Kevad on käes ja mul on tohutult kiire. Tõenäoliselt täpselt sama kiire nagu kõigil teistel, aga enda kohustuste hunnik tundub ju alati suurem. :D Õnneks lõppesid loengud koolis juba 4. aprillil. Peale seda oli veel üks suurem kodutöö ja 1. mail hispaania keele eksam. Ja kuna kooliaasta on nii lõpusirgel, olengi enamuse oma ajast raamatukogus veetnud. Alguses mõtlesin, et mis mul ikka raamatukogus istumisest kirjutada on, aga siis hakkas järjest meenuma lugusi, mis neid igavaid õpingupäevi vürtsitasid või naeratuse näole tõid. Igaks juhuks ka mainin et raamatukogus on tavaliselt ühes tsoonis kuskil 20-30 arvutit, mille esised täituvad juba hommikul 10 paiku. Peale lõunat on võimatu endale kohta leida.
Tund aega oli jäänud kodutöö ära saatmiseni ja mul kippus mõte muudkui uitama. Viimaks sain end siiski õppimislainele tagasi. Õnnetuseks lastud seal kaua püsida, sest järsku hakkas mu kõrval oleval noormehel väga eksootiline araabiamuusika telefonist mängima, mille peale rullis ta lahti mingi linikukese, sättis selle kenasti meie kahe tooli vahele maha ja hakkas Meka poole palvetama. Ma ei teadnud enam, kas naerda või nutta või hoopistükkis palvetada koos temaga.
Oli tavaline lõunaaeg raamatukogus. Hommikune värske raamatute lõhn oli asendunud tugeva juustu-sibula-odava pasta haisuga, mis lekkis kõikide nende vaeste tudengite moonakottidest. Aga õnneks on meie seas ka rikkamaid, näiteks see mees, kes istub hommikul kaheksast õhtul kümneni raamatukogus. Ainult pühapäeviti tuleb ta kell 9, sest siis tehakse raamatukogu hiljem lahti. Igatahes, tema ei söö kunagi odavat pastat, tema toitub proteiinijookidest. Niiet kui kell kukkus 13.00, otsis ta jälle oma kulbikesed, pulbrid, piima ja vee välja ning hakkas kokkama. Peale koostisosade kokku segamist kõnnib ta tavaliselt 15 minutit akna all edasi-tagasi, loksutades oma joogipudelit, kuid tol korral jäi vaesekese loksutamine lühikeseks. Ta polnud ta korki korralikult peale pannud ja tema lõunasöök lendas üle kolme laua, kastes proteiinilärakatega vähemalt 6 arvutit ja nende taga istujad. Mina istusin õnneks tema poolt vaadatuna 7. laua taga ja pääsesin napilt kuiva nahaga. Aga pagana pihta kui naljakas see oli.
Enne töö kirjutama hakkamist läheb alati pool aastat et kõik vajalikud lingid lahti toksida, dokumendid leida, igale poole sisse logida jne. Sellel ajal kuulan ma tavaliselt muusikat ja ühel neljapäeva hommikul oli sellise robustse vene räpi tuju. Istusin raamatukogus oma lemmiknurgas ja hakkasin aga kuulama. Umbes tunni pärast mõtlesin et lähen täidan veepudeli ära ja siis hakkan tööle. Võtsin kõrvaklapid peast ära ja
ja ma kuulsin ikkagi muusikat...
samal hetkel märkasin laua peal vedelevat kõrvaklappide teist otsa..
Panin youtube rahulikult ristist kinni
ja
vajusin
häbist
punasena
tagasi
oma
tooli,
peitudes nii laua alla kui võimalik
Jah, ma olin tund aega lasknud raamatukogu vaikse õppimise tsoonis vene tümakat, ise samal ajal kõrvaklapid peas laulutaktis kaasa rokkides...
Läksin vetsu, endal pea tossas raskest päevast nii mis hirmus. Järsku kuulsin et keegi ütleb mu kõrval "Sa ei vastanud mu küsimusele"
Pöörasin kohkunult ümber ja enne kui jõudsin inimest nähagi vastasin: "Oijah, palun vabandust! Mis küsimusele?"
Siis nägi, et tegelikult rääkis ta telefoniga..
Kodus õppides tuli ühel päeval Mimi mu selja taha, vaatas uurivalt üle õla koolitööd ja pani viimaks toetavalt käpa õlale. 💗
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar