Oli karvamütsi aeg juba ammuilma otsas

SUVI!

Peale Praantsusmaad olin paar päeva veel Londonis, jätsin mõne tuttavaga jumalaga, käisin uue au pairiga söömas jne. See periood tundus tohutult tühi ja selline sisutu ootamine. Enamik asju olin ära pakkinud juba enne Korsikat, niiet ma konutasingi lihtsalt tühjas toas ja kirusin ennast, sest mul oli enamikke pakitud asju veel vaja. Viimseid kodinaid kokku pakkides ja kohvreid organiseerides istus mu vana sõber, kass Poppy, supertähtsa näoga voodiäärel ja vaatas ülimhoolikusega ega ma midagi üleliigset või mitte mulle kuuluvat kaasa ei võta. Me polnud terve aasta temaga just kuigi head sõrad olnud, aga ometi oli Poppy viimasel õhtul mu kaisus nurrumas. Pisar silmanurgas ütlesin Keitile ja Mimile ka tsau ja pugesin põhku. Ööl enne minekut eriti ei maganudki, sest äratus oli juba enne kahte öösel. Nagu kõik varasemadki korrad Eestisse minnes ei teadnud ma Bow peatuses kummal pool teed ma peaks seisma. Mäletasin ainult seda, et eelmised korrad seisin ma valel pool, seega läksin igaks juhuks üle tee. Seisin haudvaikuses minuti, seisin kaks kui panin tähele et teisele poole tänavat hakkab vaikselt kohvritega inimesi kogunema. Otsustasin selle vaikuse murda ja hõikasin neile, et hei vabandage kas lähete Stanstedi lennujaama. Jaatav vastus saadud, ukerdasin kohvrite kolina saatel nende juurde ja me seisime kõik koos vaikuses edasi. Piinlikus vaikuses.
Lend läks nagu lend ikka ja Tallinnas ootas mind juba issi, kes oli autosse varunud ka tekid ja padjad. Und ei tulnud korralikult sealgi niiet imetlesin terve tee Eesti maastikku. Nii roheline, nii sile, pehme, nii tasane ja nii kuramuse ILUS!!! Hüppasime läbi ka K-rautast, sest tahtsin emmele kingituseks aiakiiku osta. Kurvastuseks polnud mu üllad plaanid eelarvega kooskõlas, niiet see aasta pidi mu ema aiapäkapikuga leppima. Kodus võtsid mind vastu Jürgen ja Happy. Viimase rõõm oli muidugi meeletu, hüppas mulle sülle ja nuttis mõnda aega kuni tundsin, et mu jalad läksid kuumaks. Minu väikesel Happyl tuli rõõmust lausa piss.. mulle püksi. Igatsesin sind ka, armas Happy. Vahetasin dramaatiliselt kisades läbimärjad soojad püksid puhaste vastu ja asusin lavašši sööma. Peale dušši läksin lasteaeda, kus olid parasjagu emm ja Eliise. Eliise tuli just lasteaiauksest välja ja jäi mind nähes tardunult seisma, korrutades enda ümber olevatele lastele monotoonselt "Minu Nannu tuli koju... minu nannu tuli täna koju... "

Edasine läks juba päris kiiresti, sündmus sündmuse otsas: Jürgeni lõpetamine, emmi lõpupidu, jaanipäev, sünnipäevad jne.

Lihtsalt võrdluseks, esimene pilt on tehtud 4 aastat tagasi minu põhikooli lõpetamisel ja teine Jürgeni lõpetamisel. Me kõik jääme vanaks... ♪

Ostsin Jürgenile lõpetamise puhul lihasööja taime ja armsa õhupalli. Taim suri juba enne suve lõppu, hoolimata sellest, et me teda Jürgeniga pinsettidega vägisi toitsime ja õhupalli lasin kogemata lendu juba aktuse esimestel minutitel.

 Paar päeva peale Jürgeni lõpetamist sõitsime Rakverre, kus lõpetas emme ülikooli!

Jaanipäeva veetsin rahulikult vanaisa juures. Õhtuhämaruses viisin ennast kurssi erinevate jaanipäeva traditsioonidega. Kõige enam jäid silma peidetud varanduse otsimine ja 9 lille korjamine, et oma armastatut unes näha. Otsustasin see kord siis armastuses õnne katsuda ja saingi 9 lille kokku. Sidusin need kimbuks, panin padja alla ja läksin naeratus suul magama, suutmata oodata esmakohtumist oma printsiga. 

