Väike Kobin Londonis

Ma tahaksin alustadaseda seda postitust rääkides neljapäeva pärastlõunast kui Jürgen siia pidi jõudma, aga kahjuks pean kõigepealt tagasi minema veebruari lõpus toimunud vestluseni, kui ma küsisin Jürgenilt, kas passiga on kõik korras. Jaatav vastus saadud, ei jäänud ma ikka rahule, teades Jürgenit liigagi hästi. Helistasin igaks juhuks enne piletite ostmist ka emmele ja küsisin, kas nad on Jürgeni passi kehtivust kontrollinud. Ka tema vastas, et jah, passiga kõik korras, niiet ostsin piletid ära. 

Teisipäev

Olin Jürgeni tuleku pärast päris põnevil, tegin meile päevakavad ja listi asjadest, mida teha jne. Olin ta tulekuks isegi pisut raha kogunud. Lennuni oli jäänud 48 tundi, seega helistasin talle et check-in ära teha. 

Nimi: Jürgen Kobin

Sünnikuupäev: 14.08.2003

Rahvus: Eestlane

Passi aegumiskuupäev: 07.02.2019

07

02

2019

Las ma kordan veel ühe korra

SEITSMES VEEBRUAR, KAKSTUHATÜHEKSTEIST

:))))))))))))))))))))))

Ma olin kuradima vihane. MA KÜSISIN NEILT MÕLEMALT!!!

Aga Eesti on üks imeline riik, kus on võimalik ühe päevaga uus pass teha, niiet õnneks saan ka neljapäevast nüüd kirjutada. 

Neljapäev 

Jürgeni lend pidi jõudma lõunaajal kell 1 ja ma plaanisin talle kesklinna kella 3 ajal vastu minna. Aga kuna lend hilines vist pea 4 tundi ja õnnetusehunnik jäi kahest bussist ka veel maha, seadsin sammud kesklinna poole alles õhtuhämaruses. Rongile istunud, kirjutas Jürgen mulle, et tal on 1 protsent akut. No kena, kuidas ma ta nüüd Londoni keklinnas üles pidin leidma? Olukorda ei parandanud ka meie murelikud vanemad, kes minult tungivalt Jürgeni asukohta nõudsid. Sõnumi peale "KUS JÜRGEN ON?" muigasin ma vaid omaette, kõndisin 10. korda potensiaalset tänavat läbi ja mõtlesin et kurat seda teab, kus ta on. :D 

Hiljem õnneks selgus, et ta polnud veel linna jõudnudki ja ma otsisin teda tund aega tühja. Sain nagamani kätte ja asusime kodu poole. Rongis vaatasin ta kahte kotti: 

Ühes oli kast minu asjadega (kohukesed, leib, Kalevi šokolaad jne),

teine kott kössitas tühjalt istmel.

Küsisin, kas ta midagi endale kaasa ka võttis. Nimekiri oli selle lössis koti kohta ilmselgelt liiga pikk, aga üks oli selge, me pidime šoppama minema. Ja kiiresti.

Kusagil 10 paiku õhtul jõudsime koju, näitasin talle põgusalt maja ja läksime magama.



Merevaik ja hapukurgisalat võeti lennujaamas ära, aga muu jõudis kenasti minuni. Armastan sind, eesti söök!

Reede 

Ärkasime, sõime hommikust. Jürgen vingus, et ta tuli Suurbritanniasse eeldades süüa põnevaid Briti toite aga ikka pidi hommikuks nosima minu musta seemneleiba ja praemuna.

Nii kui Keiti ja Mimi Jürgenit kohtasid, oli selge, et mina olen nende jaoks nüüd tühi koht. Koer Mimi nuttis teda nähes õnnest ja väike Keiti itsitas ainuüksi ta kulmukergituse peale.

Lõunaajal läksime lähimasse ostukeskusesse riidejahile. Üht-teist saime, aga kahjuks polnud aega palju ja pidime koju grillipeole kiirustama. Jürgen tõmbas enda koju jõudes muidugi hoopis kerra ja magas õhtul kuueni. Mina lõbustasin terve selle aja lapsi. Kui ta üles ärkas, kurtis, kuidas ta ei saanud üldse powernapida, sest kujutate pilti, iga 2 tunni tagant ärkas üles. Mina olin kella kuueks ilmselgelt rampväsinud, aga võtsin end kokku ja läksime öist Londonit imetlema. London Bridge'i lähedal müüakse iga nurga peal karamellipähkleid, mis lõhnavad imehästi, aga mul pole neisse kunagi usku olnud. Seega pragasin Jürgeniga korralikult, kui ta neid ostma läks. Üllatuseks olid need aga päris head ja pool topsi sõin mina, niiet ma sain terve ülejäänud õhtu nautida Jürgeni poolset pähklite ja minu rumaluse nina alla hõõrumist.

