin hommikuks ühe Kinder Paradiso ja üritasin blogi jaoks märksõnu üles kirjutada. Poole päevani chillisime niisama ja pärastlõunal läksime randa. Liiv oli täis okkaid, ilm tuuline ja enesetunne vilets. Käisime söömas ja läksime tagasi. Päeva lõpuks oli selline tunne, et enamus päevast sai veedetud autos.

6. JUUNI

Päeva alustasime laulu-tantsu ja ülevoolavate emotsioonidega, sest Keiti emal oli sünnipäev! Vaatasin uhkusega kuidas Keiti ise (minu minimaalse abiga) tehtud kaardi kinkis. Kahjuks minu hea tuju ei saanud kaua kesta, sest üsna pea sain aru, et ka mind oli tabanud see "toidumürgitus". Kõht oli tühi, nõrk olla, aga samas midagi süüa ka ei tahtnud sest ainuüksi toidu lõhn ajas iiveldama. Sellest hoolimata sõitsime matkama. Kogu matk oli justkui looduslik seikluspark. Mõtlesin korduvalt, et Jürgeniga oleks seal lahe turnida olnud. Teekond laabus pisut konarlikumalt kui eelmisel matkal, kuid vaated olid imelised ja kokkuvõttes tore trip.

Peale seda hakkasime restorani sõitma. Tee sinna oli oodatust pikem, niiet tegime kiire võileiva pausi. Muidugi saadeti kohvikusse tellima seltskonna kõige targem ehk siis ainus tegelane, kes ei räägi sõnakestki prantsuse keelt (see olin mina). Seletasin käte-jalgadega ja ei päästnud mind ka aeglase internetiühendusega google translate. Viimaks tuldi otsima kas ma läksin saiade jaoks alles vilja külvama või mis juhtus. Saiad käes, jätkasime teekonda. Restoran oli uhke ja terve seltskond üritas oma matkariideid viietärni restoranile kohasemaks disainida. See tuli mul päris hästi välja, aga mitte piisavalt et ma sellest pilti oleks teinud. Restoran oli naeruväärselt romantiline. Tellisin well done steigi, mille peale seltskond mu hukka mõistis, aga mu söök oli imeline!

Kõhud täis, asusime tagasiteele.

Järsku helistas Jürgen. Rääkis mulle õhinal ühest pisist keda me aastaid tagasi olime korteris elades alati aknast jälginud. Ta mängis üksi vastu seina tagudes jalgpalli, kandis nokatsit, vesti ja kõrgele tõmmatud sokke. Nüüd olevat tal õnneks tõukeratas, millega ta oligi Jürgenist mööda tuhisenud ja kõik need mälestused õhku lennutanud. Riided olevat tal ikka täpselt samasugused. Tänasin Jürgenit selle huvitava informatsiooni eest ja üritasin jätkata oma uinakut. Koduigatsus. Magusvalus koduigatsus.