Ma ei näinud unes mitte midagi. Täielik ebaõnn, arvestades, et tavaliselt päästan ma unes väemalt pesumasinatest tiigreid või ratsutan kuuejalgsete hobustega valuutavahetuspunktides, aga just sellel ööl ei näinud ma MITTE MIDAGI. Lugesin hommikul juurde, et ma vist oleksin pidanud lilli korjates sellele armsamale mõtlema, üle aedade ronima, nelja tee ristil käima jne.

Või äkki oleks kokkuvõttes olnud kergem lihtsalt seda peidetud aaret otsima minna... 

Nägin maal esimest korda elus mäkra. Ebareaalne kui armas võib üks selline karvapall olla.

Juulist läksin taaskord Vastseliina linnusesse tööle. Ootasin elevusega esimest välikontsertit, mida ma oleksin saanud vaataja mitte töölisena nautida. Ometi olid ilmal teised plaanid niiet saime Happyga heal juhul paarkümmend minutit tormi käes seista kui otsustasime tagasi koju minna.

MA SAIN 20!!!

Nagu meie peres ikka kombeks, lauldi mind hommikul tordilõhna ja õhupallikrudina saatel üles. Sünnipäeva tähistasime rahulikult Happy, emme, Eliise, Jürgeni ja vanaisaga Rõuges söömas käies ja pesa torni ronides. Pesas käigu tegi õige märkimisväärseks see, et mu 82 aastane vanaisa otsustas ka tipus käia. Esimesed minutid hoidsin trepist üles ronides käsi õieli, valmis teda püüdma, aga lõpuks tegi ta sellist tempot, et minugi võttis võhmale. Kokkuvõttes oli armas päevake! Tahaksin siia veel lisada, kuidas kahekümnendatesse jõudes mu elu radikaalselt muutus,  kuidas ma maailmast aru hakkasin saama jne aga nope, ikka sama mina, lihtsalt et üleöö jõle vana.

Pereettevõtmisi oli teisigi. Näiteks käisime emmi ja Eliisega liikluslinnas. Mina ja Eliise rallisime tsikliga kahekesi ringi kui kuulsime kusagilt lähenemas "I'm a Barbie girl" tümmi. Peagi sain aru et selle omanik oli meie emme, kes blondi hobusesaba välkudes oma roosa Barbie autoga ringi vuras, endal "I'm a Barbie girl" laul kõlaripõhjast karjumas. Naersin reaalselt pisarad silmis.

Sellise rannapiigaga sai mitu korda Tamulas käidud. Magus jäätis ja "ma ei taha koju minna" saatsid igat rannas käiku.

Käisime ka meile juba traditsioonilisel Rõuge suurjärve kontsertil. Võtsime kaasa oma piknikukorvi ja veetsime mõnusa õhtu nautides imelist muusikat. Happyga on ütlemata tore igal pool käia aga ikka peab temaga olema kogu aeg valmis millekski piinlikuks, sest üldjuhul otsustab ta kõige ebasobilikumal hetkel ja kõige avalikumas kohas oma häda number 2 teha. Erandiks polnud ka see kontsert. 

Siis käisime veel Võru keelsele etendusele "Viimse pääva läüge". Sinnagi kiirustasin otse töölt ja auto tagaistmel sõin põlvepeal oma päeva esimese eine. Mina kui põline võroke nautisin näitemängu väga. Kõige enam jäi kõrvu ütlus tänapäeva siresäärsete neidude kohta: "Säänseleq traatjalguga pürstüle ei raatsiq vartki taadõ tougadaq."

Julgen öelda, et oma kuu aega veetsin ma Kitty pärast muretsedes. Lühikokkuvõte loost on järgmine: Kitty võttis beebipille, mis kadusid müügilt, niiet ta jäi rasedaks. Kuna poegi ei olnud oodatavaks ajaks sündinud, käisin temaga arsti juures, kus tehti röntgen ja ultraheli, mille põhjal öeldi et 1 elus-terve kassipoeg ja küll sünnib. Ootasime veel paar nädalat ja ikka ei midagi, läksime tagasi arsti juurde, kes otsustas keisrilõike teha, aga kassipoega enam polnudki ja minul jäi vanaemaks saamata. Põrgulikult veider lugu, aga kokkuvõttes olen tänulik, et mu armsa Kittykesega on kõik korras, lapsi ta enam ei saa ja mu 13 aastane sõbrake saab viimaks meestest rahu. 