Laupäev

Laupäeva alustasime hommikusöögiga ühes uhkes kesklinan restoranis, peale mida käisime ka katusebasseinis ujumas. Senini ebaselgetel asjaoludel eelistas Jürgen aga ujumise asemel Instagramis scrollida.
Käisime tiiru kodus ja suundusime Stratfordi šoppama. Ostsin ka oma elu esimesed Vansid, kes küll seda oleks osanud arvata eksole. Jumal küll kui palju raha ma kulutasin, niiet pikemalt sellel ei peatuks. 

Õhtul tegime veel videokõnet ema ja õega, ilm oli super, tuju hea ja eluke imeline.

 

Pühapäev

Pühapäeval tutvutasin Jürgenile lähemaid linnaosasi. Näitasin talle Greenwichis oma lemmikvaadet, ülikooli jne. Pidasime kerge pikniku ja sõitsime paadiga kesklinna, kus olin plaaninud tuuri mu lemmiknäitusekeskuses Tate modernis. Aga Jürgenil tuli lõunauneaeg peale niiet 2. korrusest me kaugemale ei jõudnudki ja läksime tagasi koju. Nii kaua kuni vennake oma iluund nautis, tegin mina meile pastat. Kõhud täis, ostsime jäätist ja läksime Mimiga parki. 

Avastas, et pole see aasta veel nõgeselt kõrvetada saanud ja otsustas, et ka mina peaksin selle püharituaali tema käeläbi kindlasti ära tegema. 

Esmaspaev

Läksime otse Oxford streetile šoppama, aga midagi erilist ei ostnud. Pidin ainult oma uhked uued vansid 10 naelaste tenniste vastu vahetama sest liikumine oli neis päris võimatuks muutunud. Käisime PizzaHutis ja läksime Hyde parki leiba luusse laskma. Ilm oli võrratu nagu eelnevatel päevadelgi. Linnas toimus nagu alati ka mingi protest, seekord oli mingi kodutute värk niiet ka pargis saime lisaks sirelile, erinevate kehaaroomide lõhnu nautida. Peale pitsat kiikasime ka Trefalgar väljakule ja käisime rahvusgaleriis vetsus. Peale seda kõndisime veel ja veel ja veel ja mu jalad olid päris surnud omadega.
Õhtu möödus mõnusalt Mimiga mürades ja kuuates Jürgenit Big Benist jauramas. 

Teisipaev

Umbes nädal enne Jürgeni siia tulekut küsisin, mida ta siin kindlasti teha/näha tahaks. Ta vastas midagi sarnast: "Ei noh midagi kindlat polegi. Aaa, Big Ben on küll ainus, mida tahaks kindlasti näha"
Vaeseke ei teadnud, et Big Ben on aastani 2021 tellingute all haha
Aga okei, hoolimata sellest oli meil teisipäevaks plaanitud vaatama minna tema kaua oodatud Big Beni. Aga enne seda tuli ära lahendada üks matemaatika proovieksam. Ma olen ikka päris jube õde, kallis väikevend tuleb mõnusale reisile Londonisse ja mina panen ta matemaatika proovieksameid lahendama haha. Igatahes, tal läks päris hästi niiet üsna pea saime teele asuda.
Nagu pildilt näha võite, olid emotsioonid ülevoolavad. 

Peale seda vaatasime üle veel parlamendihooned, Westminster Abbey jne.

Nupp nokib

Kuna M&M's kommid olid põhimõtteliselt iga õhtu magustoiduks, ei saanud ju ometi M&M's teemapoest tühjade kätega lahkuda.

Kui mina pildistasin Jürgenit: 

Kui Jürgen pildistas mind:

Aga kuna Jürgen on legendaarne turist, keda ei huvitanud ükski muuseum ega kirik, sõitsime üsna pea Greenwichi. Rongis oli ebatavaliselt vaikne ja nii kui olime istet võtnud, märkasin, et Jürgeni seljataga aknal oli hiiglaslik okselärakas. Lihtsalt kujutasin ette, kuidas kellelgi hakkas rongis halb ja ta otsustas aknast välja oksendada. Ja nüüd istus Jürgen oma süütu ilmega selle läraka varjus. Ja mu mõttes kõlas see kõik nii naljakalt, et hakkasin üksi itsitama. Te teate küll seda momenti, kui kõik teised on tõsised ja on äärmiselt kohatu naerda, aga see kõik ajab ainult veel hullemini naerma. Igaljuhul see oli üks põrgusõit mille lõpuks mul olid põsed katki hammustatud ja olin ikkagi viimase idika mulje jätnud.  Greenwihi jõudes tutvustasin talle oma lemmikpoodi. See on nagu Londoni versioon Tsooru maarahvakaubamajast või midagi taolist, aga ometi on see siin ainus koht, kust ma olen Milka šokolaadi ja Laysi krõpse leidnud. Ostud tehtud, läksime jälle Greenwichi parki. Pidasime kena pikniku ja hakkasime aia kaudu tagasi kodu poole jalutama.

