Marianne

SUVI! Peale Praantsusmaad olin paar päeva veel Londonis, jätsin mõne tuttavaga jumalaga, käisin uue au pairiga söömas jne. See periood tundus tohutult tühi ja selline sisutu ootamine. Enamik asju olin ära pakkinud juba enne Korsikat, niiet ma konutasingi lihtsalt tühjas toas ja kirusin ennast, sest mul oli enamikke pakitud asju veel vaja. Viimseid kodinaid kokku pakkides ja kohvreid organiseerides istus mu vana sõber, kass Poppy, supertähtsa näoga voodiäärel ja vaatas ülimhoolikusega ega ma midagi üleliigset või mitte mulle kuuluvat kaasa ei võta. Me polnud terve aasta temaga just kuigi head sõrad olnud, aga ometi oli Poppy viimasel õhtul mu kaisus nurrumas. Pisar silmanurgas ütlesin Keitile ja Mimile ka tsau ja pugesin põhku. Ööl enne minekut eriti ei maganudki, sest äratus oli juba enne kahte öösel. Nagu kõik varasemadki korrad Eestisse minnes ei teadnud ma Bow peatuses kummal pool teed ma peaks seisma. Mäletasin ainult seda, et eelmised korrad seisin ma valel pool, seega läksin i...

7. JUUNI Pidin reede õhtul Bastiasse sõitma, aga kuna päevaks erilisi plaane polnud, läksin juba hommikul. Minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Alustuseks oli keeruline leida üldse bussigraafikut ja peatust. Viimast reaalselt ei tähistanudki miski. Ainult üks teistest pisut helesinisem post ja taburet olid märgid, mida pidin otsima. Minust sõitis mööda kolm bussi, millest ükski mu käeviibutusele ei reageerinud, niiet arvasin juba, et pean õhtuse bussiga uuesti õnne proovima. Õnneks jäi õige buss lihtsalt pisut hiljaks ja saingi 20 eurot sularaha käsitsi kirjutatud Bastia pileti vastu vahetatud. Terve bussisõidu nautisin mõnusalt sumedat ilma ja raadiost tulevat prantsuse keelset muusikat. Alles bussist välja astudes pidin tunnistama karmi reaalsust, et ma olin eksinud. Mitte eksinud nagu tavaliselt ollakse, sest see tähendaks raskusi sihtkohta jõudmisel. Mina olin hullemini eksinud, sest mul polnud isegi sihti kuhu minna. Ekslesin pisut ringi, lõin käega ja ...

1. JUUNI *sügav ohe*  Nonii reis. Iga kord on ühest küljest põnev, uus ja huvitav, aga teisest küljest oleks nii palju kergem kodus leotada, kas pole? Aga mugavustsoon on koht, kus unistused surevad, niiet TERE KORSIKA! Hoidsin päev enne reisi 12 tundi Keitit, niiet võite ette kujutada kui mõnus oli õhtul pakkida ja kell 3 öösel ärgata, et hommikusele lennule jõuda. Üllatuseks polnudki väga väsinud ja nii ootamine kui ka lend läksid päris kiiresti. Ainus tagasilöök oli takso peal mu haledalt ära murtud küüs, mille pärast käsi terve nädala veel surises ja tuikas. Seltskond koosnes kahest kolmeliikmelisest perest +lapsehoidjad. Toad olid ilusad aga ilmselgelt anti mulle ja lapsele kõige väiksem, koledam ja ebamugavam tuba, kuid polnud hullu, niikuinii veetsime enamuse ajast väljas. Maja oli üleüldiselt väga kena.Kohale jõudes tahtsin kohe basseini jahutama minna, aga esimesel sammul lõin oma varba vastu basseiniäärt korralikult lõhki. Well done! Polnud vist päris minu päe...