Viimasena mainiksin veel ära igaõhtused jalutuskäigud Eliise ja Happyga. Korjasime lilli, lebasime oja ääres pilvi vaadates ja enamikel õhtutel nägime metsatuka ääres ka kitseperet, kes Eliiset iga kord vaimustasid. Meie esimesel jalutuskäigul küsisin Eliiselt pihlakat näidates "Kas see on tamm, kask või pihlakas?". Peale paari valepakkumist, oli peagi õige vastus selge ja juba mõne nädala pärast teadis Eliise enamikke puid. Niiet ühel korral näitas ta mulle asjalikult kuuske ja küsis tähtsa näoga "Nannu, ütle kas see on tamm, kask või pihlakas?" Vale vastuse pidin andma see kord minagi. 

♡

Bastia

7. JUUNI

Pidin reede õhtul Bastiasse sõitma, aga kuna päevaks erilisi plaane polnud, läksin juba hommikul. Minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Alustuseks oli keeruline leida üldse bussigraafikut ja peatust. Viimast reaalselt ei tähistanudki miski. Ainult üks teistest pisut helesinisem post ja taburet olid märgid, mida pidin otsima. Minust sõitis mööda kolm bussi, millest ükski mu käeviibutusele ei reageerinud, niiet arvasin juba, et pean õhtuse bussiga uuesti õnne proovima. Õnneks jäi õige buss lihtsalt pisut hiljaks ja saingi 20 eurot sularaha käsitsi kirjutatud Bastia pileti vastu vahetatud. Terve bussisõidu nautisin mõnusalt sumedat ilma ja raadiost tulevat prantsuse keelset muusikat. Alles bussist välja astudes pidin tunnistama karmi reaalsust, et ma olin eksinud. Mitte eksinud nagu tavaliselt ollakse, sest see tähendaks raskusi sihtkohta jõudmisel. Mina olin hullemini eksinud, sest mul polnud isegi sihti kuhu minna. Ekslesin pisut ringi, lõin käega ja läksin restorani sööma. Kelner oli äärmiselt atraktiivne ja viisakas, seda aga hetkeni kui ma suu lahti tegin ja ingliskeeles rääkima hakkasin. Edasi oli ta pahur ja viskas salati ette nagu koerale. Ma oleksin tema pahameelt mu keeleoskamatuse pärast mõistnud kui ma oleksin sundinud teda ingliskeeles rääkima või midagi taolist, aga elementaarsed viisakussõnad ütlesin ma ju prantsuskeeles ja tõepoolest, vabandust, et ma ei oska igas keeles öelda "lõhesalat ilma sibulata ja värkselt pressitud apelsinimahl". Helistasin Helenile, et kurta tallegi oma rasket saatust ja et ma üksinda süües päris üksi poleks. Kohe sai kergem. Peale seda vahetasin vetsus riided ja asusin hotelli otsima. Paarist kohast sain korvi ja paar kohta olid liiga kallid, aga viimaks leidsin täiusliku koha. Kaheinimese tuba, kus olid vooditel kaks käterätikomplekti tekstiga "Her" ja "Her". See armas žest hotellitöötajate poolt võttis hästi kokku minu olukorra (it's just me, myself and I). Käisin dušši all ja magasin natuke. Peale seda kolasin tänavatel, ronisin kalju otsa, käisin kõiksugu pudi-padi poodides, mere ääres ja toidupoes, kust ostsin endale jogurtit, küpsist ja veini. Sellist asja nagu külm piim seal ei eksisteerinud, ja kõik, kes mind vähegi teavad, peaksid mõistma kui muserdatud ma poest väljudes olin. Aga polnud hullu, vein ajas ka asja ära.

Mulle meeldis nende kõnniteede turvalisus. Inimesed on parkivate autode eest ilusti aiaga kaitstud, aga vette kukkumine, see on savi. 

Hüppasin möödaminnes ka ühte kirikusse sisse. Parasjagu oli pooleli jumalateenistus, millega minagi hiirvaikselt liitusin. Kuna sõnakestki ma aru ei saanud, jäin mõttesse ja meenutasin vestlust sõbraga, kes ütles väga tabavalt: "Eestlased käivad kirikus ainult kolmel juhul: enamjaolt matustel, vahest pulmas ja ülejäänud korrad sellepärast, et lihtsalt ilus kirik. 