Oma suveniiri sisse õnnistamas

Keset fotosessiooni teatas Jürgen, et läheb minu krõpsudega tuvisi toitma. :)

Ma olen vist seda juba varem maininud, aga siin on nagu hullult palju oravaid, ometi polnud me Jürgeniga veel ühtegi näinud. Seega läksime üsna sihikindlalt oravaid otsima. Esimesena põrkasime aias kokku papagoidega, seejärel nägime põtru (keda polnud isegi minul õnnestunud kunagi siin näha) ja siis ristusid meie teed partidega, keda Jürgen lahkelt minu kogutud parditoiduvarudega kostitas. Muidugi oli mul kotis ka pähkleid oravatele, aga selleks ajaks kui me nad leidsime, oli Jürgen üle poole ära söönud. Aga jah, leidsime ka oravad!!!
Õhtul chillisime aias ja kõik oli ilus-kena kuni Jürgen astus Mimi kaka sisse. Peale seda läks käima vana hea kaklus, sest Jürgen sai vihaseks, et ma ta üle naersin. Niiet kättemaksuks ajas ta mind 102 tiiru ümber köögilaua oma kakase Vansiga taga. On jobu.

Veel üks kena pilt minust kauni aia taustal #jyrgensphotography

Kolmapäev

Otsustasime enne lendu aja maha võtta. Päeva alustasime hommikusöögiga ja Jürgen astus köögis Mimi pissiloiku. Seekord ei julgenud ma enam eriti naerda. Aga ikka oli see värdjas pärast need pissised sokid minu voodisse sokutanud. MILLE EEST!?!
Käisin Mimiga arsti juures, ostsin möödaminnes Jyrxile ka muffini ja pisut oravasööki ja magasin põhimõtteliselt õhtupoolikuni. Hea uni on vist ikka meil mõlemal veres. 

Kella nelja paiku jalutasime Greenwichi, aga avastasime et seal on vale Nando's niiet sõitsime bussiga ida Greenwichi, et veel üks korralik eine PizzaHutist võtta. Hüppasime läbi ka käsitööpoest, kust ostsin Jürgenile lõpukingi.

Pitsa oli nagu eelmiselgi korral võrratu, aga magustoiduni me jälle ei jõudnud. Esiteks, sest meil olid kõhud liiga täis ja teiseks sellepärast, et ma avastasin, et mu pangakontol oli 2 naela ja 68 senti.

Me olime mõlemad oma Oyster kaardid koju jätnud, niiet mina maksin bussi eest viipekaardiga, aga Jürgen sõitis jänest ja oli terve tee hullult närvis hahah. Koju jõudes turnis Jürgen oma räpaste sokkidega mu voodisse, pani mängima väga huvitava playlisti, mis koosnes peamiselt minule tundmatust eesti räpist ja hakkas joonistama. Mina tõlkisin niikaua Eliisele ostetud raamatuid eesti keelde. Lõpuks pani Jürgen mu vingumise peale ka paremat muusikat e vana head vene räppi, millest poolt oskas ta kaasa laulda. Vaatasin teda pead vangutades ja järsku tundus kõik nii õige ja loogiline.






Jürgen sai mu uue raseerija tööle ja hakkas seda kohe oma jalakarvadega umbe laskma. That's what brothers are for, right? 

Neljapäev

Kella kahe paiku oli äratus, üritasin talle üht-teist veel kaasa sokutada ja läksime bussile. Kahe ümberistumisega peale tunnist loksumist olimegi Baker Streetil ja hakkasin talle piletit ostma. Terve buss oli välja müüdud, aga õnneks saime talle kohe järgmisele pileti. Soovisin head teed ja läksin oma peatust otsima. Tänavajagu edasi kõndinud, jäin seisma ja vajusin mõttesse. Mida ma nüüd edasi teen? Olengi niiviisi üksi? Järsku sain ma aru, kui tore nädal mul oli olnud ja kui üksik ma siin tegelikult olen. Nii tore oli veeta aega kellegiga kes mind ka päriselt teab. Tagasitee oli igav ja poetasin isegi mõne pisara.

Kokkuvõtteks ütlen, et jah, ta kandis 4 päeva järjest 20+ kraadise palavusega sama dressipluusi ja isegi ei haisenud. Wow. Lisaks oli nii tore kuulda kedagi mind "Nannuks" kutsumas, olin seda nime juba unustamas. 

Tänks vinge nädala eest ja hope to see you soon!