Vaatasin ringi ja tõepoolest, päris ilus kirik. 

Hotellis lahutasin meelt teleka seltsis ja otsisin üles Bastia parima pubi, kuhu edasi ma ka sammud seadsin. Seal pakkus üsna pea mulle seltskonda ananassikokteiliga ingliskeelt kõnelev (!) prantslane. Alustuseks oli sealne joogikultuur minu jaoks väga uudne. Põlise eestlasena olen siiski harjunud et võetakse pitsiga viina ja siis juuakse cocat/mahla peale (halvematel päevadel tuleb peale lihtsalt naeratada), aga seal seevastu oli viinakoks segatud suurde 1l pudelisse. Sealt valati see pitsi (mille ruumalast võttis 90% jääkuubik) ja nii siis limpsiti seda tasakesi. Põnev! Sama põnev oli mu kaaslane. Jutu käigus tuli välja, et tal on Korsikal oma turismitalu, aga sügise ja kevade töötab ta aasiariikides näitlejana. Uhkusega esitles ta ka paari seriaali ja Pringles'i reklaami, kus ta krõpsu hammustab. Naersin sellel õhtul pisarad silmis ja tundsin siirast rõõmu sellest väikesest pubist ja prantslasest, kes sööb Hiina teleekraanidel krõpsu.

https://www.youtube.com/watch?v=jadgAPsAMM4&feature=share 

8. JUUNI

Olin ennast lennukiistmel mõnusasti kerra tõmmanud ja põõnasin magusasti kuni stjuardess mu üles ajas: "Wakey-Wakey Madam! Please fasten your seatbelt sleepyhead!" No nii armas äratus võiks mind iga hommik tervitada. Tagasitee möödus kiiresti nagu reisidel ikka kipub olema. Londonisse jõudes meenus, et ma olin oma musta tagi hotelli unustanud. Jah, selle samuse nahktagi, mida ma viimased 5 aastat kandnud olen. Täielik ebaõnn! Või hoopis lihtsalt õnn, sest ega ma oleksin seda vähemalt 5 aastat veel kandnud.
Koju jõudes hakkasin asju lahti ja uuesti kokku pakkima, sest juba 14. juuni seadsin sammud Eesti poole.

Korsika

1. JUUNI

*sügav ohe* Nonii reis. Iga kord on ühest küljest põnev, uus ja huvitav, aga teisest küljest oleks nii palju kergem kodus leotada, kas pole? Aga mugavustsoon on koht, kus unistused surevad, niiet TERE KORSIKA! Hoidsin päev enne reisi 12 tundi Keitit, niiet võite ette kujutada kui mõnus oli õhtul pakkida ja kell 3 öösel ärgata, et hommikusele lennule jõuda. Üllatuseks polnudki väga väsinud ja nii ootamine kui ka lend läksid päris kiiresti. Ainus tagasilöök oli takso peal mu haledalt ära murtud küüs, mille pärast käsi terve nädala veel surises ja tuikas.

Seltskond koosnes kahest kolmeliikmelisest perest +lapsehoidjad. Toad olid ilusad aga ilmselgelt anti mulle ja lapsele kõige väiksem, koledam ja ebamugavam tuba, kuid polnud hullu, niikuinii veetsime enamuse ajast väljas. Maja oli üleüldiselt väga kena.Kohale jõudes tahtsin kohe basseini jahutama minna, aga esimesel sammul lõin oma varba vastu basseiniäärt korralikult lõhki. Well done! Polnud vist päris minu päev.

2. JUUNI

Alustasin päeva suplusega basseinis (ILMA ÜHEGI VIGASTUSETA) ja päevitasin tunnikese-kaks kuni võpatasin üles kellade kolina, maamüdina ja võidumöögimise peale. Kitsed. Need olid kitsed, kes meie rõdu alla põllule sööma lasti. Nii armas.

Kui teisedki ärkasid, läksime poodi peakatteid, šampooni ja kreemi ostma. Kõik juba justkui sujus, aga siis avastasin, et mu mütsile unustati turvaelement külge ja ma olin niisutava kehakreemi asemel ostnud meest aftershave kreemi. Vähemalt panin šampooni ostuga täkkesse. Edasi suundusime matkama! Härrad läksid ronima, aga naised ja lapsed võtsid ette pisut rahulikuma raja. Me olime üks kohutavalt kergesti haavatav seltskond: ema kes kandis traksidega 7 kuust beebit, kaheksandat kuud rase naine, 60ndates ainult poola keelt kõnelev lapsehoidja ja mina, kandes seljas 20 kg kotti, kus istus sees ka laps. Hoolimata sellest tundsin ma terve seltskonna ees teatavat vastutust kuna olin kahtlemata potentsiaalse ohu korral tugevaim võitleja. Vähemalt nii meeldis mulle endast mõelda. Alguses hakkasime suure hooga teiste järel minema, aga vastutulijad ütlesid et päris kaljuronimine poleks meie kambale mõistlik. Uurisime kaarti, küsisime nõu ja peagi oligi rada "kena jalutuskäik" tuvastatud. Tõsiselt mõnus ja ilusate vaadetega matk oli, aga enamik ajast oli pilk maha naelutatud, et jalgeesise turvalisuses veenduda. Kõndisime umbes poolele teele, tegime väikese pausi ja alustasime tagasiteed, mis läks lausa naeruväärselt kiiresti. Selline tunne nagu me oleks terve selle 2 tundi kõndinud lihtsalt ühe väikese künka taga. Tagasi jõudes valdas mõnus füüsiline väsimus. Päeva ainsaks miinuseks võis pidada seda singavongalist teed edasi ja tagasi, mida sõites hakkas mul nii minnes kui tulles kohutavalt halb.

Võib tunduda, et ma olin selle mütsi eluhammasrataste vahele jäänud purjutajalt pihta pannud, aga ma ausõna ostsin selle. (10 euro eest!) Igal juhul parem valik kui päikesepiste. 

Tegin endale metsa kena fotostuudio aga kahjuks olid kõik ülejäänud pildid fookusest väljas.

Kena.

Pole kindel, kas see pilt väljendab selle koti raskust, aga no see oli ikka päris raske. 

Need kivid nägid välja täpselt nagu kallistav kollipere..

või on lihtsalt tegu minu elava kujutlusvõimega.

 

3. JUUNI

Kell 3 öösel ärkasin üles hullu paugu peale. Laps oli voodist valja kukkunud. Peale seda ei saanud und kuni kella 5ni ja nii kui tundsin unenägude maailma sooja embust, käis uus pauk. Ta kukkus veel ühe korra voodist välja. Rohkem sel ööl magada ei saanudki. Sõin imemaitsvaid saiakesi ja muid snäkke, ning hakkasin lugema. Lugesin ja magasin väljas kuni pärastlõunani. Õhtu läks see eest pöörasemaks, asjasse oli segatud selle pere traditsiooniline haiglavisiit jne aga õnneks polnud asi väga hull.

4. JUUNI

Käisin hommikul rahulikult ujumas, sõin Poola perega piinlikus vaikuses hommikust ("minu" pere oli endiselt eelmise päeva seikluste tõttu teises linnas) ja läksin randa jalutama. Päevitama enam ei kippunud, sest nägu, kael ja rind olid eelmisest päevast korralikult ära põletatud, kuigi pidin tõdema et see meeste aftershave kreem tegi päris head tööd. Otsustasin ka rannale pilgu peale visata. Teerada sinn polnud, see tuli ise teha ja kõige kergem variant oli läbi okkaliste põõsaste ja üle kitsesitapõllu.

 

Mõtlesin jupp aega, et mis asi see plätu vahel naksub...

Jätsin plätad tuldud tee lõppu, et ma pärast teeraja ja maheda miinivälja ikka üle leiaksin. Kokkuvõttes polnud see aga kõige targem tegu, sest terve aja rannas jalutades mõtlesin ma sellele, et see kitsekarjus võib välja ilmuda ja mu plätad sisse vehkida. Oh mind ja mu paranoiasi..

Konnad krudisesid ja korjasin Eliisele ilusaid kivikesi ka karbikesi, sest juba vähem kui 2 nädala pärast ootas mind Eesti. Sellele mõeldes hakkas kummitama "Jooksen randa, koduküla randa, et saada pruuniks, teiseks juuniks, Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid rannas on vaid üks võrku paikav papi". Eks see rand oli ka kellegi koduküla rand, ainult et neil on võrku paikava papi asemel kentsakas kitsekarjus. 

Jalutades jäin ka mõtlema, kui palju murevabam on elu lapsena ja kui palju kergem on kõigest rõõmu tunda. Näiteks oleksin ma tõenäoliselt 10 aastat tagasi rõõmsalt seal lainetes hullanud ja rannas jooksnud. Nüüd aga hiilisin ma selle asemel ettevaatlikult, et jumala eest millegi terava peale ei astuks ega mingi veidra mereelukaga ei kohtuks. Sama lugu oli ka selle lilla molluskiga. Lapsena oleksin ma sellest leiust tohutut rõõmu tundnud ja tõenäoliselt käedki külge pannud, aga Korsikal mõmisesin vaid omaette "Jeesus" ja mõtlesin et väga hea et ma ikka nii ettevaatlikult ringi hiilin. Tagasi minnes sõin poola perega lõunat ja hindasin kõrgelt nende püüdlusi vestlus paar korda inglise keelseks muuta. Läksin poodi. Tõsi, see oli küll suurem kui Tsooru maarahva kaubamaja aga siiski rahvaarvu poolest enam-vähem sama. Ostsin igasugu põnevat kraami Kinder Paradisost kummikommideni. Varsti jõudis ka "minu" pere tagasi. Kui kõik olid magama läinud, otsustasin võtta ühe pika mõnusa dušši. Olin just vee täiusliku temperatuuri peale saanud, kui Poola isa hüsteeriliselt uksele koputas ja ütles, et neil kiiresti vannituba vaja.

No olgu.

 

5. JUUNI

Nojah, see oli Poola pere toidumürgitus, mis mind sooja dušši alt nii vara välja ajas. Sõin hommikuks ühe Kinder Paradiso ja üritasin blogi jaoks märksõnu üles kirjutada. Poole päevani chillisime niisama ja pärastlõunal läksime randa. Liiv oli täis okkaid, ilm tuuline ja enesetunne vilets. Käisime söömas ja läksime tagasi. Päeva lõpuks oli selline tunne, et enamus päevast sai veedetud autos.

6. JUUNI

Päeva alustasime laulu-tantsu ja ülevoolavate emotsioonidega, sest Keiti emal oli sünnipäev! Vaatasin uhkusega kuidas Keiti ise (minu minimaalse abiga) tehtud kaardi kinkis. Kahjuks minu hea tuju ei saanud kaua kesta, sest üsna pea sain aru, et ka mind oli tabanud see "toidumürgitus". Kõht oli tühi, nõrk olla, aga samas midagi süüa ka ei tahtnud sest ainuüksi toidu lõhn ajas iiveldama. Sellest hoolimata sõitsime matkama. Kogu matk oli justkui looduslik seikluspark. Mõtlesin korduvalt, et Jürgeniga oleks seal lahe turnida olnud. Teekond laabus pisut konarlikumalt kui eelmisel matkal, kuid vaated olid imelised ja kokkuvõttes tore trip.

Peale seda hakkasime restorani sõitma. Tee sinna oli oodatust pikem, niiet tegime kiire võileiva pausi. Muidugi saadeti kohvikusse tellima seltskonna kõige targem ehk siis ainus tegelane, kes ei räägi sõnakestki prantsuse keelt (see olin mina). Seletasin käte-jalgadega ja ei päästnud mind ka aeglase internetiühendusega google translate. Viimaks tuldi otsima kas ma läksin saiade jaoks alles vilja külvama või mis juhtus. Saiad käes, jätkasime teekonda. Restoran oli uhke ja terve seltskond üritas oma matkariideid viietärni restoranile kohasemaks disainida. See tuli mul päris hästi välja, aga mitte piisavalt et ma sellest pilti oleks teinud. Restoran oli naeruväärselt romantiline. Tellisin well done steigi, mille peale seltskond mu hukka mõistis, aga mu söök oli imeline!

Kõhud täis, asusime tagasiteele.

Järsku helistas Jürgen. Rääkis mulle õhinal ühest pisist keda me aastaid tagasi olime korteris elades alati aknast jälginud. Ta mängis üksi vastu seina tagudes jalgpalli, kandis nokatsit, vesti ja kõrgele tõmmatud sokke. Nüüd olevat tal õnneks tõukeratas, millega ta oligi Jürgenist mööda tuhisenud ja kõik need mälestused õhku lennutanud. Riided olevat tal ikka täpselt samasugused. Tänasin Jürgenit selle huvitava informatsiooni eest ja üritasin jätkata oma uinakut. Koduigatsus. Magusvalus koduigatsus.